Kes ja mis on Vilde teater?

 

Jüri Kaldmaa kirjutab Vilde  teatrist Tartus.

 

Vilde teater on kõige pikaajalisemalt harrastusnäitlejatega töötav kollektiiv Tartus, on järjepidevalt tegutsenud 1949. aastast. Praegu on teatri ümber koondunud üle 40 aktiivse eri vanusest ja rahvusest inimese. Igal aastal tuuakse lavale 3–4 näidendit.

Kogu aeg teatril nii hästi pole läinud, vahepeal oldi lausa varjusurmas. Taassünniks kujunes Raivo Adlase lavastatud „Tagahoovis“ 2004. ja 2005. aastal. Seda ligi 40 osatäitjaga tükki mängiti vabaõhuetendusena kokku 20 korda. Autentseks mängukohaks oli Tartus Tähe 39 hoov, kust Oskar Luts kirjandusteadlaste arvates oma prototüübid leidis. Publikumenu tagasid etenduse sotsiaalne sõnum (kas me sellist iseseisvat Eestit tahtsimegi?) ja tugevad osatäitmised, mida harrastusnäitlejailt ei osatud oodata.

Vilde teatri kunstiliseks juhiks ja maskotiks ongi Raivo Adlas, kes on lisaks muule salliv inimene. Ta on viimased 16 aastat lavastanud ainult harrastusnäitlejatega – Tartus, Elvas, Palamusel, Tabiveres, Räpinas jm. Vanemuises, kus ta ise nüüd ainult näitlejana tegutseb, oli ta viimane lavastus 1996 Kõivu „Tali“.

Vilde teatri repertuaaris on olnud rõhk Eesti autoritel: kaasaja autorid, kelle tükke riigi- ja profiteater ei mängi (näiteks Maimu Berg, Aapo Ilves, Veiko Märka, ka mina; tänavu aprillis debüteerib Mehis Pihla), või unustuse hõlma vajuma kippuv klassika – Oskar Lutsu „Vaikne nurgake“, Hugo Raudsepa „Viimne eurooplane“, August Jakobsoni „Vaesed ja patused“.

Teatris mängivad mitte-professionaalid. Ükski harrastusnäitleja palka ei saa, nende tegutsemine on õhinapõhine.

Näiteks Vilde teatri liige, „Ärdunsoldan 2012“ näitleja (Nall), kunstnik ja plakati autor Ursula Noor ütleb: „Minu jaoks on teatritegemine pidev enese proovilepanek. Läbi selle õpin tundma ennast ja teisi ning avardama oma piire. Lisaks annavad erinevad rollikehastused teatris võimaluse põgeneda omaenese elust ning näha maailma läbi teistsuguste silmade.“

Ma ise tegin oma dramaturgidebüüdi „Ugalas“ 1992. aastal (Ugala näidendivõistluse võitnud „Surnud liblikate tants“, lavastaja Andres Lepik; Rein Malmsteni eelviimane roll), aga osutusin pärast seda näitekirjanikuna miskipärast riigi- ja profiteatri jaoks persona non grataks.

Vilde teatris pani Raivo Adlas mind ka lavastama. Tõin lavale enda näidendid „Valgusetegu“ (2008) ja „Kitarriõpetaja“ (2009).

Eriti hästi läks Isaac Bashevis Singeri „Patukahetsejaga“ (2011, minult ka dramatiseering), mis võitis kolmel harrastusteatrite festivalil – XVI Tartumaa harrastusteatrite ülevaatusel, XI külateatrite festivalil ja XII harrastusteatrite riigifestivalil – kokku 7 preemiat.

2011. aasta kevadel sattus minu lavastatud „Patukahetsejat“ nägema Jaan Tooming ja nii me jõudsime nüüd tema lavastatud ja 1. aprillil esietendunud tükini „Ärdunsoldan 2012“.

Jaan pani lavale mängima ka minu, kuna tal oli raudne veendumus, et lehekandjat peab mängima näidendi autor. Nii tegin 43-aastasena lehekandja Ürgina oma näitlejadebüüdi.

 

Näitemänguseltsina tegutseva Vilde teatri kohta saab põhjalikumalt lugeda: www.vildeteater.ee

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga