Koorem hobusesõnnikut ja kunstinäituse kataloog

Kord peab olema!”, armastas mu isa korrutada, kui noor olin. See korra rõhutamine mind vihastas ja ajas närvi.

Kuulan naist, istudes me Raela aia kultuurikuuri tugitoolis. Ma pole ses aias kolm päeva olnud ja äkki mulle meeldib, et pole muruniidukit saanud töristada siin. Kõik õitseb sel aastal korraga: õunapuud ja võililled, sirelid ja äraunustamind lilled. Maasikapeenra kõrval kasvav nõgesepõõsas on vaatmisväärsus. Maasikas ka õitseb. Rabarberist saab juba kooki teha. Võilillest siirupit. Suur maamesilane ukerdab õunapuu õites. Ma sellist kevadet oma elus ei mäleta. Korda pole. Ja ometi on selles kõiges kord. Jah, ka selles, et muru on niitmata.

Ööbikud ja meeleavaldus

Ma olen vananedes hirmsasti oma isa nägu läinud. Vaatan peeglisse ja ei tunne ennast ära. Näen seal enda vana isa ja kummalisel moel on kordasid, kui ma sellega rahul pole. Isa ütles mulle, et ta läheb aias olles närvi. Põhjendas seda sellega, et näeb asju, mis vajaksid kohe ärategemist, aga jaks ei hakka peale. Ma ei suutnud teda veenda, et ei pea kõike tegema siis, kui peab. Nüüd mõtlen, kas ma suudan sellega ise leppida. Lihtsalt istuda ja olla, mis siis, et vikat nüri ja naat kasvab üle pea. Ega isa ei leppinud kuni surmani ka sellega, et lasime aias lindudel marjapõõsaste n-ö ülejäägi ära süüa. Mina ammu selle üle rõõmustan. Otsin seda tunnet, et kas on linnukesel muret.

Naine tutvustab mulle me kauget külalist – karmiinleevike on kusagilt Aasiast meile Ristikivile lennanud taas. Teine jutt on tal mure, et miskipärast ei kohane tänavu naabri mesilased meie kaevupealse jooginõudega. Piibelehed õitsevad. Kullerkupud kindlasti ka. Kägu kukub ja ööbikud laulavad pea päev otsa jutti.

Naine räägib veel, et mu paksul punasel kassil Mašal oli ilma minuta igav. Ja et ostis hobuse sõnnikut. Me ei räägi sookvootidest, aga võrdleme ostusid ja õnneks selgub, et tema vahepeal ostetud hobusesitt maksab vähem kui minu Tartus ostetud kunstinäituse kataloog.

Mina räägin, et tabasin ennast Tartus mõttelt, miks ei saa inimesed ilma millegi või kellegi vastu olemata laulda. No niisama teiste ja enda rõõmuks. Või ongi käivitaja oma territooriumi kuulutamise kihk nagu meie ööbikutel. Selles pole ju midagi halba.

Mugavus ja kuristik

„On ainult kaks teed, kuidas kunst võiks hõlmata elu. Üks tee on on lai, avar, ohutu ja mugav tee, teine on järsk, mis viib üle kuristike ja on täis surmaohtusid. Mugavuse tee on mõistuse tee, mis hõlmab elu vaid selle juhuslikkuses, selle kurvas ja rumalas argisuses. Järsk tee, mis viib üle kuristike – see on hinge tee, kelle jaoks elu on sügav uni ja piinlev eelaimus teistsugustest suhetest, teistsugustest sügavikest kui need, mille meie hale mõistus võib tungida.” Nii kirjutab kunstnik Konrad Mägi 1908. aastal oma sõbrale. Mina loen seda mõtet 19. mail 2018. Just täpselt samal ajal, kui olen Tartu kunstimuuseumi seinte vahel ja näitusekataloogis seda mõtet märkan, peetakse Emajõe ääres kõnesid. Kõneldakse sellest, et puidurafineerimistehas hävitab Emajõe.

Huvitav oleks teda, kumb sündmus 110 aasta pärast sündmus on. Kas massimeeleavaldus või kunstiteos. Ma saan näitusekataloogi „Traditsiooni sünd. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist” kunstiteoseks nimetada ilma reservatsioonideta. See on kvaliteetne raamat, tekstide autor Eero Epner, sisuks kvaliteetsed reproduktsioonid 17 kunstnikult. Olgu nad siin ka üles loetud: Konrad Mägi, Ado Vabbe, Nikolai Triik, Ants Laikmaa, Paul Burman, Herbert Lukk, Aleksander Vardi, Villem Ormisson, Endel Kõks, Johannes Võerahansu, Karl Pärsimägi, Kaarel Liimand, Lepo Mikko, Eerik Haamer, Richard Uutmaa, Amandus Adamson ja Anton Starkoff. Kokku on näitusel eksponeeritud 57 maali ja 3 skulptuuri.

Mulle meeldivad detailid, ka kirjutistes. Näiteks selline elegantne vinjett Eero Epneri kataloogiloos „Traditsiooni sünnikoht”: „Tartu on üks enam maalitud Eesti linnu (ja võib-olla isegi troonib selle tobeda edetabeli tipus) – sinna naasti oma loomingus ikka ja jälle ning eri nurkade alt.” Edetabeli maailm kuntsimuuseumi akende taga elab ja hingab.

Meil õnneks on rääkima hakatud – tõsi, et vaiksel häälel – sellest, kuidas meedia neelab alla ajakirjanduse. Eesti Rahvusringhääling kannab laupäeval – just samal ajal Tartu inimesed on Emajõe ääres, kolm tundi ja kümme minutit üle hoopis kuninglikku pulma. Kes käskis ja mis raha eest palgati kommentaatorid? Ma sellele ehk ei mõtleks üldse, mis see minu asi on, aga jäin mõtlema, et kas mulle ilma kunstinäituse bukletita ja hiljem ka kataloogita oleks selliselt silma jäänud ja meelde Endel Kõksi maal „Tartu vaade” 1938. aastast. Vaatasin seda maali lõputult ja siis lugesin Eero Epnerit: „Kunstnik, kes oli Tartus sündinud ja kasvanud, loob endale tuttavast linnast midagi hümni taolist.” Mulle jäi Emajõe ketist läbi jalutades ja hiljem pilte vaadates silma, et inimestel ei olnud kaasas sinimustvalgeid rahvuslippe. Igatahes need ei domineerinud.

Silmus kaelas ja templirahu

„Ma läksin kodunt ära, et kodu tarvis ennast täiendada. Ma tunnen, et minu tööpõld võiks olla välismaal. Aga keegi ei usalda mind kodumaal. On õige kole niiviisi üksi olla ilmas. Sellest väljapääsmatuse tunne on kui silmus kaelas,” kirjutab Nikolai Triik oma sõbrale 1913. aastal. Eero Epner omakorda kirjutab Triigist nõnda: „Esmalt tuleb Triiki nimetada üheks vähestest ekpressionistidest eesti kunstis. – tema jaoks oli kunst viis, kuidas väljendada sisemisi (hingelisi, psühholoogilisi, intellektuaalseid) või väliseid (sotsiaalseid, poliitilisi) pingeid.”

Seda lugedes ja kataloogi abil Triigi Aino Suitsu portreed meenutades ei oska ma sõnastada, millised pinged tõid Tartu inimesed Emajõe äärde, mis seal peale tehase veel oli. Peeter Volkonski rõhutas, et see protest lõhkus meil juba traditsiooniks saava paradoksi, et vanainimesed protestivad tänaval ja noored kusagil teenivad raha.

Sitt purgis on eksperiment ja sõnnik põllul traditsiooniline. „Pole olemas noort ega vana, moodsat ega ebamoodsat, isegi mitte õieti realismi ja klassitsismi kunsti alal. On olemas vaid ilus kunst, sest isegi inetus muudetakse iluks, niipea kui ta astub suure kunsti templirahusse,” tsiteerib skulptor Amandus Adamsoni naine oma meest.

Vaimul on suurus. Kunstil kaal. Sõnnikukoorem ja kunstiraamat saavad eksisteerida kõrvuti ja just nii tekib kultuur. Mis lisaks muule tähtsale ka meedia uperpallid ja skeemid üle elab.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga