Kuduge neile valgusest rüü…

alt

Klaudial on iga päev sünnipäev – noorte unistamine on Kultuuriakadeemia tudengite käes lavastuseks saanud. Foto: Ugala teater

See lugu ilmus esmalt ajalehes Maaleht.

Üle pika aja oli Ugala teatris olles märgata lootusrikkust.

Repertuaariteatri Ugala ühiskonnakriitilise lavastuse „Ladu“ lõpus laulab noor Tõnu Tepandi otse kui mälestusena nõuka-ajast, teatades: “Elu on liiga lühike ja liiga kõrgelt üle pea…” Lugu ise on pärit Jaan Toominga ja Virve Aruoja filmist “Lõppematu päev”, mis tehti Eesti Telefilmis 1971. aastal. Sõnad, kus ka küsimus “milline mees ma olen?”, kirjutas Paul-Eerik Rummo.

Ses Ugala teatri loo esimeses lauses on sees niipalju informatsiooni, et sellest saaks omakorda pika loo. Aga ma sellest ei kirjuta. Hoopis tahan öelda, kuidas see Tepandi laul mind teise Tepandi laulu juurde juhatas ja see mu meelest tänast Viljandi teatri olekut hämmastava täpsusega iseloomustab: „Maa meie Ema!/Ilm meie Isa!/Meie oleme teie lapsed!/Kuduge meile valgusest rüü!//“. Laulu pealkiri on “Taevatelgede laul”. Indiaanlased olla nii mõelnud ja selle alles laulnud tänasekski.

Ehk peaks siingi seletama, miks ma Ugala teatri tänast aega valgusest rüü kudumise ajaks mõtlen. Parema meelega ma ei sõnastaks. Vaatasin Ugalas kolmel päeval nelja etendust ja ühtegi ei jätaks nüüd näinuna vaatamata. Veel rõõmsam olen lavataguste kohtumiste ja kuulamiste üle.

Enne kultuuriakadeemia päevast tantsulavastust istusin teatri suitsutoas, kus oli ka üks noor poiss. Ma veel ei tea ta nime, ta õpib alles. Kas tast saab NÄITLEJA? Loodan, et näen selle ära kord. Tema seisund, olemine enne lavale minekut, silmad, liigutused, natuke isegi hääl, jäid meelde.

Lugeja annab ehk andeks, et demokraatiast tilkuval suitsetajate ahistamise ajal ühe loovasutuse suitsuruumist räägin etenduste arvustamise asemel, aga see tundub tähtis. Nimelt on selle ruumi seinale tekkinud suur hüplev kiri: “Anna inimesele mask ja ta räägib sulle tõtt.” Vaat ei jäänud meelde, kas see Oskar Wilde tsitaat lõppes hüüumärgiga. No ja siis ma läksin teatri juhi Margus Kasterpalu juurde, kes ei suitseta, ja kiitsin teda, et see koht on saanud sellise ilme ja valguse, seal ruumis olid raamatud ka. Margus võttis kiituse vastu, öeldes, et see on nende teatri noorte initsiatiiv ja tegu. Kui küsisin, kas temal selles osa ei olegi, vastas ta veendunult ja mitte ilma uhkuseta: “Ma lubasin!”. Selle tsitaadi lõppu panen ma küll hüüumärgi ja taas ei seleta, mis see tähendab. Vaid seda ütlen veel enne, kui lasen rääkida teatri uutel juhtidel Margus Kasterpalul ja Heiti Pakul, et need noored seal laulavad koridorides. Tehke nii, et see jääks!

 

alt

Margus Kasterpalu: “Ma armastan seda teatrit…”

 

Hinga, hinga Margus, nüüd ka.

Jajah, käisin uuele asekantslerile maja näitamas. Ta on nüüd teatri nõukogus. Kui on vaja rääkida tulevikust ja ehitusest, siis praegu tundub küll, et kõige õigem on meie maja näidata. See räägib enda eest, kõik need kohad, kus aeg on seisma jäänud.

 

Suur saal on liiga suur. Kahte etendust korraga mängida ses majas ei saa, sest need segaks teineteist. Plaanid on vaid?

On plaanid. See… peaks Tallinna Linnateatri fenomeni kordama Viljandis. Seda, et väikesed saalid iseenesest tingivad väikese piletidefitsiidi ja sellega ka publikuhuvi. Kui ikka aastaid järjest ei ole piletite saamisega mingeid probleeme, siis võib tunduda, et see “kaup”, mida pakutakse, ei olegi väärt. Hoolimata sellest, et tegelikult on. Asi polegi ainult teatrikunstis?

 

Räägime muidugi teatrikunstist. Räägime plaanidest. Sina lavastad Tõnu Õnnepalu mastaapse näidendi “Sajand”. Täna õhtul on kohe esietendus, kus mängivad Luule Komissarov, Arvo Raimo ja Peeter Jürgens. Ja noored tulevad teatrisse.

Sellel kevadel lõpetavad, jah, viis noort Kultuuriakadeemia lavaka ja tulevad meie majja tööle. Kuus lõpetajat on märtsis esietenduvas “Sajandi” tükis sees, mängivad. See on siin majas nende esimene töö, mis ei ole nende diplomilavastus. Kogu kursust ma sesse tükki mahutada ei saanud, ülejäänud lõpetajatega ja mõne meie näitlejaga teeb Taago Tubin kevadel Ugala esimese suvetüki, mis on siis tegelikult koostöö kultuuriakadeemiaga. On ka lõpetava kursuse üks diplomilavastusi. Näidend, Martin Alguse kirjutatud “Arioso (Nähtamatu õhk)”, mis meie poolt vaadates on oluline sellepärast ka, et kui nüüd igasugused ruumilis-tehnilised lahendused Vanas Ugalas vähegi võimaldavad, siis see esietendub juuni alguses seal.

 

Vanas Ugalas?

Jah, seal pole praegu kütet, seal talvel ei saa teha.

 

Sa mõtled maja, mille nimi on sestpeale, kui teater sealt 1981. aastal uude majja kolis, Koidu seltsimaja?

Just. See on tekst, mis sinna saali ja lavale väga hästi peaks sobima ja teisest küljest haakub sellega meie mõte “tagasi juurte juurde”. Mitte ainult pärimusaasta raames, vaid ülepea on see tähtis. Nii “Arioso” kui “Sajand” on mõtteliselt paralleeltekstid. “Arioso” kõneleb esimese ilmasõja aegsetest tundmustest ühes väikelinnas, mis võib väga hästi olla ka Viljandi. Ses juhtub ka realistlikult põhjendamatuid asju.

 

Sobiv paar.

Siis läheme taas Kaevumäele. Filmirežissöör Peeter Simm tuleb ja lavastab loo sellest, kuidas filmiti “Viimset reliikviat”, pealkiri on sellel lool “Viimne võttepäev”.

 

Seda on korra juba tehtud?

Jah, sellel on seos minu isikliku eluga. Aastat 15 tagasi me selle loo Ilmar Raagiga tegime Taevaskojas, siis oli 30 aastat möödas selle filmi võtetest. Seal oli minu ideeraam ja olin lavastaja. Selle legendaarse filmi sünnilugusid maksab jutustada küll, Viljandis sellepärast veel, et Kalju Komissarov oli “Viimse reliikvia” teine režissöör . Mis siis, et temast tükist juttu pole see on ikkagi meie teatrigurule pühendatud.

 

Jõudsid täna hommikul Vargamäele kord, käisid Albus.

Täna sõlmisime Albus kolmepoolse lepingu Vargamäe muuseumi, Albu valla ja Ugala teatri vahel. Noore Ugala trupi esimeseks tööks saab “Vargamäe vanad ja noored”, Vallo Kirss lavastab selle suvel.

Selle tööga paralleelselt ehk siis hooaja avapauk (ma kasutan seda sõna siin meelega, sest pauk tuleb kahest rauast korraga) – noored lavastajad Adeele Sepp ja Sander Pukk, üks teeb oma esimese ja teine teise lavastuse meie teatris. Lavastused esietenduvad ühel päeval, see on omamoodi kaksikdebüüt. See peaks juhtuma septembri lõpus.

 

Sinu koduteater Saueaugu? Ei jätku jaksu?

Jätkub, jätkub, aga ma ei lavasta seal ise. Ugala poolelt vaadates me viime sinna mängida lavastuse “Mee hind”. Praeguseks on ka teada, et rahvusringhääling tahab salvestada Kruusvalli “Tasandikkude helinaid”. Seetõttu me selle taastame veel mõneks mängukorraks.

 

Sa oled Viljandist kevadest...

Tõesti, pole aastatki veel.

 

Ma nüüd ei küsi, ütle ise?

(Intensiivne paus)Algusega võrreldes on see veel muutunud, et kui ma siia tulin, siis ma ainult pidasin võimalikuks, et see võib ka niimoodi olla, aga praegu juba tean – (täpse veenva tundetooniga) ma ikka armastan seda teatrit.

 

alt

Heiti Pakk: “Toetuda saab ainult sellele, mis vastupanu osutab

 

Heiti, kas saab juhtida juhitamatut?

Pead ilmselt silmas, et looming on spontaanne tegevus ja et igasugu süsteemid-suunamised võivad loomingulisust pärssida, juhtimise asemel võib välja kukkuda pidurdamine. Õnneks pole ma oma kolme kuu pikkuse teatrijuhitöö jooksul seda osa teatri tegevusest juhtida proovinudki. Juhtida saab seda, mis on loomingulise tegevuse ümber: reklaami- ja müügitegevus, publiku teenindamine, logistika ja planeerimine, lavatehniline pool ja maja haldamine. Nende kallal puremegi.

Eks loomingu planeerimist pea ka teatud määral juhitavaks muutma. Arvan, et teatud piiravad reeglid tekitavad ja kontsentreerivad loomejõudu. Nii et väike vastuolu juhtimise ja juhitamatu vahel tekitab vajalikku pinget, mis lahendusi paremaks muudab. Toetuda saab ainult sellele, mis vastupanu osutab, nagu mulle kunagi ütles Linnar Priimägi.

Lugesin Ugala n-ö kohustuslikku arengukava ja mõtlesin selle üle, et kas ikka on õige suruda loomingulise kollektiivi tegemisi sundkorras sellisesse formaati – missioon, visioon, väärtused, plussid ja miinused… Sinu kui juhtimispsühholoogi käest on paras küsida, mis vahe on juhtida tehast või teatrit?

Need missioonid-visioonid tasub läbi mõelda ja kirjutada küll igal juhil, olgu kollektiiv nii loominguline kui tahes. On isegi nii, et mida loomingulisem, seda enam tasub mõelda. Iseasi, kas seda peab tegema kindla formaadi järgi. Sisu ja usk sellesse on ikka tähtsamad.

Aga… Ma ei ole ise ühtegi tehast juhtinud, kuid olen nõuandjana väga paljude juhtimiste juures olnud ja võin võrrelda küll. Üks osa teatrist ongi “etenduste andmise tehas”. Kunstnikel võib seda ahistav ja julm kuulda olla, aga palju ahistavam oleks, kui “tootmiskorralduse” asemel valitseb kaos. Loometöös on palju määramatust, nii et tegelikult on kõik tänulikud, kui miski käib nagu masinavärk.

Need ajad on ammu möödas, kui tehast juhiti piitsaga, stopperi tiksudes ja tükitööd kokku lugedes. Ühes kaasaegses tehases on juhtimisstiil inimest palju rohkem arvestavam ja õhkkond palju sõbralikum kui nii mõneski teatris. Teisalt: igas tehaseski on oma primadonnad, kellele ükski hammas peale ei hakka, aga kelleta läbi ei saa. Ma olen Juhtimisteatri programmis palju kasutanud sketše tehastes valitsevatest suhetest ja emotsioonidest – need ei jää millegi poolest alla teatri omadele. Aplausi on tehastes vähem kuulda. Kahjuks. Nii et sooviks rohkem tehast teatrisse ja rohkem teatrit tehastesse.

Sa oled ise lavastanud ka. Kuidas enda jaoks põhjendad repertuaariteatrile pandud kohustust number üks – teenida raha? Alles siis tulevad teised eesmärgid, mille lõppu jääb ilmselt ka kohustus teenida kunsti?

Saan aru, et see küsimus on provokatsioon. Kas minna kaasa kunsti ja raha üldlevinud vastandusega… Ma ei lähe. Ilmselt olen veel liiga vähe teatris olnud, et kibestunult ohata: küll tahaks kunsti teha, aga peab raha tegema. Ma ei oska veel publikumenu ja kunsti vastandada. Arvan ikka veel, et teater saab oma publikut mõjutada, et publiku maitse ei ole midagi ette antut, vaid kujuneb sellest, mida talle ette antakse. Kui antakse teleseriaalide vaimus janti, mille teemad siiski inimesi kõnetavad, ei maksa imestada, et publik seda vaatamas käib. Ja ei käi eriti vaatamas seda kunsti, mis neid ei kõneta ning mis on tehtud iseendaga kõnelemiseks ehk juba esitatud sellise hoiakuga, et ise loll, kes aru ei saa.

Üsna palju nn kunstiprojekte vaatleb iseennast, räägib tegijate valudest ja vaevadest, millega on vaatajal vähe pistmist, või pahatihti naeruvääristab-osatab vaatajat, kodanlast, “tavalist inimest tänavalt”, kes saali on tulnud. Siis ei maksa imestada, et pärast esietendust publik nõutult laiali läheb ja ei soovita seda tükki kellelegi.

Teatri tegemise aluseks peab olema ausus, usaldus ja austus publiku vastu. Kui teha head materjali hästi ja lugupidavalt, mõeldes teemadele, mis ka vaatajatele korda lähevad, siis ei peaks imestama, kuidas suvel Toome varemetes mängitud “Undiin” või Olustveres etendunud “Ööhaigur” kogu aeg välja müüdud olid või miks meie “Ukuarule” publikut jätkub, kuigi Ugala saal on hirmuäratavalt suur ja vana lugu süngevõitu.

See ühe kolmandiku oma ülalpidamiseks vajaliku raha teenimise kohustus ei peaks meid kohutama – publiku jaoks me ju neid etendusi anname, mille eest ülejäänu kahe kolmandiku peale toetust jagatakse.

Kuidas motiveerida loomingulist kollektiivi olema loominguline?

Kõiki kollektiive motiveerib see, kui tuntakse, et ollakse osa millestki suuremast kui lihtsalt enda olemasolu kindlustamine ja õigustamine. Ühised väärtused on need, mille nimel koos pingutatakse. Vaat siin just kuluvadki ära missioon ja visioon ning mõned asjad, mis töötavad kui kellavärk…

Te Margusega olete hea paar, täiendate teineteist ja mul oli te teatris üle pika aja väga lootusrikas olla. Esmalt nende noorte pärast, kes seal sebivad ja koridorides laulu löövad, teiseks teie pärast.

Eks me ole ju kah seal nende noorte pärast esiteks ja teiseks selleks, et oma eluga midagi oleks peale hakata.

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga