Mulle jäi pähe ühes üsna kompetentses laudkonnas kuuldud fakt, et Rapla abivallavanema kohale kandideeris üle kolmekümne inimese. Millest see kõneleb? Mu jaoks on see haldusreformi nime all läbi viidud valdade ühendamise tagajärg. Ilmselt saab seda ka numbrites väljendada, kui palju spetsialiste, omavalitsusjuhte meil on täna ilma tööta või töö otsingul. Aga taas ei lähtunud riik muutusi ellu kutsudes ja läbi surudes inimestest. Rääkida saab sellest ka, et omavalitsustegelasel, kes vabaturul tööd otsima on sunnitud, on võetud ära emotsionaalne side kohaga, vallaga, kus ta varem oma elu asjatas.
Jah, Eesti on tõesti inimeste poolest väiksem kui mõni maailma mastaabis mitte väga suur linn, suurlinnast rääkimata. Aga seda enam peaksime me omal maal hoidma inimesi. Mul kuidagi see ei mahu pähe, et üha levinum me omal väikesel maal on arvamus, et inimesed on igal pool ühesugused, juhid sa siis neid (valla juhtimise mõttes) Peipsi ääres või Kihnus, keskmaast rääkimata.
Anonüümne eestlane
Ma olen ise kurvastanud selle pärast ja ka uhkustanud sellega, et minu lapsepõlv ei möödunud ühes kohas. See oli paratamatult seotud sellesamaga, et isa vahetas töökohti. Saan aru nüüd, et üsna mitmel korral üldse mitte omal tahtel, vaid partei käsul. Näiteks Jänedalt, kust mul on kõige eredamad ja kindlasti põhjapanevamad lapse kohamälu ja vaimse kujunemise alused, saadeti isa Ruila mahajäänud sovhoosi edendama. Mitte, et mul seal uues kohas oleks halb olnud – seal oli meil isegi hundikoer Tim, ei mäleta, kas Timuri või Timirjazevi auks. Kiirustan ette, öeldes, et mus elab mitu lapsepõlve kohamälu ja ma üsna tihti ei ole osanud öelda, kuhu ma kuulun. Olen tähele pannud, kuidas paljud nimekad eestlased rõhutavad oma Saaremaa juuri. Vanaema oli saarlane või vanaisa ja see on kuuluvuse märk. See ütleb, et tegu on kui mitte eesti aadlike hulka kuuluva inimesega, siis vähemalt on olemas side merega. Ja see side on tõesti tähtis ka minu jaoks. Nimelt on meri mu jaoks aegade vältel omandanud mingi ürgse tasakaalu tähenduse. Ta on suurem kui religioonid või rahvad. Meri on ürgne ja päris.
Inimese mustrisse on sisse kirjutatud kuulumise vajadus. Kuna ma uskusin, et elu lõpupoole on paratamatus see, et jääd üksi või üksildaseks, üllatusin, kui taas tundsin sellist nooruse osaduse rõõmu. See tunne tekkis, tehes üle pika aja Tartus teatrit, olles trupi liige, kuuludes meeskonda. Hea teada ja mõelda sellest siiamaani. Nii hea, et üllatab see mõte mind ka ikka veel. Sellest kogemusest õppisin, et inimene on ikkagi seltskondlik elukas – olgu ta egoist või erak, vajab ta vahel ikka kuuluvustunnet ja see inspireerib. Kui mitte muud tegema, siis elama. Mõistma ka, kas või seda, miks me, eestlased, vajame kangelasi – mailmakuulsat suusatajat, heliloojat või rallisõitjat, kes kõneleks eesti keelt. Ja vürtsi lisab, kui tal on puutumus Saaremaaga.
Iroonia irooniaks, ka minu elus on elatud elu slepp, mis seotud Saaremaaga. Haldusreform kaotas Raikküla valla, aga ma ikka kuulen ennast vahel uhkusega mõnele võõramale rõhutamas, et minu aed on Raikküla külje all. Olen suurema osa oma elust elanud Raplas ju. Kas ehin ennast võõraste sulgedega?
Nõukogude võim pani inimesi vangi, süüdistades neid kosmopoliitluses. Kas saab olla globalist ja samas rahvuslane? Ma arvan, et saab. Mulle meeldib viimasel ajal sõna pelgupaik. Kas ma põgenen enda või inimeste eest, kui ma pooli ei vali ja poolt olen?
Veerevale kivile ei kasva sammal. Oma kiviaia ladumise kogemusest tean, kuidas seisvale kivile kasvab ja seda tean, mida kivil kasvav sammal elurikkuse mõttes nii mõttemaailmale kui loodusele juurde annab, kannab.
Ma kuidagi tajun teravalt seda, et me oleme tagasi ajas, kus oli loosung, et me ei vaja looduselt armuande, me võtame ise. Me teame, et inimene on mõtlev olend, sealt edasi me enam ei taha teada, et mõtlemiseks on aega vaja. Jajah, selleks samuti, et mitte vaadata meid ümbritsevaid inimesi kui anonüümseid liigikaaslasi, vaid kui elus ja erilise elulooga inimesi.
Pealtnäha õnnis tulevik
Istusin pühapäeva pärastlõunal suure taimepoe ees parkimisplatsil autos ja vahtisin läbi vihma poodi minevaid ja sealt tulevaid inimesi. Enamus olid algavas keskeas, hästi riides, kahekesi – mees ja naine, perekond, lapsi ja noori ei olnud peaaegu üldse. Ja tuldi enamasti taimekastidega, puuhakatiste ja lilletaimedega. Küllap oli kastides ka tomati- ja kurgitaimi, aga sellel päeval jäi mulle silma ja tuli pähe see, et eestlase olemuses on luua ilu. Ostetud looduskraami vaadati üsna soojal moel. Mõtlesin sellele, kas needsamad inimesed ka teisi inimesi selle pilguga vaatavad?
Ajakirjanduses on kõneaineks olnud, miks me inimesed rohelisi ei vali massiliselt. Mina olen sama mõelnud elurikkuse (erakonna mõttes) seltskonnast. Ajavad õiget asja, teevad seda mõistuse ja südamega, aga ometi… Muidugi ma mõtlesin sellele ka, et Artur Talvik peaks tegutsema siin Eestis, mitte Brüsselis, aga tean, et tema revolutsionääri loomus oleks teda just seal kaugel kokku viinud paljude nendega, kelle kohta me ütleme uued mõtlejad. Artur oleks leidnud – no ta leiab, ma usun, nagunii – maailmast mõttekaaslasi. Mulle kuidagi on vastukarva elurikkuse (looduse mõttes) tapmine lapsest peale.
Ühel mitte väga ammusel hommikul helistas mulle vana sõber, näitleja. Ta oli pisut vintis ja kuidagi ääri-veeri süüdistas mind, et ma ei laskvat uuel valitsusel tööle hakata. „Laske ometi uuel valitsusel tööle hakata!” kõlas ta loosung. Muidugi oli mul hea meel, et sõbrale meenusin. Ja muidugi ei saanud ma aru, kuidas mina saan takistada valitsust töötamast. Olen aastaid üsna tähelepanelikult jälginud oma teatrist ja kultuurist kirjutamisel reeglit, et ma ei kahjusta.
Aga milles siis peitub helge tulevik? Pension tõuseb ja naps läheb taas odavaks, mis muud? Valitsus hakkas tööle, mu sõber saab ka rahu nüüd.
Minus muidugi ussitab küsimus, kas need esimesed käigud valitsusel on tehtud targalt eesti inimeste peale mõeldes või hoopis säilitamaks ja suurendamaks võimupositsioone. Oma kogemustele toetudes ma kahtlen joodikrahva lojaalsuses. Tean, et viinatilga eest võidakse müüa maha kõik oma vennad ja õed. Muidugi, maailm muutub kiiremini kui kunagi varem, äkki see pole enam nõnda. Odava alkoholi järele tulevad välismaalased, kes seda koju jooma lähevad. Mis meil sest. No küllap on asi palju keerulisem. Loll on lihtsalt see, et ühes uudises öeldakse, et naps läheb odavamaks ja teaduse raha ei kasva. Paratamatult saavad siin neil, kes veel mõtlemiseks aega võtavad, tekkida ainult triviaalsed mõtted sellest, kuidas poolpurjus inimesi on kergem juhtida ja allutada. Uhh – ma ei taha tegelikult nõnda mõelda. Kuhu jääb inimesse sisse kodeeritud vaimse kuulumise soov, vaimse koosolemise soov? Või on see kood kaasaja inimesest välja võetud mingil moel?
Ometi ei usu ma ka seda senini, et pärast meid tuleb veeuputus. Vaatasin Raplas pealinna sõitvat rongi oodates perroonilt raudteed. Seal ülimürgitatud ja kõvasti kinni tambitud maa seest, rusikasuuruse killustiku vahelt kasvasid välja vahtrapuuhakatised. Mingi valgete õitega taim ka lokkas kasvada. Mõtlesin, et maailm säilib, kui inimene ennast ära hävitab, nagunii. Ja elulugude käsikirjad ei põlevat niisamuti.