Külatraagikud Lätimaal Latgale Kirsiaias

Ainult Teatritaskus: lugu Lätis Balvi linnas lähipäevil peetavast rahvusvahelisest, traditsioonilisest harrastusteatrite festivalist “Kirsiaed”. Elust Lätis ja elust teatris. Kirjutajaks eestlane Lätis Hannes Korjus.

 

2.-8.juulini 2009.a. toimub Lätimaal, täpsemalt ehk Latgales, Balvi linnas järjekordne rahvusvaheline harrastusteatrite klassikalise dramaturgia festival „Kirsiaed”. Festival on ilmselt/õnneks üks paljude kümnete/sadade omataoliste seas, nii et fakt iseenesest paneb vaid rõõmustama. Aga loomulikult ei ole eelöeldu veel aluseks, et ühte Latgale harrastusteatrite [rahvusvahelist] festivali hakata kuidagi eriliselt kilbile tõstma…

Festivali hingeks on Vaira Resne, kes alates 1972.aastast on kohaliku Balvi rahvateatri juht. Teatud määral võiks Balvi teatrit võrrelda Võru teatriateljeega, vahe on vast selles, et Balvi teater pole teinud sammu „professionaalsema staatusega teatriorganismi suunas”, s.t. pole kujunenud (veel) kohalikuks Võru Linnateatriks…

Vaira Resne on ise “kohalik”, sündinud Balvi rajoonis, Balvi teatrisse läks juba pärast keskkooli lõpetamist. 1977.a. lõpetas Läti Riikliku Konservatooriumi draamateatri lavastajana, teatrilavastaja oskusi on täiendanud Mara Kimele, praeguse Läti Dailes teatri (s.t. Läti Kunstiteatri) kunstilise juhi Mihhail Gruzdovi, Anatoli Vassiljevi juures… Balvi teatri juurde on Vaira Resne loonud kaks noorte teatristuudiot, stuudiolasi on umbes 50 ümber. Vaira Resne kontol on pea 60 teatrilavastust, nende seas – F.Schilleri “Maria Stuart”, M.Twaini “Prints ja kerjus”, H.Ibseni “Hedda Gabler”, J.Anouilh “Antigone”, Rainise “Puhu tuul!”, A.Tšehhovi „Abieluettepanek”, „Nõid”, „Karu”, „Lesknaine”, J.Švartsi „Tavaline ime”, N.Gogoli „Naisevõtt”, rääkimata Läti draamast – Aspaasia, Rudolfs Blaumanis. Ühe sõnaga, Vaira Resne näol on tegemist ühe „teatriapostliga”, kelle iseloomustamiseks sobiks hästi Eesti Lavastajate Liidu põhikirjast pärinev definitsioon: „…isikud, kes on saanud teatrialase hariduse ning töötavad koosseisuliste lavastajatena harrastusteatrites ning on seda teinud vähemalt kaks aastat…”

Kaks aastat tagasi toimunud festivalil osales Eestist Kiviõli teatritrupp “Otpad” („Senjoor Huani viimane naine” (L.Žuhovitski), lavastaja Galina Didkovskaja), Venemaalt – Obninski linnateater “Demi”, Daugavpilsi linnateater (professionaalne teater), Riia Tehnikaülikooli teatristuudio “Kammertoon”, Leedust Klaipeda pantomiimietater ja Läti enda harrastuteatrid, kes tõid vaatajateni ühtekokku 16 etendust. “Kirsiaia” festivali heaks tavaks on saamas Mihhail Tšehhovi lavastamispõhimõtteid analüüsiv õpituba nii näitlejatele, kui ka lavastajatele. 2007.aastal oli õpitoa eestvedajaks Moskva Stšukini –nimelise Kõrgema Teatrikooli õppejõud Vladimir Baitšer.

Selleaastaseks, 2009.a., festivaliks on ennast teiste seas üles andnud 14 teatritruppi – Venemaalt Permi oblastist Gubaha teater – Gubaha linna noorte teatristuudio “Dominant”, kes näitab D.Kalinini “Ave Marija Ivanovna’t” režissöör Ljubov Zaitseva lavastuses, Läti Ülikooli Üliõpilasteater näitab Visvaldis Klintsoni lavastatud August Strindbergi “Preili Juliet”. Eestist tuleb festivalile jällegi Kivioli teatritrupp “Otpad” – seekord Galina Didkovskaja lavastatud Martin McDonagh’ „Inishmani igerikuga”. Latgale katoliku preestrite teatrilembuse meenutuseks on Cesvaine harrastusteater seekordseks “Kirsiaia” festivaliks lavastanud katoliku preestri ja dramaturgi Bronislavs Valpitrs’i näidendi ”Intelligentne töötu”. Leedust on “Kirsiaia” teatrifestivalile saabunud Vilniuse professionaalne teatritrupp “Ramuno Atelje”, kes toob vaatajate ette Ramunas Abukevitšius’e poolt lavastatud A.Tšehhovi näidendi “Tubaka kahjulikkusest”. 6.-8.juulini on kavandatud work-shop, mida seekord juhivad Moskva “Draamakunsti kooli” teatri režissöör Igor Jatsko ja näitleja Maria Zaikova.

 

Kirsiaia” teatrifestivali programmi “avanumbriks” on kujunenud selle “traditsiooniline avamine” püha Missaga Balvi Rooma katoliku kirikus. Teatri ja kiriku „kokkupuude pühal Missal” pole ainukeseks kultuuri ja kiriku kokkupuutepunktiks – hiljuti alustas tegevust Balvi Rooma katoliku kiriku juurde rajatud Sakraalse kultuuri keskus. „Teatrilembus” pole Latgale preestritele ja Latgale katoliiklaste ühendustele kunagi võõras olnud – enne Esimest maailmasõda tegutses Balvis mõnda aega Latgale Draamakunsti trupp, esimeseks „teatrilavaks” – Balvi katoliku preestri Benedikt Skrinda heinaküün…

Rezekne Teatri – sõjaeelse Latgale Teatri – üheks aluspanijaks oli legendaarne katoliku preester Nikodems Rancans…

Pole ka ime, et XX sajandi alguses kutsus preester Dzenis Latgale katoliiklasi üles “mitte laisad olema ja oma teatrit tegema”.

 

Võib olla on “traditsiooniline festivali algusele pühendatud püha Missa” sooviks olla ülekülatraagikute professionaalsuse needusest”. Ses kehtib ehk suurepäraselt Moosese kurtmine Jehhoovale: Aga Mooses ütles Jehhoovale: „Oh Issand, mina ei ole sõnakas mees, ei varasemast ajast ega ka mitte sellest peale, kui sa oma sulasega oled rääkinud, sest mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel!” Siis Jehhoova ütles temale: „Kes on teinud inimesele suu, või kes teeb keeletuma, kurdi, nägija või pimeda? Kas mitte mina, Jehhoova? Ja nüüd mine, ja mina olen abiks sinu suule ning õpetan sind, mida sa pead rääkima!” (Exodus, 4, 10-16).

 

Vaira Resne poolt juhitav Balvi teater ja selle teatristuudiod pole andnud Läti teatrile sellist professionaalsete näitlejate invasiooni nagu seda tegi Eesti teatri jaoks Aare Laanemetsa Pärnu koolteater, teisalt võib tõdeda, et Balvi linna “lõimub” tänu Vaira Resne teatripedagoogi tööle juurde üha uusi “teatrikodanikke”, mis annab alust oletuseks, et iga aastaga Balvi teatrist/teatristuudiost välja kasvanud Balvi linna kodanike osakaal Balvi linna elanike seas aina suureneb…

Kirsiaia” teatrifestivali programm pole muidugi mingi “imeprogramm” – kõrvuti Vampilovi, E.de Filippo, Ray Bradbury jt.nimedega on täiesti enesestmõistetav, et enamuse mängitavatest etendustest moodustavad “koduvillase nätlejamängu ja koduvillase lavalise pildiga koduvillased lood”.

Kas kunagi saabub ka aeg, mil Mihhail Tšehhov, Vampilov, E.de Filippo jt. „koduvillased lood” täielikult programmist välja tõrjuvad, see on muidugi juba omaette küsimus…

Harrastusteatrite, nende külatraagikute, „loomerõõmuks” on „töine vajadus” nautida „halli argipäeva proosalisi ilminguid”, kui „külatraagikutest” linnaelanikud töö otsinguil kodulinna maha jätavad… Kuid sellel “koduvillasel teatrimängul” on nende “koduvillaste külatraagikute” jaoks ometi mingi tähendus, mis toob neid ka kaugemalt oma “koduvillaste teatrimängude proovidele”…Vaira Resne meenutab sellega seoses oma kunagist Anton Tšehhovi lavastust „Nõidade lugu”, mille proovides said Balvis kokku nii kohalikud, kui ka laia ilma – Londonisse, Sankt-Peterburgi – töö- ja õppimisvõimalusi otsima läinud „külatraagikud”. Mis on see teatritegemise võlu?

 

Võib olla võiks Vaira Resne teatrit iseloomustada kui “elus ja hingega tehtud teatrit”? Kui mõni aeg tagasi kirjutati seoses Eesti harrastusteatrite festivaliga Margus Mankini ühemeheetendusest, Jüri Tuuliku ainetel valminud “Külatraagikust”, siis tundus küll, et kuskil Eestimaa nurgas on üks kohalik “külatraagik” saanud valmis “elust ja hingest pakatava” lavastusega, mida ei saa vaatamata jätta…

. Balvi pole Panevežys ja Vaira Resne pole Lätimaa Miltinis. Tema teater tundub olevat, vaatamata Mihhail Tšehhovi armastusele ja Anatoli Vassiljevi juures enesetäiendamisele, piisavalt „koduvillane”, et mitte olla teatrikriitikute kõrgendatud tähelepanu objektiks. Ehk isegi üks paljudest…Kuigi, eelpoolöeldu lubaks ka oletada, et Vaira Resne püüdluseks on ka seda „koduvillast kasukat” mõnikord teistpidi keerata, toomaks „koduvillasesse argiteatrisse karnevalilikku teistpoolsust”. Ja seda on märgatud.

Pigem paneb Vaira Resne teater mõtlema igihaljate ja ketserlike küsimuste üle – Mis määrab näitleja professionaalsuse? Kas pesumajast töölt (harrastus)teatrisse proovi tõttav (harrastus) näitleja on rohkem/vähem „professionaalsem”, kui teatrist pesumajja äriasju ajama tõttav (professionaalne) näitleja? Kes on professionaalne näitleja? Kas see, kes saab oma sissetuleku eranditult teatrist ja filmist?

Kas teleseriaali filmimiselt teatrisse proovi jooksev näitleja on rohkem ettevalmistatum, kui seda on näitleja, kes tormab proovi pesumajast?

Mõni aeg tagasi võis Läti kirjanike häälekandjas „Karogs” („Loomingu” Läti sõsarväljaanne) lugeda kirjanik Arvis Kolmanise esseed „Honoraridest ja surmast”, kus ta pakkus „professionaalse kirjaniku mõõdupuuna” välja võimalust osta oma raamatu autorihonorari eest endale Lätis maja, sest tol kadunud „nõukaajal” see ühel ja teisel kirjanikul isegi õnnestus…Arvis Kolmanis tõdeb ise oma mõõdupuu utoopilisust, kui osutab oma essees ajakirjas „Forbes” ära toodud andmetele – 2007-2008 maailmas kõige rohkem oma raamatute müügi ja raamatute ekrani-seerimisõiguste müügist teeninud kirjanike TOP 10…

Maja ei jõua endale oma raamatu honorari eest osta ei Läti ega Eesti kirjanik, ei jõua seda teatripalga eest osta ka professionaalne näitleja – ei Lätis ega ka Eestis. Läti Professionaalsete Näitlejate Assotsiatsiooni juht on näitlejatöö kõrvalt Valmiera teatris tõlkebüroos vandetõlk, Läti Dailes teatri näitleja Juris Žagars, hiljutine kultuuriministri kandidaat – suusamäe omanik Cēsis’e – Võnnu – lähedal…Keegi kolmas peab pesumaja…Kui võtta aluseks Arvis Kolmanis’e definitsioon, siis meil professionaalseid näitlejaid ei olegi…Aga võib olla neid polegi enam jäänud – ühed peavad „töö kõrvalt” Planet Hollywood restoraniketti, teised pesumaja – mastaapides on muidugi vahe, aga näib, et ainult „teatripalgast ei ela enam keegi ära”…

 

Natalja Krõmova alustas kunagi oma raamatut „Nimed” dramaturg Zoja Danovskajale pühendatud peatükiga. Zoja Danovskaja oli võrreldes teiste Natalja Krõmova „nimedega” – Kaarel Irdiga, Juri Ljubimoviga, Voldemar Pansoga, Sergei Jurskiga, Oleg Jefremoviga, Juozas Miltinisega – tunduvalt „väiksema kaliibriga”, võiks öelda, et isegi marginaal. Ei saanud talle osaks ka „surmajärgse geeniuse kuulsust”…Ometi oli ta Natalja Krõmovale oluline, et teda 60-ndate aastate „nimede” hulka võtta…

 

Tundub, et ka Vaira Resne võiks olla üheks Läti teatripildi jaoks oluliseks “nimeks”. Vaatamata sellele, et tema osaks jääb seejuures olla ikkagi samasuguseks “marginaaliks” nagu Zoja Danovskaja…

 

Vaira Resne püüab olla lähemal „vaikivale elule”, tema teater on „maa sool”, iseasi, kas need „väärtused” midagi ka maksavad, sest „mida aga hakata kõige sellega peale 21. sajandil, mil kunst on vaikivast elust kaugel ja pasundab meeleheitlikult, sest meedia pöörab tähelepanu ainult ta meeleheitlikule pasundamisele?” (vrdl. Helen Piip Vaatepunkti nihutades, Sirp , 25.05.2001)

Aga ehk selles ongi Vaira Resne õnn – tal pole vaja oma lavastusi “turundusjuhtide” abil üles haipida, tema “koduvillaste” lavastuste “tõehetked” toimuvad provintsivaikuses ilma Trjapitškinite kaasabita; selleks, et teadvustada endale – “Cogito, ergo sum”, pole tal vaja Hlestakovi paluda, et see “räägiks kõigile seal Peterburis, et elab selline Pjotr Ivanovitš Bobtšinski”…

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga