Koroonaaegne juubilar Julia Aug: Moskvas on jälle ummikud

Eesti juurtega Vene näitleja Julia Aug, kes sai 50aastaseks, räägib koroonaviirusest takistatud tööst ja eriolukorrast Venemaal.

Kui Julia Aug oli laps ja veel Eestis Narva linnas elas, viis ema teda Leningradi teatrisse ja Ermitaaži. Nüüd on juba aastaid nii, et Julia viib ema teatrisse ja võtab teda kaasa suurtele kinofestivalidele. Julia Augi ema saab oktoobris 90aastaseks ja Julia ise sai 8. juunil 50. Minu meelest näeb ta ema välja nagu Inglise kuninganna.

Julia majas Moskva äärelinnas elavad hetkel ka tema näitlejast tütar, eakas ema ja kolm koera. Sealsamas oli ta isegi, kui rääkisime Zoomi kaudu, kuidas üks meie aja suurtest näitlejatest eriolukorras – Venemaal nimetatakse seda eneseisolatsioon ajaks – end tunneb.

Sünnipäev kriisiajal

„Ma vannun sulle, et lootsin nii vanaks mitte elada. Olen kogu oma elu elanud deviisi „ela kiiresti, sure noorena” järgi. No ja nüüd on see käes 50,” ütleb Julia Aug ja naeratab nagu väga noor tüdruk.

Neli päeva enne oma 50. sünnipäeva, ei tea ta, kuidas see möödub. Vähemasti ta ütleb nii ja, nagu üliandekate näitlejannadega see on, ma usun teda. Aga ta ka põhjendab: „Alates 32. eluaastast ei ole ma oma sünnipäevasid pidanud – siis suri mu isa.” Isa suri üheksa päeva enne tütre sünnipäeva.

„Esimestel aastatel jäi sünnipäev pidamata sellepärast, et isa surm tegi ikka väga haiget. Hiljem sai sellest mittepidamisest harjumus.” Viimastel aastatel on Julia oma sünnipäeval alati olnud Sotšis filmifestivalil. Ja seal on siis ka ta tähtpäeva meeles peetud.

„Mul ei ole ja ei olnud ka enne viirust mingeid plaane seoses sünnipäevaga. Pidin jälle sõitma Sotši, kus oli konkureerimas ka kaks filmi, kus olen peaosas.” Festival jäi ära ja antakse lootust, et see toimub septembris. „Ma ei taha neist filmidest veel rääkida, ei taha ära sõnuda. See on veel ees.”

Mõtted uuel lavastusel

Kui ma palun Julial öelda, kelleks ta ennast ennekõike peab, kas filminäitlejaks, lavastajaks või teatrinäitlejaks, siis vastab ta, et ei defineeri ennast: „ Ma ei mõtle niimoodi. Mul on alati teatud hulk huvisid, mis elavad minus paralleelselt.”

Kui seejärel küsin, mida ta hetkel kõige enam tahaks teha, ütleb, et tahab lavastada Marius Ivaškevitšuse uut näidendit – selle juures on ta mõtted. Vene keeles on näidendi nimi „Obmorok”, eesti keeles siis ehk „Minestus”.

Julia räägib sellest näidendist nii, et kuulajalgi silmad niiskeks tõmbuvad. Näidend on kirjutatud Nobeli laureaadi Svetlana Aleksijevitši romaani „Tsinkpoisid” põhjal. „See on naiste lugu ja näidend on geniaalne. See vapustas. Lugu emadest, kes kaotavad sõjas oma pojad.” Julia tahab selle põhjal teha suure patsifistliku lavastuse. „Selles näidendis on koos kõik minu enda valupunktid. Kõige hinnalisem selles näidendis on see, Aleksijevitšil on tegu Afganistanis surma saanud poistega, aga Marius on näidendi kirjutanud nii, et konkreetne side konkreetse aja ja sõjaga kaob.” Julia sõnul on näidend mistahes sõjast, kus hukkuvad inimesed ja emad kaotavad oma lapsi.

Mariusel on seal geniaalne käik. Need emad, ühinedes poegade kaitseks, muutuvad samasugusteks sõduriteks. Nad lähevad sõtta. Neis lööb omavahelistes suhetes välja halastamatus üksteise suhtes, dedovšina, mõnitamine… Ühest küljest nad toetavad üksteist, neid ühendab mure, aga teisest küljest muutuvad julmaks nagu nende lapsed sõjas.

See on väga tugev sõnum sellest, et meil kõigil ei jätku armastust ja kaastunnet ja siin äkki pole enam tähtis, kas sa oled mees, naine, poeg, tütar…”

Toetusi saavad vähesed

Julia ütleb, et käis just Moskvas (äärelinlased ütlevad nii) enne koroonat valmis saanud seriaali „SSSR” helindamas. Ta mängib seal ühe peategelase ema. Tegu on juudi perekonnaga. Poeg tahab saada kosmonaudiks. Aga ema koos tütrega annavad sisse avalduse lahkumiseks Iisraeli. Pojal tekivad tõsised probleemid, sest teda nagunii ei oleks võetud kosmonautide väljaõppesse, kuna ta on juut. „Meie soov emigreeruda keerab aga hapniku täiesti kinni,” jutustab Julia seriaali lugu ja lisab: „Seda juttu ma räägin sellepärast, et seisime 20 minutit ummikus. Tähendab: linnas ei ole veel kõik kohad avatud, aga tööl käivad peaaegu kõik.”

Julia arvab, et inimesed katsuvad ellu jääda, sest suur osa ei saa riigilt mingisugust abi. Tema ise ka ei saa, sest on „kultuuri ja kunsti bisnismen”. Nii ütleb ta enda kohta irooniliselt ise ja nii liigitatakse teda ka riiklikul tasandil. Meil öeldakse selle kohta pehmemalt – vabakutseline.

Venemaal on koodid, mille järgi hinnatakse, millega inimene tegeleb. „Kellel on kood 90, võivad arvestada riigi toetusega, sest nad on koroonaviiruses kannatanud. Toetused on väikesed, 12 000 rubla kuus – see on pisut vähem kui 200 eurot,” räägib Julia seltskonnast, kelle hulka ta ei mahtunud. Sel seltskonnal on muidugi ka muid leevendusi, näiteks võlgade ajatamine.

Julia ei saa arvestada millegagi ega kellegagi peale iseenda. „Minu agendid ja produtsendid ei saa mind ka aidata, sest neilgi lõppes töö ja projektid pandi päevapealt seisma.” Julia ütleb, et tal oli eneseisolatsiooni ajal natuke tööd. „See oli ka abi, et mind ei unustatud. Võtsin osa mõnest projektist, mis polnud lihtsalt heategevuslikud. Heategevuslike projektidega tegelesin ka, näiteks annetuste kogumine arstidele – sellest võttis osa enamus näitlejatest. Kogunenud raha eest osteti arstidele kaitsevahendeid, mida riik kindlustada ei suutnud.”

Liikumisload ja trahvid

„Meil – jutt käib Moskvast ja selle ümbrusest – ei ole karantiini. Kehtestati eneseisolatsiooni režiim. Selle rikkumise eest olid määratud trahvid. Mu meelest ei ole siin mingit loogikat. Eneseisolatsioon põhineb vabatahtlikkusel – on see, mille sa ise endale määrad. Ja enda soovi rikkumise eest võid saada üsnagi tõsise trahvi.” Julia oli tõsiselt eneseisolatsioonis, mis siis, et sai tööloa. See anti, kuna ta ei olnud riigi silmis kannatanu. Toetusi ei saa, tee tööd! „Selleks, et liikuda, on tulnud inimestel interneti kaudu saada vastav luba – poes käimiseks, suvilasse sõitmiseks. Tuli märkida, kas sõidad oma autoga või taksoga. Või esitada pilet.”

Juliat ei kontollitud kordagi, aga ta räägib Moskvale iseloomuliku loo: Aprilli esimestel päevadel, kui garantiin algas, peeti kinni tema autojuht. Põhjus oli, et autol polnud numbrimärke. Julia oli selle auto ostnud mõni päev enne keeldude algust ja ei saanud seda kusagil registreerida. Kuna ka politsei teadis, et autoinspektsioon ei töötanud, lasti autol ja autojuhil edasi sõita. Liikumislubade süsteem kehtib Moskvas 14. juunini, mis siis, et täna seda enam keegi ei järgi. Tõeliselt tühi oli Moskva Julia sõnul aprillist mai keskpaigani.

Päris kriis alles tuleb

„Ma arvan, et kriis alles algab. Sest paljud inimesed on töö kaotanud, aga paljud kaotavad selle lähiajal. Kui eneseisloatsioon tõeliselt lõpetatakse ja kõik hakkab täiega funktsioneerima … Ma ei kujuta ette, milline see olukord hakkab olema, aga see on raskem kui eneseisolatsiooni periood kindlasti. Turismiäri on kokku kukkunud. Mu elukogemus ütleb, et Venemaa on ettearvamatu – ei ole võimalik ennustada, mis saab,” arutleb Julia Aug.

Pärast dramaatilist pausi ta jätkab: „Meie elu on kummaline. Ühelt poolt on meil täna 2000 haigestunut, teisalt plaanitakse 24. juunil suurt paraadi. 6. juunil esinen suurel raamatufestivalil Punasel väljakul. Sellega tähistatakse Aleksandr Puškini sünnipäeva. Loen Punasel väljakul Puškini luuletusi.”

Julia jutus kordub fraas „mingitki loogikat pole”. Ta toob näite teatrist: „ Arvatavalt peaksid teatrid alustama tööd 1. septembril. Pileteid tohib müüa 1. augustist. Tuleb distantsi hoida, publiku arv peab vähenema kahe kolmandiku võrra. Sellest räägitakse iga päev. Samas müüakse rongidele pileteid 29. maist ja seal pole mingist sotsiaalse distantsi hoidmisest juttugi. Müüakse välja kõik kohad. Terve kupee. Nii ka lennukites.”

Nii ongi ja ilmselt mitte ainult Moskvas. Raudteel ja lennundusel lubatakse kasumit teenida, teatritel mitte. „Kus siin on loogika ja terve mõistus?” küsib Julia Aug.

Töine tulevik

Julial oli veebruaris Piiteris lavastuse „Vaherahu” esietendus, mis rääkis sõjast Donbassis. Seda jõuti vähe mängida. Viimane etendus oli 17. märtsil. 18.märtsist suleti teatrid. Et uuesti mängida, tuleb teha taastusproove. Niisama jäi ära esietendus 14. mail, samuti Piiteris,kus Julial on peaosa. Nüüd plaanib teater Prijut komödianta selle etenduse proove augustis ja esietendust septembri alguses, mis oleks siis ühtlasi ka selle teatri avamine pärast kriisi.

Julia kogub hetkel materjali holokaustist Eestis, suhtleb ajaloolaste ja genealoogidega. Plaanib sellest lavastust meil Vabal Laval.

Suvel pidid tal algama mitme filmi võtted. Üks ärajäänud filme temaga peaosas on Nadežda Krupskajast. See projekt külmutati. Ajalooline film lihtsalt nõuab rohkem raha.

Lähem lootus on mängida peaosa ühes Eesti lühifilmis.

Enam-vähem valmis on kaks filmi, kus Julia mängib peosades. Üks neist kannab nime „Perekond” ja lugu räägib sellest, kuidas sugulased püüavad apokalüpsise ajal kokku saada. Filmi žanr on must komöödia.

Mirtel Pohla (Üks peategelastest Julia Augi lavastuses „Minu Eesti vanaema”): Enne, kui sattusin Julia lavastusse mängima, olin teda näinud mõnes filmis. Juba siis vaatasin, et temas on ühendatud mingi ebamaine õrnus väga suure jõuga, lisaks karge-kaastundlik suhtumine enda mängitud tegelastesse.

Julial on meeletult väljendusrikkad silmad, nii et läbi nende võib ta vaatajani tuua kõik jõud, mis maailmas eksisteerivad – heldest emalikust embusest kuni hävitusliku tsunamini. Ta silmades muutub tajutavaks seesama jumalik loomisjõud, mis paneb kasvama rohulible ja äratab maailma uuele päevale.

Julia on oma ande, pühendumise, kõikehaarava ilu ja väega see inimene, kelle puhul sa mõtled, et on õnn elada temaga ühel ajal ning on tõeline ime, kui saatus kingib sulle kohtumise sellise suure ande ja ilusa hingega.

Moonika Siimets (Filmi „Seltsimees laps režissöör): Esimest korda näginJuliat päris elus, kui ta tuli „Seltsimees lapse” castingule.

Pärast ta ruumist lahkumist oli vaikus. Vaatasime operaator Rein Kotoviga teineteisele otsa ja sõnu polnud vaja.

Julia on meisterlik „kinonäitleja” kõige paremas mõttes. Ta suudab stseenis väga intensiivselt olla kohal, ta on äärmiselt tugeva tõetunde, orgaanika ja kaameratunnetusega.

Midagi taolist kogesin Lembit Ulfsakiga oma esimest lühimängufilmi tehes. Tahaks kasutada kulunud fraasi „kaamera armastab teda”, aga tegelikult on selle taga väga suur töö ja kogemus, mis võimalik Venemaa suuruses „filmiriigis”.

Lisaks on Julia väga tark, väga ilus, isikupärane ja vaatamata oma kuulsusele äärmiselt südamlik, lihtne ja siiras inimene, kellega on tore ja inspireeriv koos töötada.

Olen väga tänulik selle võimaluse eest.

Mind on hingepõhjani liigutanud tema räägitud lood Kirill Serebrennikovi protsessist ja sellest, kui keeruline on Venemaal praegu teha vaba kunsti.

Viimati kohtusime „Minu Eesti vanaema” esietendusel Tallinnas. Seegi oli väga puudutav ja tähtis lavastus, mida rääkida siinses kultuuriruumis ning mis nihutab harjumuspärast fookust Eesti-Vene suhetes, tuues tagasi inimese mõõtme, kes jäänud poliitliste hammasrataste vahele.

Loodaks väga, et Julia jõuab tihemini meie filmi ja teatrisse ning olen väga uhke, et see Venemaa kinotaeva särav täht on pärit Eestimaalt.

Ülle Kaljuste (Peategelane lavastuses „Minu Eesti vanaema”): Kui me esimest korda kohtusime, lummas mind tema madonnalik ilu. See oleks nagu mingist teisest sajandist pärit, ammu-ammu aega tagasi.

Materjal, mille kätte saime, tundus alguses mulle pisut õhuke ja arusaamatu, aga kui hakkasime tööle, loksus kõik paika. Seda sellepärast, et tal oli väga selge ettekujutus, milleni ta jõuda tahtis. Ülesanded, mida ta lavastusprotsessis meil andis, olid ka huvitavad ja mõjusid lõpptulemuses ootamatutena.

Ta on väga tundlik ja professionaalne isiksus, kelle maailmavaade on kaugelt üle oma õue ja puudutab miljoneid inimsaatusi. Imeline Julia!

Ilmus Maalehes. Pildid erinevatelt fotograafidelt ja Darja Vorontsovalt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga