„Muutunud on kõik. See, mis oli enne sõda, see sinna ka jäi,“ ütleb meil ja maailmas tuntud Leedu dramaturg Marius Ivaškevičius. Ta räägib, kuidas Leedus käib arutelu, kas vene klassikat üldse tohiks praegu teatrites mängida ja mis nimi tuleks anda sealsele Vene draamateatrile.

Just äsja on Vilniuses külalisetendused lõpetanud meie Vaba Lava, mille kuraatorprogrammi „Murranguaja inimesed“ Marius Ivaškevičius kaks hooaega juhtis.

Ivaškevičiusel on kiired praegu päevad. Küsimusele, kas ta on märganud, et väljas on kevad, vastab mees, et nägi seda Tadžikistanis ja Kõrgõzstanis, kus ta hiljuti käis. Vilniuses pole veel olnud aega märgata.

Oled sa mõelnud nii, et oli sinu loominguline elu enne sõda ja on loominguline elu nüüd?

Olen. On selline tunne, et peaaegu kõik, mis olen kirjutanud, ei oma… Ei, nii ei saa ka öelda, et sel ei ole mõtet. See on lihtsalt ühest teisest maailmast. Teise inimese loodud. Mingi poliitiline teravus tundub nüüd liiga nõrk.

Ma poolteist kuud olin täiesti nagu halvatud, ei suutnud professionaalselt midagi korda saata. Ei teadnud, mida teha. Mind sellest seisundist veavad välja mõned uued projektid. Ja ikkagi tundub mulle, et muutunud on kõik. Kardinaalselt. See, mis oli enne sõda, see sinna ka jäi.

Sa kirjutad midagi uut?

Leedu Vene draamateater on kutsutud Avignoni teatrifestivalile, minu kaks aastat tagasiValgevene revolutsioonist kirjutatud näidendi lavastusega. Nüüd, eriti pärast Butšat, paluti, et kas ma saaksin selle näidendi ümber kirjutada Ukraina sõjast.

Teater võttis tööle 10 Ukraina näitlejat, põgenikku, kelle mehed võitlevad Ukraina sõjas. Nemad oma lugudega kindlasti on näidendis sees. Aga praegu ma veel korjan informatsiooni ja mõtlen, kuidas seda vormistada. Tavalisi sõnu pole kohutavat kirjeldades ei ole võimalik kasutada.

Mind ilmselt päästab see, et seda vaatab Prantsuse publik. Ja mulle tundub, et neile inimestele meil on, mida jutustada nende tüdrukute abil, kes tulevad sellest põrgust. Minu asi on neid mõtestada, anda kõigele esteetiline vorm, mõelda, kust see kõik välja ilmus… See on loominguline protsess. Mul ei ole vastuseid, aga ma otsin neid.

Kuidas leedulased suhtuvad sellesse, et teie riik toetab venekeelset teatrit Vilniuses?

Just praegu käib diskussioon, et vahetada ära selle teatri nimi. Ma olen kindel, et Avignoni me sõidame juba uue nime all.

Ma pakkusin nimeks Vilniuse Adam Mickiewiczi nimeline teater. (Adam Mickiewicz (1798–1855), Leeduga seotud Poola kirjanik – MM). See nimi ühendaks kuidagi valgevenelasi, poolakaid, ukrainlasi ja leedulasi. Pakutud on ka veel Vilniuse Vana teater, sest ta on Vilniuse kõige vanem teater. Variante on veel.

Töötad Leedu Rahvusteatris. Kuidas su töökoha nimi on?

Seff-dramaturg. (Naerab).

Kas te arutasite teatris sõjaga seoses, mida mängida, mida ehk mitte?

Olid arutlused. Näiteks esietendub meil tuleva aasta alguses Ivan Võrõpajevi „Joobnud”. Arutati, aga kõigile oli selge, et Ivanil on väga selged seisukohad selle suhtes, mis pragu sünnib Venemaal ja Ukrainas. Kuni selleni välja, et paari kuu pärast saab ta Poola kodakondseks. Nii et meil tuleb Poola lavastaja ja kirjaniku lavastus „Joobnud”.

Arutasime ka seda, mis saab minu näidendist „Minestus”, mis on kirjutatud Svetlana Aleksijevitši raamatu „Tsinkpoisid” ainetel. See on muidugi sõjavastane ja Kremli-vastane näidend. Aga jutt käib Vene sõduritest ja nende emadest. Afganistanis surnud sõduritest. Praegusel ajal ei ole inimestel mingit empaatiat Vene sõduri vastu. Mis sellest, et jutt käib Nõukogude sõduritest, kelle hulka kuulusid nii ukrainlased kui ka leedulased ja eestlased.

Sõjaga seoses olete midagi teinud?

Me teatri näitlejannad said ülesande rääkida põgenikega. Koos me teatri kunstilise juhi Oskaras Koršunovasega peaks sellest esialgu saama eraldi monoloogide õhtud teatris. Et hiljem, sügise saabudes, luua neist suur etendus.

Mis saab vene klassikast teatrite repertuaaris?

Me teatri suur saal on praegu remondis veel aastat poolteist. Seega meil ei olegi praegu Vene klassikat repertuaaris. Muidugi on meile ministeeriumist tulnud soovitusi, et me ei mängiks enam midagi, mis pärit Venemaalt. Seda vähemalt nii kaua, kuni käib sõda.

Ma käisin rahvustelevisioonis koos kultuuriministriga sellest rääkimas. Minu seisukoht oli ja on, et laseme teatritel ja publikul ise otsustada. Kui inimesed tunnevad, et nad praegu ei taha kuulata-vaadata Tšehhovit ja Tolstoid, siin nad näitavad seda ja ütlevad, ja teatrid siis arvestavad. Ei ole vaja mingeid direktiive ülevalt, mis meenutavad Vene kultuuriministeeriumi tegevust. Meie võiksime keeldude ja käskude asemel rohkem uskuda inimeste isiksuslikesse omadustesse ja sellesse, et nad saavad selliste asjadega ise hakkama.

Samas sai 27. märtsil jagatud Leedu teatriauhindadest peaaegu kõik Vilniuse Väikeses teatris lavastatud Tšehhovi „Onu Vanja”.

Kuidas teil inimesed teatris käivad pärast kahte pandeemia-aastat ja nüüdse sõja algust?

Pärast koroonat publik leidis jälle teatri üles. Meil esietendus kohe pärast piiranguid minu näidend „Magajad”, Oskaras Koršunovas lavastas. Piletid läksid müüki novembris ja need müüdi maha kahe tunniga. See oli ajal, kui teised teatrid veel kurtsid, et publik tuleb aeglaselt tagasi.

Aga sõda – mul on tunne, et see peatas taas publiku. Publik hakkas valima meelelahutuslikke lavastusi.

Märkasin seda ka Vaba Lava külalisetendusega seoses. Kui see oleks olnud enne sõda, siis oleks etendused „Mul oli nõbu”, mis ju räägib Leedu allilmategelasest, ja „Error 403”, mis Valgevene sündmustest, äratanud suuremat huvi kui „Kaks garaaži”. Nüüd oli vastupidi. „Kaks garaaži”, mida reklaamiti kui lõbusat tükki, müüdi välja otsekohe, ülejäänutega võttis saali väljamüümine aega.

Inimesed istuvad informatsiooni otsas, mis tuleb telefonidest ja televiisorist ja neil on raske minna teatrisse vaatama sedasama. Inimestel lihtsalt ei ole selleks jõudu. Nad kaitsevad ennast, aga komöödia – jah, muidugi. Puhata… Isegi odav komöödia annab võimaluse kuidagi argipäevast välja lülituda.

Rahvusteater ei mõtle komöödiatele?

Meil neid tõesti pole ja… Ma väga loodan, et see sõda saab läbi. Et lõpeb mitte 20 aasta pärast, vaid veel sellel aastal. Ja me naaseme, küll muutunutena, oma normaalse reaalsuse juurde.

Me rääkisime „Mul oli nõbu” lavastaja Valters Sīlisiga. Ta oli pisut uurinud Riia teatrite repertuaari Teise maailmasõja ajal. Siis ka inimesed tahtsid teatrist vaid meelelahutust, komöödiaid, melodraamasid, õnneliku lõpuga armastuslugusid. See tundub olevat see, mida inimesed tahavad sõja ajal.

Millest räägib sinu näidend „Magajad”?

See on düstoopia (utoopia vastand; fiktiivne ühiskond, mida iseloomustab totalitarism ja rõhuvad sotsiaalse kontrolli vahendid, ütleb Vikipeedia – MM).Tegevus toimub 22. sajandi alguses. Seal inimesed elavad kahes vahetuses. Ühed magavad 10 aastat, teised on üleval. Ja need vahetused siis vahetuvad.

Mul seal ärkavad kolm õde ja ema. See on väga liberaalne vahetus, väga läänelik. Feministlik, naiselik. Ja samm-sammult, päev-päevalt nad saavad üha enam aru, et teise vahetusega, kes hetkel magab, on toimunud halvad muutused. Hiljem selgub, et see magav vahetus on pöördunud totalitaarseks. Ja nii kerkib küsimus, mis sellega peale hakata. Äratada magajad üles? Mõista nende üle kohut? Alustada sõda? Lõpuks ärkvelolijad resigneeruvad ja lähevad magama sooviga, et neid enam kunagi ei äratataks. Pettes ennast.

Praegu on isegi Hollywood hakanud selle loo vastu huvi tundma. Räägitud on soovist teha näidendi järgi film.

Millal see näidend sündis?

Kirjutasin ta 2016. aastal Kirill Serebrennikovile, kes pidi selle lavastama Riias. Siis ta arreteeriti ja pandi koduaresti. Näidend seisis ja seda polnud kellelegi vaja. Ilmselt sellepärast, et osutus olema liiga kaugel reaalsusest. Siis tuli pandeemia, aga mul on seal näidendis nii, et enamuse aega inimesed veedavad ruumides, nad väljas ei käi. Talvel ei saa noored üldse välja, sest nad selle madala temperatuuriga kohe jääksid magama…

Nüüd äkki on see väga aktuaalne, seal on sõja valguses palju saanud tähenduslikuks. Üks monoloog on – Moskva, raisk, ärka üles! Selline kutse revolutsioonile. Jah. (Mühiseb naerda.)

Sa nimetasid oma Vaba Lava ku raatoriprogrammi „Murranguaja inimesed”. Nüüd on taas murranguaeg?

See 30aastane maailm, milles me elasime, on lõppenud, seda küll. Kuidas see sõda ka ei lõppeks, meie maailm on teine. Seda on ju ikka räägitud, et maailm ei saa enam endiseks, selliseks, nagu ta oli enne. Aga ta siiski ei muutunud.

Nüüd on mul aga tunne, et vähemalt meie regioonis maailm ei saa kunagi enam selliseks, nagu ta oli. Võib-olla Saksamaal ja Prantsusmaal ei muutu midagi, kõik jääb endiseks, aga siin me astume mingisse uude etappi. On pärastsõjaaegne maailm.

Annaks jumal, et see sõda ei jõuaks meie maadeni füüsiliselt. Aga isegi pärast seda, mis on praegu, ma arvan, algab uus epohh.

Usud sa tõesti, et me suudame loobuda oma pidevast tõkkejooksust aina parema poole?

Ma räägin nende Ukraina põgenikest näitlejatega. Nad olid seal tipus, olid tähed. Nad räägivad, kuidas nad põgenesid kodust, võttes kaasa kõige lihtsamad riided. Koju jäid kallid kasukad. Seljakott selga, teksad jalga, ja minek! Nad elavad siin, Vilniuses juba üle kuu aja ja saavad hakkama vähesega. Pesevad teksad ja lihtsa pesu puhtaks ja panevad hommikul jalga. Elavad. Nende peamine soov on see sõda üle elada.

Inimese omadus on kuhugi püüelda. Kes püüdleb Nobeli preemia poole, kes tahab igal aastal uut autot…

Oled sa mõelnud, miks teie, leedulased mitmesuguseid sõjavastaseid otsuseid kiiremini ja konkreetsemalt, isegi julmemalt kehtestate kui meie, eestlased?

Julmus ei ole nüüd küll inimese parim omadus. (Naerab.) Aga äkki see on nii sellepärast, et meil pole venelasi peaaegu üldse.

Seletasid mulle lihtsalt selle ära. Ma ei teadnud vastust, aga nüüd tean. See on poliitilistest häältest sõltuv, et ei saada ka suurtele rumalustele lihtsalt ei öelda. Venelased on valijad.

Selles mõttes jah, meie poliitikute käed pole seotud.

Pärast Vaba Lava iga etendust Vilniuses olid ka arutlused. Mis sul neist meelde jäi?

Mu jaoks oli huvitav see, et neile aruteludele jäi palju inimesi. Eestlased küsisid, kas meil on alati nii. Meil ei tehta taolisi arutelusid tihti. Need eestlaste etendustega seotud arutlused kestsid kaua. Vahel olid pikemadki kui etendused ise. Ma näiteks kuulsin, et „Mul oli nõbu” arutlusel oli selle gangsteri isa, keda mängis Henrik Kalmet. Ta ütles, et ka teda on vaevanud samad küsimused, mis etendusest tõusetusid – millal läks asi viltu? Ks oleksin saanud teisiti käitudes midagi muuta? Kas ma olen süüdi?” Ta tuli ja tänas näitlejaid.

Viimane arutlus, pärast „Error 403” etendust, kujunes hoopis poliitiliseks diskussiooniks. Seda olid vaatamas ka Valgevene põgenikud, rääkisime sellest, kui kiiresti muutub ajalugu. Vähem kui aasta tagasi tegime selle lavastuse Tallinnas ja see oli siis kõige kuumem uudis repressioonidest Valgevenes. Ja kummaline, et ei ole veel aastatki möödas, kui need sündmused on läbitud etapp. Tundub isegi, et teha lavastus ühest tapetud demonstrandist on isegi kohatu ajal, kui iga päev hukkuvad Ukrainas sajad, tuhanded inimesed. Kui kiiresti me harjume surmaga, kuidas üks katastroof varjutab teise…

Mul on tunne, et valgevenelastel on hetkel väga raske. Me räägime ukrainlastest – ja kogu maailm saab neist aru. Räägime põgenenud venelastest, kes põgenevad, saades vaenlasteks Venemaal ja mitte väga hästi vastuvõetuks Euroopas, aga on ka valgevenelased, kes põgenesid.

Nüüd on Lukašenko Valgevenest teinud agressorite maa. Ja automaatselt kõik valgevenelased, kes võitlesid selle agressori vastu ja olid sunnitud põgenema, on ka saanud agressoriteks. Kuulsin juhtumist, kus Varssavis peksid ukrainlased valgevenelasi. Traagiline on see kõik. Rahvaste-vaheline vihkamine on selle õudse sõja tagajärg.

Eraldi:

Vaba Lava on riigile kingitus

Marius Ivaškevičius

Ma toon Leedus ja kõikjal, kus käin, Vaba Lava eeskujuks. Meil ei ole üldse erateatreid, ka kultuurimetseenlust. Näitasime Vilniuse Rotary klubi liikmetele teatrit ja tõin taas näiteks Vaba Lava ja üldse selle, kuidas Eestis ärimehed teatrit toetavad. Ja need rikkad inimesed jäid kuulama. Minu käest küsiti, milline võiks olla summa, et saada Leedu rahvusteatri toetajaks. Ütlesin, et meil on suur teater ja summa ei saa olla väike.

Mu meelest tuleb Vaba Lava tegemisi toetada nii Narvas kui ka Tallinnas. Ka äsja lõppenud külalisetendused on näide nende mobiilsusest. Tean, et kohe on nad Riias. Selline teater on ühele riigile kingitus. Kui oleks minu otsustada, siis ma toetaksin Vaba Lava.