alt

Kolmikhüpe tundmatusse ‒ et jääda

kalju

altaltNad tulid koos Eesti teatripilti, lammutasid, muutsid, ehitasid, hoidsid ja on nüüd klassikud. Kalju Komissarov, Raivo Trass ja Jaan Tooming olid 18-aastased, kui Panso koolis kokku said.

Ma võtan laulu appi, et need vinged vanamehed jorisema ei hakkaks. „Äkki ongi siia kätketud mu saatus?/ Riiulit ma riivan…ja siis/ liivakell on maas/”. Mulle tundub, et selles Villu Kanguri tekstis ja Tõnis Mägi laulus on see elu võlu ja valu, mis teile kolmele mõistetav ja kindlasti ka te loomingut iseloomustav.

Koos tulemine
Nad tulid nii, et neid märgati. Reet Neimari raamatus „Sajandi sada sõnalavastust” on sees nende meeste silmapaistvad lavastused ja osatäitmised. Aga alguses oli „Põhjas”, Maksim Gorki näidend, tookordsete tulijate õpetaja Grigori Kromanovi lavastus. See lavakunstikateedri kolmanda lennu diplomilavastus esietendus 28. märstil 1968. Olen viimastel aastatel vahel imestanud, et keegi täna seda näidendit ei märka.
Lea Tormis on 1996. aastal sellest tulekust kirjutanud: „Nad olid erksad ja ajatundlikud. Aeg ise – piiripealne, ajutise „sula” lõppu ennustavad sündmused olid õhus rippumas. Lennu liidrid tajusid seda eriti teravalt.”
Reet Neimar ütleb seda lavastust iseloomustades, et lavastaja küsis kuumi küsimusi: „Inimese koht ühiskonnas, vale ja tõe vastuolud, valikud väljapääsmatus olukorras.” Lea Tormis märgib, et Jaan Toominga Satin oli halastamatult nähtud tegelane, kes sülitas ühiskondlikule võltspaatosele. Kalju Komissarovi kohta kirjutab Tormis, et ta mängitud Lukaa oli leebelt inimlik ja söövitavalt läbinägelik. Raivo Trassi kohta ütleb teatriteadlane, et tema mängitud Vaska Pepel oli säravalt muretu ja väljendas petlikku elurõõmu.
Selle lavastuse ajal olid nad kõik vaid 22-aastased.

Inimene kõlab uhkelt…
Laupäeval 12. märtsil saan Jaan Toomingalt sõnumi: „Raivo Trass on väga hea näitleja, sa kirjuta temast, lehed on vait.” Ma ei julge Jaanile öelda, et juba mitu päeva mõtlen neist kolmest koos.
Mitu aastat tagasi (2012) ütles Raivo Trass mulle siis ilmunud Teatrikülgede intervjuus: „Ei ole valmis retsepte lavastaja ja näitleja elukutse juures, kuid on erinevad teed. Teatri jaoks on sõnum tähtis. See, mida me tahame öelda. See, mille pärast meie süda valutab. See peab olema selge ja suurelt nähtav. /…/ Kui teatrit juhib ametnik, siis see on ohtlik kunstile.”
Jaan Tooming mahub sajandi saja hulka kursusekaaslastest esimesena ‒ 1969. aastal Tartus Vanemuises esietendunud lavastusega „Laseb käele suud anda”. Reet Neimar on lavastust iseloomustades öelnud, et kõige enam ehmatas paljusid lavastuse sisuline sõnum, mis mõnitas me oma rahva orjameelsust. Ta toob ära tsitaadi Hans Luige (seenior) samal aastal Rahva Hääles kirjutatust: „/…/ Lavastuses aga roomatakse neljakäpukil, sabaliputamist meenutavate tagakehahööritamistega, et mõisaproua käele suud anda, pureldakse lõrinal viinapudeli pärast, tapetud peategelase nuttki meenutab koera ulgumist.”
Sajandi saja sõnalavastuse hulgas on Raivo Trassi 1978. aastal Rakvere teatris esietendunud A.H. Tammsaare „Vanad ja noored” ja Kalju Komissarovi 1979. aastal Noorsooteatris lavale jõudnud „Protsess”.
Meenub, et kui Jaan Tooming lavastas Ugalas oma „Põhjas” lavastust, venitas ta sealset kuulsat sententsi „Inimene, see kõlab uhkelt” nii, et asetas rõhu sõnale „kõlab”. Kahekümnenda sajandi Eesti teater on kolme mehe jalajälgi täis. Ja see mitte ainult ei kõla uhkelt, vaid on. Näitlejatööd, lavastused ja õpetajatöö.
Nad kõik kolm on juhtinud oma mingil eluetepil teatrit, tiitliks ikka peanäitejuht. Kalju Komissarov Noorsooteatris, Raivo Trass Rakveres ja Jaan Tooming Viljandis.
Olen Raivo Trassilt neli aastat tagasi küsinud, mis see peanäitejuhi töö on. Usun, et see, mida ta vastates (kursusekaaslastega ju kokku leppimata) ideaalina nägi, käib nende kõigi kohta: „Peanäitejuht on see inimene, kes tegeleb näitlejate arendamiseks eelduste loomisega. Tegeleb suuna näitamisega. Näitlejate tehnilise, hingelise ja vaimu kujundamisega. Peanäitejuhte on vähe, on pealavastajad, kes vastutavad teatri rahalise poole eest ja saavad suurt palka. See on mure – isiksuste puudus. Selliste inimeste puudus, kellel on kõrged eesmärgid ja oskused.”

Ainult mitte ükskõik
Kalju Komissaroviga 2009. aastal tehtud intervjuu (ilmus Teatrikülgedes) pealkirjaks olen pannud „Kalju Komissarov ‒ olemise talumatu kergus”. Mäletan, kuidas talle tookord otsa vaadates imestasin, kuidas see mees on suutnud endas talle omase idealismi säilitada. Sellest intervjuust: „ Arvan, et olemine dikteerib asjad ja vastavalt oma eale siis reageerid. Nooruses temperamentsemalt, vihasemalt. Kui oled keskealine, siis võib-olla suudad olla rahulikum ja järelemõtlikum. Kui oled üle keskea, siis ehk suudad olla ka tolerantsem.
Ma oma õpilastele ütlen, et jumala pärast ärge mitte kunagi võtke mingit tööd ette, kui tunnete, et teil on ükskõik. ” Ja lisaks veel: „Õnne peab ka olema, tead, et satud õigel ajal õigesse kohta. Primadonna jääb haigeks ja kõrvalt astub kostümeerija lavale, ta on iga etendust vaadanud ja on valmis. Selliseid ilusaid muinasjutte on. See ongi seesama asi, taluvus oodata ära. Tee tööd ja siis ehk midagi tuleb kah. Peab olema mees, kes talub ja on pühendunud teatrile. Ei saa öelda, et minge kuradile, ma enam ei viitsi, ma lähen ja panen nüüd kaks nädalat tina…”
Raivo Trassiga tehtud intervjuu pealkiri oli 2012: „Teater peaks rääkima sellest, mille pärast süda valutab”. Ta rääkis nõnda: „Ühtekuuluvus ja ühtehoidmise tunne on, jah, tähtis, aga siis peab ühiskonnas olema midagi, mille puhul meil on tarve üksteist hoida. Praegu on niisugune aeg, kus me nagu püüame hoida, aga…
Praegu on aeg, kus noor põlvkond on astunud ellu ja tahab pildile. Ja tal ei ole tööd, ei ole võimalust ennast rakendada ja areneda. Võimalusi pole ja nad püüavad mõelda välja kõikvõimalikke eksisteerimise vorme, seda, kuidas ja millega endale tähelepanu tõmmata… Aga meie riik ei hooli sellest, tal pole jõudu märgata.
Poliitilisteks otsustajateks on tulnud niisugune põlvkond, kes on kõvad realistid… ei, see pole see sõna… pragmaatikud… ka see ei ole täpne… inimesed, kes ütlevad kunstnike kohta, et no teid on ka vaja, aga milleks teid nii palju vaja on.
Need, kes kujundavad arvamusi kultuurist, poliitikat, küsivad, et kes te olete, mida see kõik tähendab. Kas seda vaja on.
Kõige totram väljend, mis on kasutusse tulnud, on minu meelest see poliitikute fabritseeritud… no kuidas nad seda nimetavad… loomemajandus. See lollus on tulnud pankadest ja rahajagajatelt. See on suurim totrus ju. Sellega püütakse looming, kultuur, kunstilooming kärutada ökonoomikasse. See on totrus ja see on kuritegu, kuri tegu. Olen tähele pannud, et need, kes sellises kontekstis on pinnale jäänud, on suurepärased kaupmehed. Turg, aga mitte kunst.”

Liivakella tiks on sosin
2008. aastal küsisin Jaan Toomingalt oma tolleagset stampküsimust, mis teater on, miks teater on. Jaan ütles siis teatri marginaalseks nähtuseks. Tõdes, et teater pole kultuurinähtus enam, vaid meediavorm, millega lõbustatakse või teatud juhtudel kurvastatakse vaatajat. „Praguses Eestis on lepitud Rooma loosungiga „Tsirkust ja leiba”.” Küsisin tookord temalt, mida peaks teatrirahvas tegema. Ja Jaan vastas maailma allakäiku kirjeldavaid näiteid tuues: „Parem siis olla luuser ja naudinguga.”
Kord, siis, kui diktofon ei käinud, see oli ühe pühapäeva varahommikul Tartu bussijaamas, kus me juhuslikult kohtusime, rääkis Jaan Tooming, et tunneb puudust mängimata jäänud rollidest. Ütles, et Panso õpetas neid näitlejateks, aga tema hakkas lavastama. Ja otsekui oma sõnade kinnituseks mängis ta sealsamas meilt karmil toonil suitsu küsima tulnud hommikujommis jõmmile maha stseeni elurõõmsa tobukese õnnest, et temalt keegi suitsu küsib. See mõjus nii, et jõmm kadus meilt suitsu ära ootamata kiirel sammul minema.
Ugalas Jaani lavastatud „Rahva sõja” etenduse lõpus küsis Parunihärrat mänginud Jaan iga kord isemoodi: „Me oleme teid peksnud ja peksnud, kas me tõesti oleme teid raffaks peksnud?” See lavastus oli ajast ees. Mulle tundub, et ajast ees on olnud nad kõik kolm. Muidugi ütleb nüüd mõni noorem „uus ja muutja” õigusega, et unustage juba kord ära see vana aeg. Ma mõtlen ikka, et tuleb hoopis järele jõuda. Liivakella omadus on teadagi see, et teda pööratakse ringi. Liiv ei sa otsa kunagi, aga on suur õnn, kui liivaterad liivakellas on äkki just samas seisus kui ühel igaviku kaugusele jääval pöördehetkel.
Kalju Komissarov, Raivo Trass ja Jaan Tooming peavad nüüd järjestikku 70. aasta juubelit. Palju õnne, põlvkond, kes te olete ees!

Soovitused
Vaadake: „Taevast sajab kõikseaeg kive” VAT teatri esietendub 31.märtsil 2016, lavastaja Raivo Trass

Lugege: „Teater kui saldus” kirjastus Ilmamaa 2015, autot Jaan Tooming

Vadake „Metskapten” Tallinnfilm 1971, peaosas Jüri Järvet, rešisöör Kalju Komisaarov

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga