Kiire ja/või aeglane mõtlemine

Mõtlemine aitab ette näha, ära tunda ja mõista. Mõtlemisprotsessidest arusaamine võiks välistada katse ja eksituse meetodil otsuste tegemist, võiks vähendada kahju, mis tekib kehvadest ja valedest otsustest.

Psühholoogia magistrant Pärtel Poopuu tegi minuga, nagu ta ütles, „Plekktrummi” ja küsis, mida ma talle lugemiseks soovitaksin. Olen ammu märganud ja ka kirjutanud sellest, et just tegusad loevad liiga vähe ilukirjandust. Üks tagajärgedest, mis sellega kaasneb, on kehv emakeeleoskus. Kesine sõnavara ja kantseliidi pealetung. Seepärast pakkusin peaaegu mõtlemata, et lugegu Hermann Hesse „Klaaspärlimängu” ja Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat”. Hiljem mõtlesin, et lisaks tuleks psühholoogil kindlasti lugeda Gabriel Garcia Marqueze romaani „Sada aastat üksildust”, see on ju puhas eksistentsi psühholoogiaõpik.

Soovitus soovitatud, palusin Pärtlilt tema soovitust mulle ja nii ma siis tellisingi endale Nobeli preemia laureaadist psühholoogi Daniel Kahnemani paksu raamatu „Kiire ja aeglane mõtlemine”.

Tunnistan, et pole selle lugemisega veel kuigi kaugele jõudnud, aga juba sissejuhatuses ütleb autor, et ta „loodab rikastada sõnavara, mida inimesed kasutavad, kui arutavad teiste seisukohti ja valikuid, firma uusi suundi või kolleegide investeerimisotsuseid”.

Erinev nagu meri

Kummaline paradoks on, et kui oled noorem, siis tulevad otsused kiiresti, vanemaks saades võtad otsustamiseks mõtlemisaega. Mulle tundub, et peaks olema vastupidi: noorel inimesel pole veel elukogemusi, millest lähtuvalt otsustada hoobilt, pole pinda, millele toetuda. Vanana, tean seda omast käest, tekib enamasti kõigel kõigega seos. Kui just ei ole situatsiooni ise läbi elanud, on nii juhtunud mõne sõbraga või oled seda lugenud, miskis filmis näinud. Saad usaldada oma kogemust, aga seesama hoiatab ja sunnib kaaluma.

Ma ei hakka siin seletama, miks ma oma tänaseni suhtelises vabameelsuses olen nende poolt, kes astuvad vastu kergemeelsetele abortidele. Tegelikult ei usu ma seda ka, et see otsus üldse kellelegi kerge on. Laias laastus saan öelda, et minu suhtumine aborti on muutunud vähemalt kolm korda elus.

Me peaminister Jüri Ratas ütles ühes piirangute kommentaaris, et valitsuse ülesanne on hoida elulähedast elu. Jäin mõtlema, mis elulähedane elu on. Kui palju ta on päris elu sarnane? Kas me sellega, mida nimetame kiireks arenguks ja majanduskasvuks, võrdlemise ja võidujooksuga ei ole päriselust juba niigi eemaldunud? Äkki oleme nii kaugel tõesti, et kui viirus sunnib meid eralduma ja järelemõtlemiseks jääb liiga palju aega, läheme hulluks. Ükshaaval ja kollektiivselt. Natuke sedamoodi oli ju pärast kevadise koroonapuhangu leevenemist.

Fred Jüssi ütles kord, kui me rääkisime võimalusest koos merd vaada ja sellest, et me seda nagunii ühtviisi ei näe: „Vaatame merd kõige sellega, mis meil on elus kaasa võtta.” Ma ei tea, kust ma seda tean, aga seoses paljuräägitud eneseisolatsiooniga mõtlen sellest palju – kui sa võtad inimeselt ära teda ümbritseva, siis ta psüühika laguneb. Olen elus mitu korda maha jätnud suurema enamuse sellest, mis on minu elu. Otsustanud ja teinud. Selle erinevusega, et kui nii julgesin teha, olid mu isa ja ema elus. Kusagil oli see teadmine, et kui kõik untsu läheb, siis mul on ikkagi, kuhu minna. Küllap kusagil alateadvuses, muidu tõenäoliselt ei oleks julgenud.

Rikas maailm?

Põikan korra veel Fred Jüssiga räägitu juurde. Ta arutles: „Ma olen kohanud palju inimesi ‒ nad ei oli üldse kõik minust nooremad ‒, kes ütlevad, et nad on vale otsuse teinud kunagi. Ma olen ikka neile püüdnud mõista anda, et see, mida sa tol ajal otsustasid, oli kõige õigem, sest kui sa oleksid teadnud paremat otsust, oleksidki teinud teistsuguse.”

Eri vanuses ja aegadel on valikud erinevad. Kui palju need olenevad kiirest, kui palju aeglasest mõtlemisest, saan teada ehk oma uuest raamatust. Aga see on tuttav, et teed oma otsused ja teod ning kohe kahetsed. Kannatad mõttes ja vaevled ja siis lõpuks selgub, et see ikka oligi ainuõige. Siis mõtled, et enam kahtlemiste peale aega kunagi ei raiska, aga see enamasti ei õnnestu.

Maailm saab rikkamaks vaid mõeldes. Aga mis saab poliitikust, kes jääb mõtlema, et teha hea otsus? Just praegu, kui me kõik oleme mingis mõttes köiel kõndijad ja me elulähedasse ellu kostab hoopis taevani pingeid tekitav arutelu, kes kellega käib ehk kas naised meestega või omavahel.

Ma ei tea veel, kas Kahnemanilt leiab, milline on kurbade mõtete peletamise mehhanism.

Kui täna avasin oma sotsiaalmeedia seina, sain sealt lugeda sõbra dialoogi oma 5aastase tütrega. „Võta üks hetk ja vaata rahulikult endasse. Sinu sees on kõik vastused. See on üks inimeseks olemise suuri saladusi,” õpetab isa. Ja tütar on vastanud: „Minu sees ongi see vastus, et ma ei tea!”

Sealsamas sotsiaalmeedias on liikunud mõte, et maailm ja inimese aju on sarnase ülesehitusega ja sellepärast ei tea me kummastki kuigi palju. Üldteada on, et me eluiga on nii lühike, et me ei suuda selle ajaga oma aju võimalusi kõige parema tahtmise juures ammendada.

Kunigas Lear

Piiteri ja kogu Venemaa üks tuntumaid lavastajaid Lev Erenburg rääkis, et temalt on tihti küsitud, millest kõneleb ta viimane lavastus „Kuningas Lear”. „Küsitakse, ja mina olen kõnelenud mingit jama. Pole isegi tähtis, mida. Aga kas ma ütlen sulle, kuidas see välja kukkus päriselt? Inimkonnal eriti ei õnnestu sünnitada midagi head. (Pikk-pikk paus). Kõik, mis inimkonnal õnnestub, on surnud tuvitibu.”

Me oma jutuga jõuame selleni, mida Levi sõnul on Venes nimetatud Tšenomõrdini formulariks: „Tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati.” Erenburgi „Kuningas Lear´i” lavastus on nomineeritud 2020. aasta Kuldse Maski auhindadele viies kategoorias. Sealhulgas kui lavastus ja parim lavastaja.

Mul on alles ka meie aasta alguse vestlus, kui arutlesime selle üle, kuidas tema „Kuningas Leari” lavastust nimetada: „Kui minna pisut paremale, tuleb välja muinasjutt. Kui keerata natuke vasakule, tuleb välja Tšehhov. Mõlemad omaette on head, aga tegu on Shakespeare´iga. Nõnda, et see lavastus peaks olema verine klounaad!” See oli üsna sama, mida ta mõtleb täna, sõnastus on isegi valusam.

Lev Erenburgi Lear´i lavastuses ei ole nutitelefone ja arvuteid, aga on tappev tempo, valitsemisiha, kihu. Miski pole püha, eesmärk on saavutada võim ja selle poole minnakse üle laipade. Kurja fataalne areng. Üsna reaalne tänapäev. Mõtlen võimusegadustele terves maailmas, millest uudised satuvad epideemiauudiste vahele.

Lev Erenburg ütleb, et teatris tuleb maailma näidata, nagu see on, aga ikkagi peab vaatajal jääma mingisugune lootus. Mitte lohutus, vaid lootus.

Tark lavastaja lavastabki lootuse etendusse. Aga kust see üles leida elus? Aeglane mõtlemine sunnib arutlema, et ainuüksi vaktsiin ilma ei puhasta ja ei saa olla elu paremaks muutja, kui inimene ise kehvast kogemusest ei õpi. Kiire mõtlemine seevastu ütleb, et kohe, kui viiruselaine on möödas, oleme selle unustanud ja elu jätkub vanaviisi. Tähendab – jooksujalu.

Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga