Kõiksus on kõigest viiv

(30. mai 195121. mai 2019 )

Sel päeval kui Sa, Jüri, surid, uppus vana õunapuu mu aias õitesse. Jah, õunapuude õitsemisega on ka nii, et eredus ja silmatorkavus ei püsi kogu aeg. Seisin selle õunapuu all ja nutsin. Sa mulle rõhutasid ikka, et pole vaja enda kohta öelda vanamees. Et las teised otsustavad. No nüüd olengi Maalehe kõige vanem mees.

Ma kunagi Sulle ühes raadiointervjuus ütlesin, et ei taha oma suhet puudega müstifitseerida. Aga kui ma seal teistest puudest hiljem õitsema hakanud õunapuu all siis olin, võttis ta ette esimest korda oma lumivalgeid õielehti langetada.

Ütlesin Sulle selles intervjuus, et mina ei räägi puudega, vaid puud kõnetavad mind. Sa said aru ja me mõtlesime mõlemad, et inimene rääkigu ikka inimesega. Sina rääkisidki. Ma usun, et oled veel kauaks see mees, kes on teinud kõige rohkem intervjuusid Eesti teatriinimestega. Nii hea improviseerimisoskusega inimest nagu Sina ma teist ei tea. Ise rõhutasid, et oled pealiskaudne, aga Su pealiskaudsus… oskasid oma ülelennul kurioosumeid märgata ja meelde jätta. Ma üsna kindlasti jään puudust tundma dialoogidest, mida Sinuga pidasime. Esineja olid ja vajasid publikut. Mul on tunne, et päriselt Sa ei andnud ennast kätte mitte kellelegi. Haruharva me vaikisime koos – neid kordi ikka oli, kui jäime kahekesi.

Ma ei räägi puudega, ma kuulan neid. Teisipäeval, kui teisi ei olnud läheduses, ikkagi rääkisin õunapuule loo, kuidas Sa mulle ütlesid, et presidendi auraha, teenetemärki on kena saada, aga meiesugustel ei ole seda kusagil kanda. Mina pakkusin, et tuled mulle Raela aeda külla, võtad auraha kaasa, siis paneme need rinda ja patseerime koos ja uhkustame. Kivid ja sitikad saavad aru küll, kui tahavad. Küsisin, kas sobib. Sa olid nõus ja ütlesid, et teeme selle ära. Läks teisiti.

Sa olid ainus, kellele ma olen intervjuusid andnud ja kellega ma samas ise olen intervjuu teinud. See oli 2007. aastal. Pealkirjaks panin „Jüri Aarma põhjalikult pealiskaudne ülelend”.

On võilillekollane aeg. Panin Sulle ja endale Betti Alveri luulepäevadel kingituseks saadud suure sinise küünla oma väepaigas põlema. Kuidagi juhtus nii, et kuuri muldpõrandale oli sattunud üks suur lopsakas võilill. Selle asetasin sinna küünla kõrvale. Öö hakul küünalt ära puhudes vaatasin, et võilill ka oli oma kollase õie sulgenud. Ei saa mõelda hüvasti…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga