Kristiina Ehin ongi regilaul

Oma vastse luulekogu „Kohtumised” esitlusel Raplas, kultuuriklubis BAAS, on Kristiina Ehin ühtlasi kodus käimas. Kusagil esitluse ajal ütleb Kristiina mõtte, et tal on tunne, nagu läheks ta luuletused proosalisemaks ja laulud (laulutekstid) lüürilisemaks.

Luulekogu „Kohtumised” koondab luuletused aastatest 2012–2016. Kogu esimene luuletus kõneleb sellest, kuidas maailm on ostukärukujuline, kuidas autot mere ääres kivil istudes marki  maalib, et sulle pudeli postiga kirja saata. Ussipurune maailm ja lootus, et see ostukäru, kust meil täna päike tõuseb, kord veereb vastu kivi puruks. Ja merekiri alles jääb. Raamatu lõpus ütleb Kristiina: „kavaldame korraks üle küberilma/ ja kohtume päriselt/.

Luuletusi ümber jutustada on üsna loll, saati siis Kristiina Ehini omi. Luuletus on kontsentreeritud mõte ja tunne. Luuletustega on vähemalt minul nii, et kui hakkad neid proosaks vormina ja püüad seletada, kaotavad nad oma lumma, võlumaailm saab argiseks.. Esitlusel märkan, et esitajal on küll luulekogu käes toeks, aga tal on oma luuletused peas.

Miks regilaul?

Paar nädalat tagasi rääkisime siinsamas Raplas korraks läbi põiganud Peeter Volkonskiga muu hulgas rahvamuusikast. Me jõudsime selleni, et mistahes rahvaste muusika ei valeta. Kuidagi nii mulle tundub, et mistahes muule muusikale saab valet külge kleepides, produtseerides jõuda masside heakskiiduni. Regilaul kasvab ise ja nii kui keegi kellelegi meeldimise või rahateenimise pärast seda sätib ja esitab, on vale sees ja see ei mõju enam.

Räägin Kristiinale oma pessimismist ja rõõmu otsimisest. Sellest, et ta luulemõtetest ma selle rõõmulootuse leian. „Oi, ma olen ka täna pessimistlik. Sa ei kujuta ette kui pessimistlik ma täna olen,” ütleb Kristiina. Räägib, et pole oma tite ehk siis pisikese Luike kõrvalt viis kuud saanud Raplasse tulla. „Mõtlesin, et see koht on sõpru täis, endised klassikaaslased ja noorepõlve kallimad voolavad vastu ja nii-öelda suudlevad kätt… Tulen ja käin mööda Raplat ringi, mitte ühtegi kohvikut ei ole lahti. Kõik on reserveeritud ja tellimisel, kinni, kinni, kinni.

Külm hakkas ja läksin Hesburgeri lastenurka sooja. Mõtlesin, et lähen esitama oma luulekogu „Kohtumised”, mis räägib päris inimeste päris kohtumistest… ja siis ma laen Hesburgeri lastenurgas mobiiltelefoni, et saada kellegagi Raplas suhelda. Kui õnnetu! Kui masendav!“  Kristiina lisab, et see tunne on üleelatav, oodates õhtut, raamatuesitlust ja kohtumisi. Ja ta raamatus on luuletus, kus koos Alpid, kohtumine Jaan Kaplinskiga, äratundmine, ja haned, luiged tulge koju.

Regilaulus ja Kristiina Ehini luules on koos argipäev ja oskus olevat poeetiliselt näha. Ülim oskus seda sõnastada nii tõejärgsel ajal, kus sõnad ja mõisted on kaotanud tähenduse…, et inimese elu algne tähendus lisaks sõnadele tagasi tuleb, antakse.

Midagi Juhan Liivilikku on küpses Kristiina Ehinis, kui ta kirjutab: „Õnne arglikult puhast/ surusin vastu rindu/just nagu hoiaksin pihus/ ülimalt haruldast lindu/… Oskus näha igapäevases erilist, see argimütoloogia on regilaul ja on Kristiina Ehin.

Luule kui hea romaan

Ses viimases kogus on sees saladusega luuletused ja ohtlikud luuletused, sahtlipõhja luuletused ja armastusluuletused… Lugedes on mõistetav, et mida rohkem elus märkad, seda kiiremini liigub aeg ja seda pikem on elu. Ükski luuletus ei ole kogusse sattunud niisama, hoopis on nii, et üks pilt aitab teise juurde, selleks, et kord pärale jõuda. Siis istuda, tajudes, et kiiret ei ole, kõik sünnib.

Kristiina Ehin on mu jaoks luuletaja, kelle luulekogusid ma saan lugeda nagu head romaani. Kaanest kaaneni, alustades algusest ja lõpetades viimase luulereaga. Olen sellele ka varem mõelnud, et mis see on?  Näiteks luulekogu “Emapuhkus”, mis ilmus 2009. aastal, lugesin ja ei pannud käest. Siis pärast lugemist imestasin. Kui tuli “Viimane Monogaamlane. Luuletused ja jutud” 2011. aastal, mäletan isegi Pärnut, kust raamatu ostsin. Istusin Vallikääru servas olevas välikohvikus ja aeg seisis. Korraks katkestasin seal lugemise, et helistada sõbrale Tartusse ja oma emotsiooni jagada. Siis ma enam ei imestanud.

Nüüd Kristiinaga „Kohtumised” kogu taustal sest mehelikkusest ja naiselikkusest luules kõneldes ütleb ta: „Ma ei mõtle neis kategooriates, mehelik, naiselik. Arvan, et see on üldinimlikkus. Et kui lugejal on äratundmist selles vallas, siis see on üldinimlik. Sinna on vahetevahel keeruline jõuda küll. Iga luuletuse puhul. Ma seda loorberipärga enda pähe ei paneks.”

Mu jaoks on Kristiina luule meheliku algega. Meenutan seoses ta luuletuste meestele mõistetavusega, kuidas kord, kui ta isa Andres Ehin veel elas, pakkusin välja, et oleks kihvt, kui Andres loeks Kristiina ja Kristiina Andrese luuletusi. „Oleks jah kihvt. Nüüd ma saan aru sellest. Siis, kui sa sellest aastaid tagasi rääkisid, siis ma mõtlesin, kui nõme mõte,” ütleb tema. Ja sellepeale ütleb Kristiina ootamatult, et ta unistab, et keegi teeks ta luuletustest lavastuse ja võtaks tema ka mängima. Ma juba mõtlen meeshäältele, neid mõtteid esitamas, mis Kristiinal luues. Tõepoolest, mõtlen nüüd, et miks seda juba tehtud pole. Vägevaid luulelavastusi on meil ju olnud ja tänane habras aeg vajaks selle olemise hapruse kontsentreeritud karjet tõesti. Kristiina enese oskus anda luulet lugedes edasi sellist tasast traagikat ja üleaja olemisrõõmu, on midagi sellist, mida just sageli me tänases teatris ei kuule.

Kirjutasin juba ammu, et enamus arvab, et Kristiina Ehin on ingel. Ingleid ei ole olemas. Kristiina on regilaul. See regilaul ütleb ise: „ Kõik muutub tohutu kiirusega. Kõik kolib kogu aeg. Vähe sellest, et kolitakse virtuaalmaailma, kolitakse ka seal erinevatest gruppidest teistesse. See peab olema mingi tohutu antennide tunnetus, et aru saada, kus keegi on. Kedagi tabada. Kes üldse luulest hoolib? Aegajalt tundub, et kõik, siis, et mitte keegi.” Minu meelest on regilaulust hoolijaid üha rohkem.

Kristiina luuletuste vahel musitseerisid Raplas Maili Metsalu ja Kristiina Soomre.

Kristiina Ehin:

Eestis on tohutult vähe luule toimetajaid, peaaegu võiks öelda, et neid ei ole. Ema (Ly Ehin) on see, kes võib öö otsa mõelda mõnest luuletusest. Ema on see, kes pakub, leiutab, mõtleb kaasa kõige sügavamal tasandil. Ema lisaharidus psühhoterapeudina on see, mis ei lase sisse… no mitte mingit hinnaalandust. Ma arvan, minu ema on kulda väärt luuletoimetaja. On tohutu õnn olla tema tütar.

Luuletoimetajana on ta paras nõid. See on minu saatus. Mul ei ole sellest pääsu. Ma pean ära kuulama kõik piksenooled, mis tulevad. Müristamise ära kannatama. Ma arvestan ka ja panen vastu ka. Selles sõdimises sünnib tõde, sellepärast.

See luulekogu on kahekordselt toimetatud. Teine toimetaja on Kristel Ress.

Ly Ehin:

Kristiina on küll raskesti toimetatav luuletaja. Kui ma talle vahel juhtun ütlema, et see sõna käib kokku või kuidagi teisiti, siis Kristiinal on selle kohta oma arvamus. Ta on niisama jõnk kui Andres (Ehin) oli. Andres ei hoolinud sellest, et ÕSis oli sõna kuidagi moodi. Kui tema tahtis, siis kirjutas teistmoodi. Kristiina on täiesti oma isasse läinud. Mõnikord juhtub, et ma teen mingi eeltoimetamise ära ja siis Kristiina, jah, muudab tagasi. Mõnikord muudab ka edasi, aga tavaliselt (ema Ly siin naerab) tagasi. Selline ta on.

Ma tegelikult kiidan teda, et ta laste mammana jaksab. Esineb, kirjutab, avaldab ja reisib. Iga naise ees on see, et pere, kodu, kool, tervised… kõik see päevaplaani panna… ja siis veel tagatipuks luuletada, see pole kerge asi.

Lugu ilmus Maalehes, pildistas Madis Veltman.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga