Kojas on koos mõtlema harjunud inimesed

 

Valter Uusberg räägib vahetult pärast Eesti Kultuuri Koja n-ö. üldkogu oma esmamuljest.

Ma enne Telliskivi loomelinnakusse minemist ütlesin ühele oma töökaaslasele Eesti joonisfilmis, et huvitav, mis keeles inimesed kojas räägivad omavahel. Ja tõepoolest hea on öelda, et sinna tulnud rääkisid täiesti normaalses eesti keeles. Tegu oli iseseisvalt mõtlevate, mõtlema harjunud inimeste omavahelise aruteluga, kus diskussiooni tehnika on meeldiv. Kuulatakse teine ära, argumenteeritakse ja ollakse harjunud ka kõigi ees esinema.

Mis meeldis? Meeldis see, et kultuurikoja fookus oli kindlalt paigas. Juhatus andis aru, mida nad on teinud asutamisest kuni siiamaani. Siin toodi esile asjaolu, et on loodud erinevad töörühmad, kes on jõudnud juba paaril-kolmel korral koos käija. Töörühmade elujõulisus tuleneb teema elujõulisusest. Mulle oli huvitav teema loovisiku olek meie ühiskonnas, tema sotsiaalsed garantiid, igapäevane reaalsus. Sellest räägiti väga rahulikult, räägiti juba kui iseseisvast nähtusest, mida eile ei olnud. Eile olid tööandjad ja töövõtjad, täna on järjest kasvav kiht inimesi, kes iseendale tööd annab. Mitte ainult kultuuris.

Avalikkus on hellitatud, on harjunud meil juba suurte kultuurisündmustega, kojas avanes nende köögipool. Finantseerimise köögipool ja see, et riigimasinavärk on ülikohmakas, eriti rahanduse masinavärk. See kohmakus ja jäikus ühelt pool ja teiseltpoolt kultuuriinimese selline särav, ere, ehe teha tahtmine.

Meeldis, et ei vastandutud traagiliselt. Kuulsin rahulikku kindlat küsimist ja ülevaadet, et miks on nii, et ma teen suuri projekte ja mul on vaja kolme-aastast garantiid, et pidada esinejatega eelläbirääkimisi, miks mul ei ole võimalik seda teha riigi kui partneriga. Kuna tema saab öelda mulle ainult ühe kvartali jagu ette, et kas saan toetust või mitte?

Kolmas teema, millele koda keskendus, oli kultuurkapitaliga seotud ja seonduv. Kasutati avatud ruumi meetodit. Algul oli tühi sein, teemad tekkisid, neid oli lausa kaheksa. Töötubade kokkuvõtetes julgeti tunnistada, et nii tähtsa asjaga tuleb edasi tegelda, et asi saaks parem.

Mulle meeldis, kuidas juhatus Peeter Jalaka isikus seekord küsis pärast iga töörühma kokkuvõtet, et mis nüüd saab, kuidas te edasi töötate. Ja teemad liiguvadki edasi sisuliselt. Kogu koja käekäik oleneb igast koja liikmest. Seal ei ole võimalik rakendada mingeid teisi jõude. Ka retoorikas ei kasutata mingit suurt nn teeme ära retoorikat, suurt vabatahtlikkuse puhangut. Pigem hoopis, et ise teeme, kui huvitab, tulge juurde… tark enese ressursiga arvestamine, mitte pimesi kõrgendatud meeleolu ma nüüd tulen, kevad. Kõik oli väga sümpaatne. Ka kohtumine kultuuriminister Rein Langiga.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga