Aja märk näib olevat, et ühiskonnale tähtsad teated on hakanud valguma uudistesaadetest meelelahutuslikesse magasin-tüüpi saadetesse.
Paar näidet viimase aja meelelahutussaadetest. „„Ringvaade” toob vaatajate ette Eesti elu kirevaimad tegelased ja suurimad seiklused. Saatejuhid Marko Reikop ja Grete Lõbu on otse-eetris ning igav nendega ei hakka!” ütleb saadet tutvustav reklaamtekst.
11. jaanuaril lausa võpatasin ootamatusest, kui nägin, et saate avaloos esineb president Kersti Kaljulaid. Mu esimene mõte oli, kas on juhtunud midagi erakordset, enneolematut… Maavärin, sõda…? Saatejuht Grete Lõbu andis lõigu sissejuhatuses saatele omase alatooni, öeldes, et enamik vaatajaid haaravad kätega peast, sest nad on sellest tüdinud, lausa tülpinud: „Kas on veel keegi, keda see teema ei ole ära tüüdanud, ehk me räägime sellest rahvahääletusest, abielu mõistest ja poliitilisest kemplusest.” Seepeale ütles president: „No mina näiteks. Mind see teema kindlasti ei ole ära tüüdanud.”
Aga jah, president sai referendumi asjus arukaks pööramise katseks pisut enam kui 14 minutit eetriaega. Tuleb tunnistada, et sellesse „Ringvaatesse” ei olnudki ilmselt plaanitud tavapäraseid üsna kerglasi välisuudiseid ega viktoriinitaolisi äraarvamismänge. Ja seda ka, et Grete Lõbu sai presidendiga – või oli hoopis vastupidi – väga hästi hakkama.
Teine näide. „Hommik Anuga” on koguperesaade. „Hea tuju ja mõnus meeleolu. Ootamatud vaatenurgad ja lahedad nostalgialaksud! Saatejuht Anu Välba,” öeldakse reklaamis. Kristiina Ehin kasutas just seda saadet oma sõnumi ettelugemiseks, et kutsuda kõiki üles Covidi-rahule. Taas tõsisemast tõsisem teema, mis mõeldud igaühele siin ühiskonnas.
Poliitilisest kultuurist on saanud sport ja valetamise vaatemäng nagunii.
Mis aeg see on, mis eeldab, et tõsised jutud, milles selgelt sees sõnum laiemale rahvahulgale, tuleb esitada mitte päevauudistes, vaid hoopis koos meelelahutusega? Samas, siiras õnnesoov Õhtulehele Bonnieri preemia puhul.
Keel, kultuur ja abi elu 1
Riik on loodud selleks, et säilik rahvus, keel ja kultuur.
Põhiseadus algab nii: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade…„
ERRi 7. jaanuari saadet „Esimene stuudio”, kus üsna argist, päevapoliitilist ja hetkesituatsioonis ka mõttetut vaidlust, mis abielu on, pidasid Anti Poolamets ja Hanno Pevkur, kajastati, arutati ja kommenteeriti kõikjal, mis meediaks liigitub. Ilmselt kogemata, aga mulle meeldib mõelda, et meelega, näidati eelkõneldud saate järel dokumentaalfilmi me elavast klassikust – emeriitprofessorist, kunstnikust ja arhitektist Leonhard Lapinist. Lapini teeb peale ta loomingu eriliseks see, et ta ka klassikuna on jäänud avangardistiks. Ma muidugi ei julge väita, et selle filmi kohta pärast teleesilinastust üldse sõna ei võetud – ma lihtsalt pole võimeline kõike jälgima –, aga silmatorkaval hulgal kajastusi küll ette ei sattunud. Samas on Lapin, tema elu ja looming, värviline ja mõtestatud. Koos saatejuhiga kolme mehe jutuajamine esimeses stuudios seevastu üheplaaniline, ettearvatav ja üsna igav. Jah, samas toonis vehklemine jätkus järgmistel päevadel riigikogus teistegi osaliste esituses. Seda kõike jälgida oli üsna kurb. Süvenes veendumus, et ilmselt ei loe rahvaesindajad eriti ilukirjandust ega käi näitustel, rääkimata selle kõige tähtsustamisest.
Kusagil seal 9.jaanuari paiku riputab Jaan Tootsen üles Ööülikooli loengu „Puude taga ökosüsteem” reklaami. Selles biosemiootik Kalevi Kull ja ökoloog Asko Lõhmus räägivad, mida nad on õppides teada saanud puudest ja metsast. Näoraamatu kommentaariumis kirjutab Jaan Tootsen: „Seda juttu võiksid ka kõik riigikogu liikmed kuulata.”. Tõepoolest, ju siis Jaan ka kahtleb.