Kersti Kreismann – maatüdruk ostab lilled linnaturult

„Ma väga kohe ei tahaks maale tagasi,” ütleb Kersti Kreismann. „Mina olen ikka väga maakas,” vastan. „Ma tean!” ütleb Kersti. Ja siis me räägime. Õigemini tema räägib, mina rohkem kuulan.

Kersti Kreismann saab 25. jaanuaril 70-aastaseks ja ta tuleb kohtuma tennist mängimast. Ütleb, et hakkas seda kuningate mängu mängima siis, kui sai 60. Draamateatris tähistatakse oma suure näitleja juubelit 27. jaanuaril, kui nad koos kursusekaaslase Martin Veinmanniga mängivad etendust „Julia ja Romeo”.

Palju näitlejaid on just jaanuaris sündinud.

On. Ei tea, miks. Tundub sobiv tähtkuju.

Usute te seda värki?

(Ta ei raiska sõnu, raputab napilt pead.) Me pidime sina peale minema.

Ma arvan, see „teie” tuleb sellest, et ma juba 43 aastat (Kersti Kreismann mängis 1973. aastal esietendunud Adolf Šapiro lavastuses „Kolm õde”, mida ma aasta hiljem vaatama jäingi, Irinat…) mõtlen teist kui Teiest. Mõtlen kui korralikust koolitüdrukust, kelle juuksed alati kammitud ja seelik sirge…

…aga nii ongi. Jah.

Ja ometi on mehed te elus ja sõbrad just boheemlikud. Kuidas nad üldse on julgenud sulle läheneda?

Julgenud… hm, eks ma ise ikka ka süüdi olen. Mind on ennast tõmmanud nende poole. Kui ma tagasihoidliku korraliku maatüdrukuna Tallinna tulin, siis kõige ahvatlevam oligi just see ringkond. See, kuhu ma lõpuks sattusin ja kus ma kõige rajumad ja põnevamad noorusaastad ju olin. Aastakümned.

Ega ma siis lavakunstikooli kohe ei läinud, läksin Tartusse kaugõppesse eesti filoloogiat õppima. Elasin Tallinnas. See kaks ja pool, kolm aastat oli mul kohutavalt nukker ja üksik olemine. Hing ihaldas midagi muu-uuud , aga kohanemine võttis palju aega.

See oli selline puhveraeg. Ma ei oleks elus saanud lavakunsti sisse, kui oleksin tulnud otse keskkoolist. Olin väga kompleksides kinni. Ega see eneses kahtlemine ole täna ka kadunud.

Samas kõik läks väga hästi.

Kõik läks väga hästi. Viimasel hetkel läksin proovima ja saingi sisse. (Mulle seda kuulates jääb mulje, et Kersti Kreismann imestab selle üle veel tänagi.)

See, et sattusin Juhan Viidinguga ühele kursusele… Temaga me saime sõpradeks esimesest päevast peale.

Kummaline Juhan Viiding… Kas tema vaim valitses teie kursusel?

Ei. Meie kursus oli sellistes rühmakestes. Juhan ei valitsenud tervet kursust. Kursuse liider ta kindlasti ei olnud, aga kursuse teatud osa liider oli küll. Mina ka kuulusin sellesse seltskonda.

Me kõik olime väga erinevad. Olime ka väga erineva vanusega. Jaak Tammleht oli 27 ja Martin Veinmann 17, kui alustasime. Jaak Tammlehe nimi ehk ei ütle noorematele inimestele midagi, aga ta oli meie Bruno Oja, ta oli Viidinguga võrreldes teisest ilmast, selline… hurmur.

Minul oli sisemine ambitsioon või ihalus luuletusi kirjutada ja luulelist teha. Selles mõttes Juhan oli ka sobilik sõber mulle natuurilt. See köitis. Ta oli aastaid mulle lähedane inimene ja ma usaldasin teda, samas meil ei olnud midagi sellist, et oleksime tahtnud paar olla… Komplimente oskas ja märkas ta küll teha.

Jüri Krjukov oli teine selline sõber, kellega… mina ei häbenenud ja tema ei häbenenud midagi. Meil kunagi ei tekkinud mingit erootilist tõmmet. Eelkõige, kui Juhanist rääkida, oli ta vaimne juht. Hiljem oli seda ka Mati Unt – vaimne teenäitaja.

Kas need mehed tahtsid sellised, nagu ütlete, vaimsed juhid olla. Teadsid nad ise, et neid nii võetakse?

Mati hakkas mind küll… kuidas öelda (kõkutades)… parajaks peksma. Tõesti-tõesti. Mati Unt oli selline mees, monogaamne. Tema käesolev naine oli üks ja ainus ja kõige-kõige. Teda ta ülistas, pidas kõige paremaks ja klammerdus ta külge. See oli üsna väsitav.

Mati oli väga edev mees. Eks see ole nüüd tagantjärele tarkus, aga ta oli õpetaja küll ja ta teadis seda. Ta oli must natukene vanem ja elukogenum, see, kuidas ta jagas mulle seda, mida ta ise avastas, oli suur haridus minu jaoks.

Kui palju selline kunstiseltskond sellel ajal pööras tähelepanu sellele, mis sündis tänaval?

Mis seal tänaval ikka – vene sõdurid ja madrused. Vähemasti meie ringkonnna arvates. See, kus meie „laulsime”… Suuresti oli see koht teatud aeg Mati kodu, kus käidi koos. See oli oaas. KUKU klubi oli teine koht, aga seal me ikka arvasime, et kuulatakse pealt. Siis ikka läksime korterisse varju ja…

… täna ei ole pealt kuulamise eest kuhugi pageda.

Jah, suurriikide juhtide tasemelgi keegi ei pääse. Aga meile läks korda see, kui palju nõmedust ümberringi oli. Pisiasjad küll, aga taksojuhid valitsesid ja baarmanid. Raha oli vähe, aga sellel ei olnud me jaoks mingit tähtsust. Alles siis, kui ajad muutusid, mina avastasin, et on raha olemas. Avastasin, et see on ka väärtus ja et oleks hea, kui teda natukene rohkem oleks.

Mäletan seda hetke… Varem ma mõtlesin ja ütlesin ka, et raha pole tähtis. Isegi, et see on madal materiaalne pööbli huvi, aga meil on hoopis üllad ideed, kirjandus, kunst…

…vaimu värk.

Ja siis ma mäletan, kuidas jõudis kohale, et kõigele sellele lisaks küll on hea, kui natuke raha ka on. Ma ei oska seda aastasse panna, kus see mõte võis tekkida. Nüüd on aeg selline, on mu mõttele järele jõudnud ‒ kui raha ei ole, siis on väga kehvasti.

Sul oli see õnn, et lavaka lõpus said kohe uhket tööd.

See oli õnn. Ma lõpetasin hästi ja ma meeldisin Pansole. Arenesin, alustasin ju ujedalt.  Ma sellega ta võlusin ära, et olin usin ja tubli. Tegin meeletult hääleharjutusi, et Panso ei saaks öelda kahe meetri kauguselt: „Ei kuule!”. See hääl pidi ikka hiirepiiks küll olema. Täna tõesti on mu hääl väga tugev ja korras.

Esimene hooaeg Draamateatris algas tormiliselt. Panso andis mulle asendada Tiina rolli lavastuses „Inimene ja inimene”. Mängisime seda, ma arvan, et oma kümme aastat. See, kuidas Panso mind siis juhendas ‒ ma neid asju ka täna saan kasutada.

 

Näiteks?

No, naisnäitlejate igipõlised hädad, et lähed laval sentimentaalseks. Ise nutad ja on kangesti hää. Tema nõudis teatud koomikat. Jah, et naiselikkus ja abitus, aga veel ka kuskiltki kõrvaltpilk.

Siis tuli „Õhtusöök viiele”, Enn Vetemaa. Me mängisime seda küll üle saja korra kõvasti. Siis tuli „Kolm õde”. Ja siis juhtus midagi.

Mis?

Voldemar Panso on öelnud: „Kui mina tõmban kriipsu peale, siis ma tõmban.” Ja ta oli selline tüüp, ta ei andestanud. Mina hakkasin elama Mati Undiga. Tema oli aga Kaarel Irdi, Vanemuise parteist. Ja midagi ta ajalehes kirjutas, mis Pansot haavas.

 

Vaat jah, ma seda kujutan ette, kuidas Unt ehk üldse ei mõelnud midagi hullu ja … Arvan, et saan aru.

Mõlemad tundlikud ju. Ja mina siis Matil sabas, muidugi ülbeks ka läinud natuke. Ma ei ole enesekindel, juba enne ütlesin seda, aga see seltskond ja Mati mõju ‒ see oli nii väljavalitud olemine. Ma tundusin nii kaitstud olevat siis.

Ütlete, et läksite ülbeks. Kas jätkasite harjutamist omas ülbuses?

Jah, muidugi, ikka võtsin lisaks laulutunde näiteks. Siis Panso solvus ja ma jäin osadeta. Isegi nii, et ta ütles teistele lavastajatele, kes mind tahtsid rolli, et ei, seda tema ei tee. Panso oli peanäitejuht. Kalpsasime mõlemad Juhaniga „Parvepoistes” massi hulgas. (Mul käib läbi pea, et imelik, käisin ka seda etendust mitu korda vaatamas, küll Einari Koppeli Tolari pärast, aga sealt massist on nii Juhan kui ka Kersti hästi meeles.)

Olid sellised järelemõtlemise aastad. Ja ma ei jõua ennast ära kiita täna, et läksin Lauri Leesi juurde prantsuse keelt õppima. Kui ma oleksin olnud täieliselt teatritöös rakendatud, ma ei oleks seda eluski jõudnud. See oli selline teine imeline aeg. Leesi haris meid igas asjas, laulsime, õppisime luuletusi pähe…

Käisite te Mati Undi lavastusi siis ka vaatamas kui te juba lahus olite?

Käisin. Vaatasin, kui heitlik ta oli. Ma tean, temaga oli väga tore proove teha. Me ju töötasime hiljem koos Draamateatris, tegin tema lavastustes mitu huvitavat ja toredat rolli. Rõõmu palju, aga ta oli kärsitu, kippus kvantiteedi meheks lõpu poole, muudkui rassis ja rassis ja rassiski. Aga tark oli. Teadis palju. (Paus kannab.)

 

Kas teie jaoks on intuitsioon ja alateadvus elus ja laval tähtsad?

On. Mul on nii elus, et ma ei oska seletada, miks mõni inimene ei sobi. Ta võib teha mis nägu tahes ja esimesest hetkest peale ma tean, mis see on. Ja läheb aega mööda ja ma saan sellele kinnitust, et tunne, see seletamatu, oli õige. Muidugi tuleb ka eksitusi ette, mõni petab ikka väga ära.

 Aga laval?

Me teeme praegu Ingmar Bergmanni viimast näidendit „Saraband” proovisaalis. Peeter Raudsepp lavastab. Laupäeval oli meil esimene läbimäng väikeses saalis. Võib-olla ei ole see Bergmanni kõige tugevam näidend, aga Bergmann on Bergmann ja vaat sääl on nii tähtsad need teised kihid. Need, mida ei saa ära seletada, et tuled siit ja lähed sinna. Istud ja ongi. Ja vaat sellel läbimängul  ma jälle olin täiesti liigutatud oma partneritest. Nad üllatasid mind taas. Martin Veinmann, koolivend ja kui palju oleme koos mänginud, sealt tuleb uus suur roll, ma julgen arvata.

Tajud. Kust nad tulevad…? Mul on nii ka olnud, et mängid mõnda tükki 50 korda ja siis äkki ühel hetkel juhtub midagi. Kõrvalt see ei pruugi üldse väljagi paista, aga tajud, et täna on hea etendus. Siis sa võid kätega teha, mida tahad, ja häälega… need on jumalikud hetked, kui see nii on.

Seda ametit selles mõttes päris lõpuni selgeks õppida ei saa. Sa ikkagi oled ise see materjal, millega publiku ette tuled. Pakud neile ühe variantidest, mis võiks olla, mitte ei pea olema, aga võiks. Kui see siis rahvale korda läheb, siis on hästi saadud.

Muidu te… sa, kas ilma teatrita elu kujutad ette?

(Irooniaga) Olles nii väärikasse ikka jõudmas, võin öelda, et ma ei tohi mitte kopikatki hädaldada. On olnud paremaid ja halvemaid hooaegu, see on õnne asi, aga ikkagi on mul hästi läinud.

Kas osad õpetavad näitlejat?

Õpetavad kui inimest? Muidugi, kui sa ise tahad. Praegu töötan Bergmanni tekstiga, ma mõtlen ta peale. Bergmann on mind alati huvitanud. Ta oli ju ka paras väänik elus. Vaatasin dokfilme temast ja mul ikka tuli Unt meelde. Ka selline raske karakter ja nii hullupööra andekas.

Sa küsisid – ma ikka väga armastan teatrit ja näitlejat, ma käin võimalikult palju teatrit ka vaatamas. Tean, et paljud näitlejad ei tee seda. Hirmus tihti on nii, et vaatan ja naudin: oi, ta mängib meisterlikult. See ei ole halb kadedus. On pigem isegi selline ametiuhkus, et näe, mis näitleja võib teha. Ja see teeb heameelt.

No on ju ka jama palju.

Ma olen nii kaua elanud ja palju näinud, nii elus kui teatris. Nüüd tuleb see vanainimese heietus mul, et ma vaatan natuke nukra kõrvalpilguga seda, mille tänapäeval ka öeldakse ka teater.

Muidugi on ka sel enda alasti võtmisel mõte, aga  ainult see mõte mind ei huvita. Ma ei näe sellel enamasti põhjendust. Kui see nõndanimetatud modernne tantsuetendus oleks tehniliseltki virtuoosne, aga tihtipeale on on kõige keerulisem element kukerpall…

 Olen nõus.

Jah, las see olla, minu aeg saab otsa, aga mulle meeldib psühholoogiline teater. Kui ambitsioon käib ees ja võimed taga, siis selle vaataja ma ei ole.

Mu meelest on meil ka näitlejate üleproduktsioon. Noored ei jõua ennast tõestada ja juba tulevad järgmised peale. Nad otsivad meeleheitlikult võimalusi läbi vormi ennast vee peale sikutada. Aga ei jõuagi meistriks saada.

Ma ei ole kohtumõistja, me keegi ei jää nooreks.

Muutus Juhan lõpupoole, väsis Mati, Evald… Noorus saab otsa, muututakse kas enesekriitiliseks ja kartlikuks, või ollakse perfektsionist. Äkki tuleks ennast siis hoopis lõdvaks lasta ja tuleks veel toredaid asju.

Sa ei saa siin mulle „sina” öeldud, aga helistab mulle mõni castingu-tütarlaps, keda ma pole isegi näinud, ja kamandab, et kuule, sina, tule nüüd selleks ajaks ja mine sinna. Mul käib siis alati selline jõnks läbi. Ma olen, Margus, vanamoeline ja ma ei taha nii suhelda.

Te mulle ei öelnudki, mida teie lavastajalt ootate?

Ma olen üldiselt koostööaldis, ootan lavastajat, ilma lavastajata ma ei saa ‒ kõik need tuntud teesid. Aga mis mind kõige rohkem ärritab sisemiselt kui näitlejat on tagatiseta pretensioonikus. Kui ma näen selle läbi, et inimesel on ambitsiooni ja pretensiooni nii palju ja ma olen targem, terasem, nutikam. Ma ei taha sellist olukorda. Siis ma võin ka kurjaks minna ja lavastajaga närviline olla.

Ma ei unusta kunagi koostööd Elmo Nüganeniga. Ta lavastas meil „Ivanovi”, mina mängisin Sarrat. Olin õnnelik. Milline roll! Seal on kuulus stseen Ivanoviga, kui ta on juba haige. Mina kodus mõtlen, harjutan ja lahistan nutta. Pakun proovis välja ka, haaran Ivanovil ‒ teda mängis Jüri Krjukov, ümbert kinni. Õudne üle- ja läbielamine. Ja siis on lavastaja, kullatera… Elmo ütles: ei-ei-ei, see ei saa nii olla, see ei ole hea. Ta kuidagi juhtis meid ja ma siis lõpuks laulsin üht juudi laulu. See oli nii mõjuv stseen. Leida ootamatud kohandumised, see tulebki enamasti lavastajalt. See jääb meelde.

Te kirjutasite alla kuulsale „40 kirjale”. Millisele kirjale, kui üldse, te täna alla kirjutaksite?

Aeg on teine, kaitseme kõike, neid kirju kirjutatakse. Ma olen kursis, kuidas meil asjad, tants ja trall käib. Minu jaoks on kõige tähtsam, et meil on oma riik. 40 kiri oli üks kivike selle riigi alusmüüris. See oli suur põhimõtteline otsus ja ma olen oma teo teinud. Edaspidi… ma olen endale tänulik, et olen suutnud mitte kõigi kirjadega kaasa tormata.

Kui millelegi alla kirjutada poolt või vastu, peaks see probleeb kirjutajale väga selge olema, peab teadma tausta ja tagamaad. See, et Vene riik oli mäda ja et ma seda ei taha, oli mulle selge, on ka täna. Ainult emotsiooni pinnalt ma allkirju anda ei saa, ma pean teadma.

Kuulge, loll näitleja on ikka parem olla kui tark?

Aga mõni on nii kuradima andekas, et tal pole tarkust tarviski. Mina nii andekas ei ole, sellepärast on mul tarkust abiks tarvis. Aga vist ei saa olla väga hea näitleja ja loll. Ja ma imetlen oma mõtlevaid kolleege.

Olite maatüdruk ja olete elanud ennast linnaprouaks?

Sellega on nüüd küll kindel asi. Mul on olnud väga suured unistused elus ja ma olen olnud väga sihikindel. Üks unistus oli see, et ma pean Tallinna saama maalt ära. See oli mul peas väga väikesest peale. Ja ma täitsin selle unistuse. Nüüd juba ehitatakse turbamaju ja kevadel tahetakse panna näpud mulda. See ei ole minu jaoks. Ma armastan Tallinna.

Nojah, ma olen maakas ikka peast?

Ma tean, et oled. Aga mina sain maaelu doosi nii paksult kätte, see oli minu jaoks üle võlli. Ma olin nii kohusetundlik. Ma oleksin võinud teha pool rehkendust, aga ei. Kui suvepuhkused algasid, siis ma kappasin ema juurde maale ja kukkusin rügama. Poeg Andreski küsis seda nähes, et mis sa rassid ja tapad ennast, mille pärast. Ise juba keskealine, aga alles õhtuhämaruses sain oma asjade juurde, sain raamatut lugema. Lapsepõlv käis ainult vagude vahel. Aitäh! Aitab! Nüüd lähen ostan turult lilled.

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga