Kevad üleilmse relvarahu valguses

Üleilmse relvarahu püüdlus, mille ÜRO märtsi lõpul välja hüüdis, tundub, isegi siis, kui jääb hüüdjaks hääleks kõrbes, tähtsaim kavatsus viimase aja üleilmsete tähtsate kavatsuste seas.

Eestimaa külataevas lendas taas lennuk. Ma selle sõjalennukiks registreerisin, sest koroonaviirusega seoses on hetkel muud lennud ju lennatud. Me aia lähedal oleval Kuusiku lennuväljal veel aktiivne tegevus ei käi.

Eestimaal on kevad. Need, kellel on aega mõelda sellest, mis muutub, kui koraanavaatemäng lõpeb, avaldavad lootust, et üks osa eestlastest otsustabki maaelu kasuks. Ma muidugi ei kujuta ette, mis sunniks inimesi linnupulmasid vaatama. Ma alles nüüdses vanuses märkasin, kuidas kurameerivad tihased lendavad uljamalt kui muidu. Lennukaared ei ole ratsionaalsed, et punktist punkti, vaid tehakse uhkeid kunstilisis pööranguid. Kuidas seletada sõjatehase juhatajale, et rõõmu saab tunda ka sellest, kui oled kurvastanud sellepärast, et su puu otsa viidud uus kuldnokapesakast kuldnokkades huvi ei ärata, aga siis märkad, kuidas kaks pisut armuhullu sinitihast kahekesi koos seda pesa revideerivad. Mis rõõm seda näha on! Muidugi ka relvade ilust on kirjutatud. Relvi on lausa ülistatud.

Lillede liigutamisest

Hüatsindid läksid peenral õitsema. Nad on nats ufode moodi mu jaoks. Jalutasime kahe külalisega kahemeetrist vahet pidades sest ilust mööda ja mu peas tekkis soov murda üks hüatsint ja see naissoost külalisele kinkida. Ei teinud seda. Polnud aega siis kaugemale mõelda, aga peatas seesama mõte, et las lilled olla ilusad seal, kus nad kasvavad. No et ei murra ja ei kasvata müügiks, seda nagunii. Hiljem siis hakkas see painama, et ilus tegu jäi tegemata ja mu emotsioon sellest, et keegi veel julgeb külla tulla, jäi punktita.

Ikka ei lasknud lille liigutamisest kantud mõtete rida mind lahti. Kas lilled ei tahagi aplausi? Kas nad ei ole ilusad teiste pärast kapeale tolmeldajate? Kas neil ei olegi konkurents edasiviivaks jõuks? Äkki lilled just tahavad murdmist ja inimeste kodude vaasidesse? Et surra kuulsamalt ja tähelepanu saades. Samas – kas lill teeb vahet, kas satub pärast surma prügimäele või kompostikasti…?

Olen palju mõelnud sellest, et inimesed surevad tänapäeval enamasti haiglates. Võõraste inimeste kekel võõras keskkonnas. Minu isa ja emaga nii läks. No… ma ja ehk mõned veel olid mõttes nendega. Aga ma pean elama selle teadmisega, et ei suutnud kumbagi neist aidata ja hoida, kui see aeg käes oli.

Ma lilled ikka sinna kasvama jätaks, kus nad kasvavad. Selle aasta kevad on teistsugune küll ja mitte sellepärast, et luuletaja Visnapuu seda kunagi ütles, vaid hoopis sellepärast näiteks, et me aias vähemalt sinilill õitseb juba kaks kuud. Nüüd õitseb nurmenukk. Kuidagi mäletan varasemast, et võililled pole lasknud nurmenukkudel niimoodi märgatavalt välja paista, on oma lopsakusesega nad varjutanud. Küll see aeg ka tuleb.

Tunne on, et kevad hakkas sel aastal vara tulema. Kui palju see muidugi mu enda ootuskibedusest sõltus, aga nüüd ta juba kaua ootab puhkemise plahvatust. Kahel päeval olen suutnud näha, kuidas rohi kasvab. See annab vaikse sisemise rõõmu.

Töö eest saadav tasu

Rumalaid ja tarkasidki mõtteid on nüüd keerutatud selle teema ümber, et maale tööle. Olen ehk valesti aru saanud, aga põhjus, miks maalt elamast linnadesse minnakse, on olnud see, et maal pole tööd. Tõesti, muru roheliseks värvimine ei olnud ka varem tark tegevus, mis siis, et seda olla tehtud. Olin kõrval julgestuseks, kui mu elukaaslane töötule noorele mehele pakkus, et tulge kaevake meil aias üks maalapike labidaga kobedaks. Selg olla haige.

Mõtlesin, et peaksin kaasa tundma, sest tean hetkel üsna hästi, mis seljavalu tähendab. Meenus, et enne kui ma ajakirjaniku tööle sattusin olin otsustanud, et füüsilist tööd enam ei tee. Tänavat ei pühi saega hommikul märga metsa ei lähe ka. See oli ka õnneasi, et alustasin sellega siis, kui olin juba pikalt muud elu elanud. Kuidagi on tunne, et kui oleksin seda teed tallanud lapsest peale, oleksin ammu paremal juhul kommunikatsioonijuht, halvemal juhul pettunud ja peetud mees, kes kuidagi päevi õhtusse veab. Vanemana lihtsalt saad aru, et ka siis, kui selg on haige, saab selle sirgena hoida. Väärikuse mõttes.

Koolon, sidekriips ja sulg kinni

Ega see kerge ei ole muidugi, ei noortele ega vanadele. Kuidas sõber, must palju noorem kirjanik kirjutaski: „See kõik, mis toimub, on minu jaoks natuke üle mõistuse. Kõige tähtsam on selles loogikavastasuses ja väärikuse minetamises jääda alles iseendana. Kasvõi surnult. Aga endana. Mitte viiruspõgenikuna.” Selles ta saadetud sõnumis oli veel teinegi tähelepanuväärne seik. Ta kirjutab: „ Koolon, sidekriips, sulg kinni. Nagu noored ütlevad.” Ma kohe ei saanud aru sellest kirja lõpetusest. Küsisin ja sain vastuse: „Proovi järele. Tekib naeratav emotikon. Aga kirjakeeles kõlab paremini – koolon, sidekriips ja sulg kinni.” Mul vedas seda kirjutades naeratuse habemesse taas. Just-just, emotikonide massiline tulemine paneb tõesti kirjakeelt väärtustama veel enam. Ja see on võimalik.

Ööülikoolil oli 20. sünnipäev ja Uku Masingu surmast möödus 35 aastat. Mõlema sündmusega seostub mul hetkel mõiste eestlaste hingestatud ilm. Jaan Tooming just tuletas meelde oma 2015. aastal kirjutatud lugu „Kalliskivi”. Ta seal ütleb, et kõik hädad tulevad maailma sellest, et meid on liiga palju. Ta tsiteerib Piiblit: „Veel on taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärleid. Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs maha kõik, mis tal oli, ning ostis selle. (Mt 13:45-46).” Inimesi on maailmas liiga palju. „Mina olen liigne, sina oled liigne. Kes on need pärlid, kalliskivid, kes peaksid asustama maad?” küsib Jaan Tooming. Täna tahaks Jaanile vastata, ta pakub seal loos, et mungad ja nunnad võiksid jääda, sest nad ei sigi, vaid teenivad Jumalat, et äkki võiks edasi elada eestlased ja indiaanid, kelle ilm on hingestatud kusagil sügavamal kui maailma võidurelvastumise pealispind.

Punased vennad

Indiaanid meenusid siin sellepärast, et sesse koroonakatkestusse jääb Lauri Sommeri tõlgitud indiaanijuttude ja lugude kogumik. Loen seda jupiti ja imestan, et kuidas sellist seni pole olnud. Lauri ütleb indiaanlaste kohta me punased vennad. Lugedes on see kummaline tunne, et nendes salmides on laul sees. Need loitsulikud kordused – jah, tõesti eestlaste moodi on see. No näiteks on Lauri Sommer, kes selle raamatu tegemisel on moondunud meheks, kes kannab nime Nuga Soopealt, tähtsaks pidanud tühjale valgele raamatuleheküljele kirjutada kaks rida: „Kord me elame taas/kord me elame taas//. Kasutades Nuga Soopealt enda sõnu selle raamatu järelsõnas, on eestlastel ja indiaanlastel üks eluhingus.

Kas kutsuda punased vennad meile põldudele appi või hoopis istuda nendega lõkke ääres ja suitsetada rahupiipu kogu maailma sõdade lõpetamise auks. Et mõte ei jääks loosungiks: Eesti riigil on nüüd võimalus ÜROd juhtides oma tarkust maailmale näidata.

Viio Aitsamai pildid, ilmus Maalehes eile.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga