Küberpsühholoog Dima Rozgonjuk: Nutiseadmed on uus reaalsus

Dmitri Rozgonjuk (28) lõpetas 2010. aastal Eduard Vilde nimelise Juuru gümnaasiumi kuldmedaliga. 2019. aasta augustis kaitses psühholoogadoktori kraadi.

Dmitri Rozgonjuk kaitses doktorikraadi 27-aastaselt, mis teeb temast TÜ psühholoogia instituudi läbi ajaloo noorima psühholoogiadoktori. Ta on viimaste aastate jooksul töötanud TÜ psühholoogia instituudis, IT mõju-uuringute keskuses CITIS (Johann Skytte riigiteaduste instituudis), Innoves ning hetkel ka Matemaatikahariduse Keskuses TÜ matemaatika-statistika instituudis. 2020. aasta jaanuarist alates teeb ta teadust postdoktorantuuri raames Saksamaal Ulmi Ülikoolis. Hakkab vastavas uurimisgrupis tegelema küberpsühholoogiaga. „Inimesed küsivad mõnikord: mida see tähendab? Sisuliselt on see digitehnoloogia ja inimkäitumise seoste uurimine. Näiteks: kuidas digitehnoloogia mõjutab inimese mõtlemist, tundmist ja käitumist?”selgitab Dima. Julgen targa noormehe poole niimoodi eesnime pidi pöörduda, sest oleme temaga tuttavad ajast, kui ta õppis XI klassis ja tuli mulle ajalehetoimetusse töövarjuks.

Eksperimentaalpsühholoogia, arengupsühholoogia, isiksusepsühholoogia kõrval ei ole küberpsühholoogia veel väga tuntud uurimisvaldkond, aga noore doktori sõnul tegeleb just see kõigi eelnimetatud traditsiooniliste psühholoogiaharudega ka. Isegi kliinilise psühholoogiaga on sel pistmist.

„Teemadest, millega oma uurimistöö raames tegelenud veel ei ole, tulevad Ulmis mängu ka geneetika ja ajukuvameetodid,” viitab Dima sellele, et tema sisulised õpingud jätkuvad.

Kas eluaastatega kogetu salvestub inimeses ka siis, kui inimene ise sellele tähelepanu ei pööra? Kui vaja, nopib oma teadvusest või alateadvusest kogemuse, aga ise ehk imestab, et kustkohast ta seda teab?

Kogemused võivad tõepoolest salvestuda ka siis, kui nendele otseselt tähelepanu ei pööra. Küllap on paljudel juhtunud seda, et mingi lõhnaga tuleb meelde mõni konkreetne situatsioon või inimene – ka aastaid hiljem. Reeglina ei ole taolised mälestused salvestatud tahtlikult ja pingutatult. Sellest hoolimata võivad vastavad stiimulid vallandada kogetu läbielamist ka hulk aega hiljem mälestuse vormis. Inimese mõistus võib olla väga hämmastav, ja mõned inimesed võivad üsna tahtmatult mäletada ning olema võimelised meenutama väga täpselt igasuguseid igapäevaelulisi tegevusi. Näiteks milline oli ilm mõnel suvalisel suvepäeval aastaid tagasi. Tõsi, selliste võimetega inimesi, kellel võib olla hüpertümeesia ehk kõrgelt autobiograafiline mälu, on väga vähe. Aga ega nemadki tõenäoliselt ei salvesta suurt osa kogetust tahtlikult.

Sa räägid, et sulle meeldib asju analüüsida ja oma n-ö tööriistakasti täiendada. Aga analüüsi teeb lõpuks ikkagi arvuti?

Seda küll. Arvuti on mõnes mõttes nagu hakklihamasin: sa võid kõik sinna sisse visata, ta teeb sulle mingi ainese valmis. Iseasi on, kas sa sellest kotletti ka saad. Minu asi on masinasse sööta pigem kotleti võimalikult hea retsept – vaadata, et liha oleks kvaliteetne, maitseained oleks õiged … et lõpuks tuleks päris asi. Analüüsiinimeste seas on käibel ka ütlus, et prügi sisse – prügi välja. Tähendab: kui sa ei tea, mis sa teed, siis võid arvutisse sisse sööta mis tahes, arvuti arvutab kõik ära. Iseasi, kas sa sealt midagi tähenduslikku kätte saad.

Tööriistakasti all ma pean silmas seda, et üritan arendada enda arusaama ja metodoloogilisi oskuseid nii palju, et teaksin, millal mingi analüüsimeetod oleks kõige asjakohasem, et saaksin võimalikult tõesed tulemused.

Olen tähele pannud üsna tihti, et uuritakse, aeg läheb, kokku saab paks aruanne ja tulemus on üsna seesama, mille mina mõne minutiga oma elukogemusega, ilma uurimata olin välja mõelnud?

Mõningate tulemuste puhul tõesti võib nii olla. Mäletan, et juba esimesel semestril ülikoolis, kui võtsin üht üldisemat sotsiaalteaduste ainet, ütles õppejõud, et kui te hakkate sotsiaalteadustega tegelema ja jõuate oma uurimuse presenteerimiseni, siis teile öeldakse – aga me teadsime seda ju niikuinii. Tegelikult on hästi paljud asjad sellised, mis töötavad talupojamõistuse vastu, mis tegelikult ei ole nii, nagu arvame. Ja isegi, kui me midagi arvame, siis tahaks ju ikkagi teada, kas see arvamus on lihtsalt üks, minu arvamus, või üldistub see ka mujale. Kõigil võib olla oma arvamus. Aga kui me hakkame tegema mingeid otsustusi, mis vajavad fakte, siis peame ka mingit empiirilist tõendust näitama. Ka seda, et tõepoolest on nii, nagu arvasime, et võiks asjad olla.

Teatud olukordades räägivadki andmed üldiselt sama, mis talupojamõistus. Sagedasti juhtub aga ka seda, et teed analüüsi ära ja vaatad, et oo, tegelikult polegi mõne asjaga nii hull või ei ole nii hästi, kui arvasid, et võiks olla … Sellised olukorrad põhjendavad uuringute vajalikkust, sest lõpuks tahavad inimesed vastuseid pressivatele küsimustele – ja hea oleks, kui need vastused peegeldavad tõest pilti võimalikult hästi.

Too mõni näide?

Meedias kirjeldatakse mõnikord ehk lausa sensatsiooniliselt seda, kui halvad on nutiseadmed, kuidas inimesed jäävad neid kasutades rumalamaks, depressiivsemaks, ärevamaks … tegelikkuses see pole päris nii. Tõsi, seoseid nende samade faktoritega on demonstreeritud, kuid nutiseadmete roll nii tervises kui ka akadeemilistes saavutustes ei pruugi olla nii suur. Praeguse teadustöö põhjal on ikka küllalt keeruline öelda, et inimene on depressiivsem ainult sellepärast, et kasutab nutitelefoni. Veel enam, taoline seos ei pruugi olla üldse ühesuunaline.

Jah, siis võiks teada, kumb kummast lähtub?

Täpselt. Paraku on hetkel tehtud teadustöö põhjal üsna keeruline öelda, mis mida täpselt põhjustab. Tänapäeva populaarsemad teoreetilised seisukohad on sellised, kus pigem räägitakse, et inimene on eelnevalt õnnetu ja sellepärast satub kasutama liigselt oma seadmeid, sotsiaalmeediat, et leevendada kurbusetunnet, muserdust.

Hakkab suhtlema?

Ei pruugi. Depressiivsuse üks sümptomeid on ka sotsiaalselt madalam aktiivsus ning mõnevõrra ka isoleerumine. Kõlab võib-olla veidi paradoksaalselt … võiks ju hakata sotsiaalmeedias suhtlema, kui kasutab, aga pigem näitab teadustöö, et taoline seisund on seotud passiivsema sotsiaalmeedia kasutamisega – ei postitata, ei suhelda, sirvitakse lihtsalt uudisvoogu ja vaadatakse, kuidas teistel läheb. Ja mida sealt näeb? Kuna pigem postitatakse sotsiaalmeediasse seda, mis on elus hästi, tekibki kallutatud pilt: sa näed, et inimesed elavad head elu, õnnelikult. Seepärast ehk võid tajuda kurbusehetkedel, et kuidas siis sina oma õnnetu eluga hakkad teiste õnne segama.

Tulles tagasi selle juurde, et mis mida põhjustab. Meedias kohtan pigem lihtsaid, lineaarseid lahendusi. No et näiteks A põhjustab B-d. Ehk siis siin, et nutiseadmed põhjustavad õnnetustunnet. Tegelikkuses on see palju komplekssem. Inimesed ütlevad, et nad oleks ise samale järeldusele tulnud ilma uuringuta, aga mulle tundub, et ikkagi päris nii ei ole. Seda enam, teadustöö näitab, et nutiseadmete kasutamine ei põhjenda ära suurt osa sellest, miks inimene end õnnetuna tunneb.

Meedia on skandaalidest küllastunud. Meediamajades on nõuks võetud, et noored paberlehte ei loe ja seepärast tuleb panna rõhk veebimeediale. Äkki peaks hoopis peatähelepanu suunama sisu täpsusele seal veebis, mitte uudise ilmumise kiirusele ja sellele, kes „esimese piiksu” digiruumi paiskab? Mida pealiskaudsem seda parem …

Siin on see koht, kus ma olen realistlikult pessimistlik. Ma ei usu, et põhilised protsessid, mis praegu meedias on, oluliselt muutuvad. Lõppkokkuvõttes käib põhivõitlus ju tähelepanu pärast. Jälle saab öelda, et sa ju teadsid seda nagunii, aga kui inimeste käest küsida, mis see on, mis nende tähelepanu köidab lisaks visuaalsetele trikkidele, võib aega minna, kuni jõutakse negatiivsete emotsioonidega seotud lugudeni. Hirmu ja negatiivsete emotsioonidega seotule klikib inimene tõenäolisemalt. Kui sa kirjutad, et mingis piirkonnas ei saanud keegi surma, huvitab see inimesi vähem kui see, et kuskil teises maailma otsas kukkus lennuk alla ja oli hukkunuid.

Kui loed katastroofiuudiseid, siis see hirm süveneb.

Meediaettevõtted on ikkagi ettevõtted ennekõike. Nende eesmärgiks on saada lugejaid ja näiteks müüa reklaami. Lugejaid saab juurde sellega, et sul on asju, mis köidavad tähelepanu. Sisu poolest köidab tähelepanu, kui rõhud negatiivsematele emotsioonidele.

Psühholoogiakirjanduses ei ole see üllatav asi. See on pop-out efekt, et inimesed märkavad negatiivset kiiremini kui positiivset. See on päris hästi läbi uuritud fenomen. Evolutsiooniliselt on hirmutavaid ja tundmatuid asju märgata oluline, sest see võib olla potentsiaalseks ohuallikaks. Küllap sama mehhanism on inimeste psühholoogiasse alles jäänud. Kui sagedasti negatiivse sisuga uudiseid kuvada, võibki tekkida küllalt ärev maailmapilti, ses suhtes võivad katastroofiuudised hirmu süvendada küll.

Ma ei usu, et see mehhanism ega ka sellist inimloomuse omadust kasutav süsteem muutub. See peaks olema midagi väga revolutsioonilist. Muidugi võiks psühholoogid-sotsiaalteadlased siin lahenduse välja töötada – et kuidas disainida uudiseid nii, et nad oleks pilkupüüdvad, kuid samal ajal ka sisukad, täpsed.

Üheksa aastat oled sa aina õppinud. Oled sa puhata ka saanud?

Jah, natukene ikka. Kui tahad doktorantuuri teha tõesti väga hästi, siis lisaks tööle peab väga palju olema õnne. Kõrvalepõikeks: lugesin hiljutist uuringut, kus otsiti põhjendust sellele, et kui inimesed on targad, siis miks nad ei ole rikkad. Et tarkus võiks olla ka rikkuse eeldus. Aga põhiline järeldus taandus sellele, et ka siin on palju juhust ja õnne mängus. Sa võid olla väga tark ja sa ei pruugi saada rikkaks, kuid teisalt võid olla kesise haridusega ja rikastuda sellepärast, et oled õigel ajal õiges kohas. Suhtled õigete inimestega.

Kui ülikooli astusin, siis mul oli eesmärk silme ees, et tahan lõpetada doktorikradiga. See ka, et tahan lõpetada nominaalajaga, nelja aastaga. Oli selline unistus. Tagantjärgi saan öelda, et sinna läks tõepoolest palju tööd ja vaeva alla, kuid mul vedas ka juhendajatega tohutult. Nendega suhtlemine avardab mõtlemist. Neilt saab vunki juurde, kui hakkab väsimus tekkima. Nii et tõesti oli nendega õnne. Kuid loomulikult peab aeg-ajalt aega maha võtma ning akusid laadima.

Doktorantuur on hästi huvitav periood inimese elus ja kui seda hästi teha, peab tööd ka tegema. Mulle see meeldib, ma naudin seda, mõnikord on olnud raske piiri peale panna. Mul on aeg-ajalt olnud mitmete kuude pikkuseid perioode, kui tegin tööd sisuliselt seitse päeva nädalas. Kuna kolleegide võrgustik on tõeliselt rahvusvaheline, siis suhtlemist on olnud erinevates ajavööndites – kolleegidega Euroopa riikidest, USA-st, Austraaliast, Hiinast… Viimaste aastatega olen saanud üsna tervisliku järje peale, näiteks ei tee enam tööd hilja õhtul ja saan ka muid asju teha. No näiteks kui ajavöönd erineb oluliselt, siis vastan meilidele järgmisel päeval, mitte sama päeva õhtul, jne. Tasakaal on kindlasti olemas.

Nüüd on doktor käes. Mis on järgmine eesmärk?

Mul on lähemaid ja kaugemaid vahe-eesmärke, aga ma olen nende ees alandlik. Ehk siis kui nad saavad täidetud, võib endale õlale patsutada, kuid kui mingil põhjusel nendeni jõuda ei õnnestu, pole vast ka viga. Aus oleks vist öelda, et järgmiseks eesmärgiks on edukas postdoktorantuur.

Millal sa digiteemasid uurima hakkasid?

Siis, kui alustasin doktorantuuri. Pigem ei minda doktoritööd tegema teemal, mida sa ei ole uurinud eelmistes õppeastmetes. Magistritöö tegin eksperimentaalsest sotsiaalpsühholoogiast, kus jõudsin enesetaju ja hariduse valdkonda.

Nutisõltuvuse uurimine algas siis alles doktorantuuris?

Jah, minu juhendajad Kristjan Vassil ja Karin Täht pakkusid selle teema välja. Vaatasin andmebaase ja leidsin, et seal on palju küsimusi ja võrdlemisi vähe vastuseid. Ütlesin, et teeme ära. Doktorantuuri eesmärk on saada autonoomseks teadlaseks. Kasvada õpipoisist meistriks. Võib-olla inspireerib kedagi mu kogemus, et sisuliselt nullist maailmatasemele on võimalik saada ka nelja aastaga.

Mis nõu sa annaksid mu tuttavale isale, kelle poeg muutub jonnivaks masuurikas kohe, kui talle pakutakse midagi muud kui arvutikeskkonda, ja vanaemale, kelle lapselapsed ei taha kalale ega pannkoogilauda, vaid tahavad olla arvutis?

Kui täitsa aus olla, siis mul on raske nõu anda. Põhjus selles, et olen uurinud enamasti täiskasvanuid. 18-aastased on juba digipõlvkond. Mina olen täna 28 ja aeg on muutunud.

Küsimus on ju selles, mis nad telefonis teevad? Mis neid köidab? Kui see on sotsiaalne suhtlus, siis ma ei ole 100% kindel, et see on ilmtingimata halb. Sotsiaalne aktiivsus üldiselt on päris tugev kaitsefaktor asjadele, mis elus on ja ette tulevad – terviseprobleemid, raskused … Seadmete kasu on selles, et sa saad inimestega suhelda. Iseasi on, kas suheldakse.

Lisaks, mõningatel mängudel võib näiteks olla potentsiaal arendada kognitiivset võimekust.

Jah. Küllap on vanaemal raske sellest aru saada.

Tuleks äkki mõista, et nutiseadmed on uus reaalsus, nad moodustavadki suurema osa meie kõigi elust. Laste puhul vahest vähem, nad ei osale veel parlamendivalimistel, nad ei pea käima internetipangas, ei loe töömeile … aga reeglina suhtluskanal tänapäeval on virtuaalne. Suhtlus ei ole enam sünkroonne. Saab kirjutada ja inimene vastab sulle tundide pärast. Ma arvan, et lapsed eriti on sellise suhtlusvormiga tänapäeval harjumas.

Kuigi ma ise pole lapsi seoses digitehnoloogiate kasutamisega uurinud, tegeldakse selle temaatikaga praegu Tartu Ülikoolis küllalt aktiivselt. Kui lihtsustatult ütelda, siis eesmärgiks on kaardistada, kas nutiseadmete kasutamisega seoses on jamasid või ei ole. On ju suurem osa meist nutitelefonis ja oleme täiesti funktsioneerivad, töö edeneb ja sotsiaalsed suhted ei muutu kehvemaks … Kui uuringu tulemusena leitakse, et jamad on, siis saab hakata välja töötama mingeid potensiaalseid sekkumisviise.

Samuti on oluline välja selgitada, kui teadlikud on inimesed sellest, kuidas nad oma nutiseadmeid kasutavad.

Turvalisus?

Ja privaatsus. Taas väga tähtsad teemad siin kontekstis. Me ei tea kuigi hästi, mida näiteks sotsiaalmeedia ettevõtted teevad meie digijälgedega. Kas, kui palju ja kellele andmeid müüakse? Kas need digijäljed võivad lekkida? Ja kui lekivad, siis mida teha? Kui võtta nii, et lapsed veedavad suure osa oma ajast nutiseadmetes ja see ongi uus reaalsus, siis tuleb neid õpetada, kuidas seal olla turvaliselt. Iseasi muidugi, kas vanavanemad on online-turvalisuses paremad asjatundjad kui nende lapselapsed.

Kuidas sa seletad oma tõestatud eesmärgikindluses seda, et õnn on tähtis?

Õnne all pean siin silmas juhust, vedamist. Kuna viimaste aastate jooksul olen palju analüütika, analüüside ja statistikaga tegelenud, siis sõna “juhus” on saanud minu maailmapildi osaks. Juhust saab õnnena interpreteerida – lihtsalt läks õnnelikult, vedas. Kui teadlane teeb mingeid statistilisi mudeleid, siis seal arvestatakse alati, et tulemused võivad mingi tõenäosusega alati olla juhusest tingitult. Isegi kui see tõenäosus on ime-imepisikene. Tänapäeva teadus sisuliselt toetubki sellele, et kas analüüsides leitu on tõenäoline tulenevalt juhusest või uuritavast nähtusest endast. Ja mingist tõenäosuse piirist ütlevad teadlased, et uuringu leidude tõenäosus on lihtsalt liiga madal, et olla juhusest tingitud. Kuid alati jäetakse isegi mikroskoopiline tõenäosus juhusele alles.

Tõsi, arvan, et paljud saavutused mu elus on töö viljad, aga juhuse – või vedamise – aspekt on ka seal ikkagi oluline ära mainida. Näiteks seesamune eelmainitud vedamine juhendajate ja uurimisteemaga. Või seegi, et sattusin Fulbrighti programmi raames professor Jon Elhai juurde, kes oli samuti parasjagu just alustanud küberspühholoogia uurimisega. Joni roll minu teadlaseks kujunemisel on hindamatu!

Kuidas aga tõsta tõenäosust, et miski elus juhtuks? Oluline on teha esimene samm püüdluse suunas. Kui ei tee esimest sammu, siis ei saa ka muid juhuseid tekkida, mis võivad eesmärgile soodsaks saada.

Millest sa unistad?

Unistus ja eesmärk, mõnikord nendevaheline piir on natukene segane. Ma tahan ikkagi, kui olen akadeemias, olla ühel hetkel professor ja oma laboriga teha head, kvaliteetset, ühiskonnale vajalikku asja. Eelistaks, et Eestis. Iseasi on, kuhu elu viib, ma ei näe seda ette. Akadeemia on paraku selline… niivõrd standardne karjäär, et saad ükskõik millise maailma teadlase kohta öelda, kui hea ta on. Ja selle põhjal kõik maailma ülikoolid saavad vaadata, keda nad tahavad, mis võimalusi neile pakuvad. Akadeemilise karjääriga käib kaasas ka rändamine, nii geograafiliselt kui ka temaatiliselt, seega unistust/eesmärki professuurist ja laborist tuleb sageli kohendada.

Kunagi algklassides oli mu unistuseks teada kõike maailma kohta. See unistus püsib, kuid usun, et realistlikuks eesmärgiks on seda raske vormida. Kehtib ütlus, et mida rohkem teada saad, seda rohkem saad ka teada, mida ei tea. Aga siiski tahaks teada ja osata nii palju, kui elu jooksul võimalik. Mitte ainult oma kitsas uurimisvaldkonnas – vaid elus üldiselt ka ikka.

Mida on maailmas uut?

Ma arvan, et pigem kõik kordub eri variatsioonidena. Ka see, mis puudutab minu uurimisvaldkonda. Et inimestel tekivad tugevad tunded uue tehnoloogiaga seoses ja just selle negatiivsete potensiaalsete mõjude osas – see on tegelikult vana nähtus. Kui trükikunst tuli, siis muretseti, et kaob kalligraafia ja inimene ei arene, jne. Täna näeme, et ikkagi üsna teistmoodi on see pilt.

Pean siinkohal muidugi möönma, et kui ma ütleksin, mis on maailmas uut, siis oleksin ikka väga ülbe. Elan teist samapalju aega, siis vaatan jälle ehk kordusi ja muutusi.

Doktor Rozgonjukil on käes trükisoe õpik, mille teema (digijälgede uurimine seoses inimkäitumise ja -psühholoogiaga) on see, millega ta hakkab Saksamaal tegelema. Selles õpikus on ka tema enda kirjutatud, esimene avaldatud peatükk.

DIMA ROZGONJUK

Magistritöö: Kaitstud 2015

Teema (inglise keeles):The impact of local comparison feedback on test performance related evaluations

Teema (eesti keeles): “Lokaalse võrdluse mõju testisooritusega seotud hinnangutele”

Sisu, lühidalt: Uurisin, kuidas inimeste enesehinnang, mis on seotud testi sooritamisega, on mõjutatav sellest, kuidas seda tagasisidestada. Mida lokaalsem on võrdlus (inimesele lähedasem), seda rohkem kipub see mõju avaldama enesehinnangule.

Saab lugeda (inglise keeles) siit: https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/48731/rozgonjuk_dmitri_ma_2015.pdf?sequence=1&isAllowed=y

Doktoritöö: Kaitstud augustis 2019

Teema (inglise keeles):Problematic smartphone use: behavioral, psychopathological, dispositional, and educational correlates

Teema (eesti keeles): “Problemaatiline nutitelefonikasutus: käitumuslikud, psühhopatoloogilised, seadumuslikud ning akadeemilised korrelaadid”

Sisu, lühidalt: Uurisin, mis asi on nutisõltuvus, kas see on olemas, millega see seotud on ning kas see on seotud reaalse nutikasutusega. Leidsime erinevate kolleegidega, et päris “sõltuvuseks” seda nähtust kutsuda ei ole mõistlik, kuid seosed inimeste poolt hinnatud problemaatilisele nutitelefoni kasutamisele on olemas nii depressiivsuse, pindmisema õpistiili kui ka rohkema tegevuste edasilükkamisega. Samas oli aga huvitav leida, et inimeste hinnangud oma problemaatilisele nutitelefonikasutusele ei ole, laias laastus, välja loetavad nende päris nutikasutusest. Teisisõnu, inimest tänapildis nähes ei saa tema nutiharjumuste põhjal öelda, kas ta on näiteks depressiivne või esineb tal muid elulisi muresid.

Saab lugeda (inglise keeles) siit: https://www.researchgate.net/publication/335078984_Problematic_smartphone_use_behavioral_psychopathological_dispositional_and_educational_correlates

Ilmus Maalehes, pildistas Argo Ingver

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga