Kellel süda valutab Eesti tuleviku pärast

 

alt

Ma küsin ja Ülo Vooglaid vastab, põhjalikult. Foto Viio Aitsam

Minu käest on mitmed küsinud,

kuidas rahvakogus oli ja mida selle kõige kohta arvata…

ÜLO VOOGLAID

 

Lembit Jakobson kirjutas õpetajate listi: „Huvitav, kas listlastest ka keegi osaleb tänasel Rahvakogul? Ma ei saanud perekondlikel põhjustel osaleda. Nüüd vaatan, et on tõsiselt kahju sellest. Mis saab rahvakogust edasi? Millise tulemuseni jõuti edasiste sammude osas? Kes vastab?“

Egge Kulbok-Lattik lisas: „Kah ei saanud osaleda, aga t6eliselt hea meel oli vaadata ja kuulata, mis tulemusteni j6uti. Eesti rahvas on rääkinud ja selgelt oma tahet väljendanud. Nüüd on pall rahvaesindajatest poliitikute käes. Näis… Südame paneb p6ksuma, sest mida siis kyll teha, kui riigikogu neid ettepanekuid ehk siis rahva tahet ei arvesta?!“

 

Olin 6. aprillil algusest lõpuni sellel üritusel. Pildistama ma ei läinud, sest ülevoolavat rahulolu ma endas ei tundnud.

See, mida kirjutan, ei ole vastuseks ei Lembitule ega kellelegi teisele. Lugegu ja mõelgu, kellel huvi ja kellel süda valutab Eesti tuleviku pärast.

 

 

 

Seda, mida oleks vaja kas või veidigi puudutada, on liiga palju.

1) Rahvas ja „Rahvakogu“.

2) Valik ja valikkogumi esinduslikkus.

3) Otsustamises osalemise eeldused.

4) Kuidas toimus eelistamine?

5) Teadmine ja arvamine, uskumine ja unistamine.

6) Riigikogu ja rahvakogu.

7) Mis saab Eestist edasi?

Nii pikalt ja põhjalikult kirjutamiseks pole ei aega ega jõudu. Tegelikult ei saa ka kuigi kindel olla, et seda kõike keegi üldse oluliseks peab… Kirjutan mitte lootuses, et keegi seda edaspidi arvestab, vaid pigem selleks, et keegi ei saaks edaspidi hurjutada, et näe, ei hoolinud, nägi, sai mõnest asjast aru ka, aga ei öelnud midagi.

 

* * *

 

Rahvakogu kohta on ühetähenduslikku hinnangut raske anda. Osaliselt olen nõus nendega, kellel pole kahtlustki, et tegemist oli auru välja laskmiseks mõeldud jandiga. Osaliselt olen nõus ka nendega, kes ohkavad, et pool muna on rohkem kui tühi koor…

Ühest küljest on ju kena, kui inimeste käest üldse midagi küsitakse, ent teisest küljest on piinlik vaadata, kuidas rahvast lollitatakse. Usun, et enamik neist, kes Lauluväljaku klaassaalis ümber ümmarguste laudade istusid, said aru, et selliste eelistuste tegemine, mida oleks vaja riigi tasandil oluliste otsuste tegemisel arvestada, pole niisama, tunde järgi, arukale inimesele jõukohane.

Ühiskonnas maad võtnud usalduskriisi ületamiseks ei tohi rohkem valetada ega vigu olematuks varjata. Sõnaselgelt on vaja välja öelda, et:

isikud, keda on “rahva esindajaks” tituleeritud, rahvast ei esinda. Ette oli nähtud, et Emor teeb esindusliku valiku ja 500 inimest, kes on juhuvaliku abil leitud, esindavad Eesti rahvast. Tegelikult läks teisiti. Suur osa valikusse sattunud isikutest sai pikemata aru, et sellise ülesande täitmine ei ole jõukohane, ja keeldus. Kes teab, keeldumise põhjuseks võis olla ka sügav nördimus, mis on tekkinud tööpuuduse, vaesuse, infrastruktuuri lagunemise, laste armetu olukorra, ülikute vastiku käitumise, valetamise, vassimise, omakasupüüdlikkuse jms tõttu.

Kui Emori värbaja meie hoovi jõudis, hakkas ta juba kaugelt paluma, et ma ei keelduks… Kui me teineteisele lähemale jõudsime, küsisin külaliselt, mida ta tahab ja millest ma ei tohi mitte mingil juhul keelduda. Siis sain teada, et seitse inimest on juba enne mind keeldunud ja mina olen selles reas kaheksas… Tublil ja kohusetundlikul proual olid pisarad silmanurgas ja ma andsin alla. Seletasin talle, miks ma ei taha minna, ja paistis, et ta sai aru, aga palus veel mitu korda, et ma ikka tegelikult läheksin ka ja ei mõtlekski sellest, et ümber mõelda.

Laupäeva hommikul tuli oma kaelas kandmiseks mõeldud kaart üles leida ja registreerimine oli sellega tehtud. Olin lauas nr 36, III korruse vasakus servas. Igal laual oli juhataja või juhendaja, kes hoidis tempot ja üritas selgitada, mida tuleks teha. Kõigil oli oma elektrooniline vidin (hääletusaparaat), millel tuli eelistuse numbrit vajutada. Küll me proovisime nii ja naa, aga umbes pooltel juhtudel meil tegelikult ei õnnestunud oma eelistust registreerida. Üks meie lauas istunud proua ei saanud päeva jooksul ära saata ühtki oma eelistust. Minul õnnestus paar korda oma arvamus edasi saata kohe esimesel katsel, mõnikord neljandal, viiendal ja ka kuuendal katsel, aga seitsmendaks katseks enam aega ei jäänud… Iga vooru järel ilmus ekraanile vastuste jaotumine. Keegi ei saanud teada, mitu inimest oli seejuures saanud oma eelistuse üldse edasi saata. Meie lauas kirjutas juhendaja meie arusaamad üles ja lubas need kuskil edasi öelda. Loodetavasti ta tegigi seda, aga mul on raske uskuda, et need andmed, mida koguti pultide abil, lõpuks asendatakse laudkondade protokollide alusel koostatud kokkuvõttega.

Korraldajatest kogesid mitmed lausa õnnejoovastust. Minul rahuloluks nii palju põhjust ei olnud, et oleks pidanud rõõmupisaraid tagasi hoidma. Oli, mis oli. Ühe arvestamisväärse kogemuse võrra said kõik rikkamaks. Nüüd oleks vaja olla aus ja käsitada seda kõike sellisena, nagu tegelikult oli; mitte hakata seletama, et… oleks võinud olla veel hullem ja et teistel pole sedagi…

 

Eesti põhikriisiks on kõlbeline kriis ja kordan, et ühtki tilka valet sinna karikasse juurde ei mahu. 50 000 eurot, mis kokkusaamiseks kulus, pole just väike kooliraha, aga kui selgub, et korraldajad tegelikult ei õppinud midagi, siis tuleks neil see summa tagasi maksta või oma amet maha panna ning üritada õppida kuskil mujal.

 

Esindajaks valitakse. Igaüht ei valita. Neil, kes söandavad kedagi esindada, on vaja mitte ainult elukogemust. Ettevalmistust on vaja ka neil, kes asuvad korraldama rahvaesindajate arupidamisi. Kõrkus, enesekesksus, ühiskonnateaduse ignoreerimine, mänguline üleolev suhtumine rahva muredesse jms ei ole head teejuhid ei neile, kes on nõunikuks Kadriorus või Toompeal, eksperdiks Praxises või mõnes katusorganisatsioonis.

Hando Runnelil on luuletus isehakand keldrikakanditest… Rahva, kas või mingi rahvaosa esindamiseks on vaja nii administratiivset kui ka moraalset õigust. Kellegi esindamiseks on vaja olla asjatundlik. Selleks, et mis tahes keerukas valdkonnas tegutseda, on vaja olla vastutustundlik ja vastutusvõimeline ning osalema tegevustes, mille tegureid, tulemusi ja võimalikke tagajärgi suudab arutleja enam-vähem terviklikult ette näha.

Minu meelest on rahvas tark. Iga konkreetne inimene võib olla hooletu ja meeletu, arg või laisk… aga koos ja vastastikku üksteist täiendades, innustades ning kontrollides, teeb rahvas enamasti õigeid valikuid. Rahvas vajab liidreid, keda võib uskuda ja usaldada. Selleks ei piisa ettevalmistusest. Selleks on vaja olla usaldusväärne: kindlameelne, hooliv, aus, õiglane, vapper, ka ennastsalgav. Muidugi on vaja ka olla haritud, informeeritud ja sedavõrd kogenud ning ettenägelik, et aru saada mitte ainult sellest, MIS on halvasti, vaid ka sellest, MIKS on olukord muutunud halvaks, MIKS vastuolud tegeliku ja vajaliku olukorra, olude ja situatsiooni vahel süvenevad ja/või laienevad. Vaja on prognoose ja stsenaariume.

Liidrid saavad aru võimalustest ja ohtudest, ka sellest, mis on hästi, mis puudub ja mis on ülearu, st mida oleks vaja lisada ja millest vabaneda. Igaühelt eeldatakse võimekust seada eesmärke ja valida nende saavutamiseks vajalikke vahendeid. Vaja on aru saada, et tegevus on vahend, mitte eesmärk. Igaühel on vaja aduda, et eesmärkide taga on sihid ja eesmärkide saavutamiseks on vaja printsiipide süsteemi, mille järgimisel tuleb olla järjekindel ning tegutseda süsteemselt. Vaja on tunda keskkonda ja keskkonna toimet eri regulatsiooni- ja juhtimistasanditel. Sellest kõigest pole veel mingeid märke märgata. Kas siin on midagi sellist, mida võib pidada liiga keeruliseks?

Loodetavasti saavad „otsedemokraatia“ ja „osalusdemokraatia“ poolt edaspidi sõna võtvad isikud nüüd rohkem aega ja hakkavad eristama ka tulemusi ja tagajärgi, muutumist ja arengut, haridust ja kooliskäimist, tööd ja õppimist, juhtimist ja valitsemist, haldamist ja sidustamist… Juhendmaterjalides, mida laululava alla kutsutud inimestele kätte jagati, oli palju vääratusi.

Eriti tahaks loota, et nii Rahvakogu kui Riigikogu juhtkond leiab võimaluse selgeks mõelda, sõnastada ja laiale üldsusele selgitada, mis see on, mida peetakse SIHIKS ja EESMÄRGIKS. Kui meie ideaaliks on parlamentaarne demokraatlik ühiskond, siis on vaja näidata, millest sõltub selline ühiskonnakord, mis on sellise ühiskonnakorra puhul kindlasti vajalik ja mida ei tohi olla.

Eesti on kriitilisel teel. Rahvakogu korraldajad on üritanud sellest mööda vaadata ja asetasid end üpris räbalasse valgusse. Ometi võib öelda, et veel ei ole kõik kadunud; veel on võimalik lähtekohta korrigeerida. Veel on võimalik sõnaselgelt välja öelda, et riigi edenemiseks on vaja sõnastada teoreetilised ja metodoloogilised lähtekohad ning metoodilised alused.

Vaja on jõuda aru saama, et iga liiki territoriaalsetele ja funktsionaalsetele üksustele, organisatsioonidele ja institutsioonidele, projektidele ja programmidele, koalitsiooni- jm lepetele… hinnangu andmisel on peamiseks kriteeriumiks inimesed, inimeste heaolu, inimeste võimalus olla õnnelik, inimeste usk, lootus, armastus ja kindlusetunne. Eestis ei saa rahuldavate hulka ükski mõttekonstruktsioon, milles käsitatakse inimest vahendina.

 

Nähtavasti tuleks selgeks rääkida, milles seisneb, kuidas kujuneb ja toimib:

kultuuriseos ning

ühiskonnaseos,

kogukonnaseos ja perekonnaseos.

Nähtavasti tuleks uuesti üle vaadata mitte ainult kodanike õigused, vaid ka kohustused ning vastutus, ka riigi, kõigi institutsioonide ja organisatsioonide, saadikute, ametnike ja kõigi teiste reaalne vastutus. Vastasel juhul ei ole võimalik eeldada, et inimesed hakkaksid hoolikalt õppima, looma, uurima, mõtlema ja mõtestama.

Oluline on saavutada konsensus, et Eesti ühiskonnas kehtivad kultuurinormidena:

personaalse vastutuse printsiip,

kompetentsuse printsiip,

laste prioriteetsuse printsiip,

riigi- ja omavalitsusasutustes toimuva tegevuse avaliku edasisidestuse ja

tagasisidestuse printsiip.

 

Isikud, kes on harjunud riigi ja rahva arvel tegutsema, on tõenäoliselt kõigi vahenditega kategooriliselt vastu nende printsiipide kehtestamisele. Võib olla päris kindel, et kui rahval ei ole nii palju meelekindlust ja visadust, et need printsiibid kehtestada, siis ei ole kuigi palju väljavaateid riigi kaasajastamiseks ja hoogsa arengu teele pääsemiseks.

Vaja on taastada ühiskonnateadused ja korraldada ühiskonnaõpe nii kõikides õppekontsentrites kui ka täiskasvanute õppesüsteemis. Olukorras, kus otsustuskogudel ja valitsusel, MTÜ-del jt pole aimu võõrdumise ja võõrandumise ulatusest, teguritest ja toimetest, pole võimalik aru saada ei majandus- ega kultuurielust, ei demograafiliste ega muude ühiskonnas kulgevate protsesside teguritest.

Olukorras, kus saadikutel ja ametnikel pole mingit ettevalmistust selleks, et aru saada, miks tunneb suur osa elanikkonnast end absurdses sundsituatsioonis, pole lootustki saavutada, et inimesed hakkaksid aktiivselt osalema ühiskonna- ja kultuurielus. Kui üks protsent elanikkonnast käib kevadel koos prahti koristamas, pole veel põhjust kella lüüa. Kevadine suurpuhastus oli kirjutamata seaduseks ka enne sõda ja ka pärast sõda. Prahti võib koristada ka ilma igasuguse intellektuaalse pingutuseta, aga mõttetalgud „Teeme ära!“ oleksid saanud õnnestuda vaid siis, kui korraldajad oleksid soostunud selgitama, mis see on, mida probleemiks kutsutakse, kuidas probleemide tekke ja püsimise põhjused avastada ning seejärel luua meetmete süsteemi nende põhjuste kõrvaldamiseks, mis on seni takistanud rahuldava olukorra saavutamist, kui ka nende meetmete väljamõtlemiseks, mis on vajalikud kvalitatiivselt parema uue olukorra kujundamiseks.

 

* * *

 

Pole põhjust kahelda, et inimesed, kellelt laululava all arvamusi küsiti, olid asjalikud, heatahtlikud, enam-vähem elukogenud, ent enamik ilma vähimagi ettevalmistuseta selleks tegevuseks, mida nad tegema kutsuti. Emori ülesandeks oli teha selline 500ne esinduslik valim, mis oleks proportsionaalne üldkogumi suhtes. Teame, et Emori küsitlejad, kelle ülesandeks oli värvata valikusse sattunud isikud osalema Lauluväljaku hääletuses, olid püsti hädas. Miks? Arvatavasti saab valdav osa Eesti elanikest kõrvalise abita aru, et nad:

ei ole nõus nendes mängudes osalema, mida Toompeal ja Kadriorus mängitakse;

ei kujuta kuigi hästi ette, millest üldse jutt käib, sest ettevalmistust, mis võimaldaks nendes arutlustes asjatundlikult osaleda, pole kuskiltki võtta;

ei usu, et need inimesed, kes siiani ei ole rahvast hoolinud, tahavad ühtäkki meelt muuta, hakata kuulama ja arvestama seda, mida rahvas vajab, mõtleb ja õigeks peab.

 

Paljud saavad juba praegu aru, et:

petuskeemide täiustamine ei ole mõistlik;

ühiskonnas mingi muutuse esile kutsumiseks mingite detailide nihutamisest ei piisa, sest muuta on vaja süsteemi;

need, kes käsitavad rahvast isikliku rikastumise vahendina, ei hakka rahva heaolust hoolima;

need, kes on harjunud elama rahva arvel, ei sünni ringi rahva teenijateks.

 

Eestis on ka neid, kes teavad-tunnevad põlvest-põlve edasi antavat „tünnilauaseadust“ ja ka „ankruketiseadust“ ning peavad rahuldavaks vaid süsteemseid käsitusi. Urmo Kübar julgustas valimisse sattunud (tulla lubanud) inimesi, et arvamuste avaldamiseks ei pruugi olla magistri- ega doktorikraadi politoloogia alal. Paraku korrati tema julgustavaid sõnu raadiost iga poole tunni tagant ja põhimõtteliselt õige jutt pöördus iseenda vastandiks. Loodetavasti see selgitus ei olnud mõeldud diletantide ja profaanide õigustamiseks ning julgustamiseks.

Täpsuse lisamiseks peab siinkohal siiski ütlema, et nendest kraadidest, mida on Tallinna ja Tartu Ülikoolis nüüd saadud politoloogia alal, poleks tõepoolest mingit kasu olnud. Aga see on üks teine jutt. Ühiskonna-alaste uuringute puudumise tõttu napib ülikoolides inimesi, kes tuleksid toime õppejõududena ja suudaksid tegutseda nii spetsialisti kui generalistina..

 

Need mängud, mida Toompeal (Kadrioru ja Kadrioru taga olevate jõudude vaiksel heakskiidul) mängitakse, on muutunud väga paljudele vastikuks.

 

JÄRELSÕNAKS:

KIRI, MIDA KEEGI EI TAHTNUD…

 

 

Rahulolematus kasvab

Rahva rahulolematuse allasurumiseks on mitmeid võtteid. Mõjunud on nii lubadused kui ka hirmutamine, kaasamine ja tõrjumine. Edukalt on kasutatud kõikvõimalikke surrogaatvahendeid, spordist ja matkamisest alkoholi ja teiste uimastiteni.

Tasub meenutada, et Aasia ja Aafrika vähearenenud rahvaste aktiviseerimiseks loodi juba 1960. aastate keskel ÜRO abiprogrammina SWOT-metoodika. Inimesed, kes nurisesid seetõttu, et neid polnud keegi kuskil kunagi tõsiselt võtnud, olid väga liigutatud, kui nad kuhugi kokku koguti, kui neile ametlikult küsimusi esitati, kui vastused üles kirjutati ja siia-sinna värvilisi litreid kleebiti. Inimesed jälgisid hardunult, kui nende arvamusi kõigi nähes liideti, korrutati ja jagati. Arvajad said kiita, neid pildistati, toideti, sõidutati siis koju tagasi ja tulemuseks oli, et kõik olid palju aastaid päris rahul…

Paljudele meeldib, kui neile tähelepanu pööratakse. Paljud arvavad, et kui keegi neilt midagi küsib, siis võetakse neid tõsiselt, kuulatakse ja ka arvestatakse seda, mida nad arvavad… Paljud ei saa pihta, et küsitlustega saab koguda ARVAMUSI, mis iseloomustavad VASTAJAID, mitte seda, mille kohta küsiti.

Sotsiotehniliste trikkidega on võimalik juhtida inimeste tähelepanu kõrvale põhiküsimustelt ja nende põhjustelt.

 

Kogu selle tegevuse põhjal, mida on hakatud kutsuma “Jääkeldri protsessiks”, saab teha üsna palju järeldusi. Mulle paistis, et:

1. rahva suhtumine Riigikogusse on, pehmelt öeldes, kahetsusväärne;

2. valimissüsteem on muutunud tervikuna põlastusväärseks;

3. nõunikud ja eksperdid ei valda sotsiaalset problemaatikat ega tunne sotsiaalsete pingete kujunemise ning püsimise tegureid;

4. probleemide sõnastamine ja sisuline analüütiline töö probleemide põhjuste tuvastamiseks ei ole presidendi kantseleile veel jõukohane ülesanne;

5. inimeste arusaamu, hinnanguid, ettepanekuid, soovitusi vms. on kogutud seni vaid näimiseks, mitte olemiseks;

6. see periood, kus Riigikogu liikmed võisid end tunda väljaspool sotsiaalset kontrolli, on möödas.

Teada on, et petuskeemide abil, põhjendamatult mingile ametikohale või saadikuks sattunud isikud teevad kõik võimaliku selleks, et keegi ei saaks teada:

kes nad tegelikult on,

mida nad teevad ja

mis neil välja tuleb.

Saladus ja põhjendamatu autoriteedistruktuur on bürokraatia kaks alustuge. Kui teine, ükskõik, kumb, neist murenema hakkab, variseb kogu korruptsioonist läbi imbunud võimukonstruktsioon. See võib toimuda üleöö, aga võib võtta ka aastaid. Ükskord, tõsi küll, kukuvad kokku nii valedele rajatud riigid, erakonnad, kogukonnad, perekonnad… Palju (kõik?) sõltub sellest, kas inimesed on ausad ja väärikad, arukad ja haritud, nõudlikud ja visad. Rahvastest, kes pole suutnud hoida oma keelt ja kultuuri, on veel järel vaid mälestusi ja mälestusmärke.

Tekib küsimus, kas selline rahvas üldse väärib oma riiki, kes on:

nii hoolimatu, et laseb endaga manipuleerida ja ei tee väljagi, kui nn juhtkond otsib võimalusi iseseisvusest vabanemiseks;

nii sõge, et laseb oma keele sassi ajada;

nii rumal, et ei leia võimalusi oma kõige kallima vara – ande avastamiseks, hoidmiseks ja rakendamiseks kodumaal;

nii lodev, et eelistab võitlusele meelelahutust ja meelemürke;

nii ükskõikne, et jätab rahvuslikud aated unarusse;

nii laisk, et ei viitsi pingutada selleks, et jõuda tasemele, kus oleks võimalik reaalselt, ehedalt, mitte mängult, osaleda oma riigi rajamises ja hoidmises,

nii kõrk, et ei õpi nende rahvaste kogemustest, keda polegi enam olemas,

nii saamatu, et talub ametikohtadel isikuid, kes alatasa valetavad ja teenivad võõraid huve.

Rahvas, kes on nii arg, et ei julge oma õiguste eest seista, ei väärigi oma riiki!

Rahvas, kes laseb mingitel „nõunikel“ oma esiisade maa maha parseldada, ei väärigi oma riiki.

Rahvas, kes peab lakeisid liidriteks, ei väärigi oma riiki.

 

Eesti on kriitilisel teel…
Arutasime seda Eesti Rooma klubi istungil ja nüüd, kolm kuud hiljem, trükkis minu toonase kirja ERK liikmetele ära ajaleht Kesknädal.

Küllap on paljud vaikselt lootnud, et midagi lihtsalt peab muutuma. Ehkki suur osa elanikkonnast on riigist võõrdunud ja suurele osale elanikkonnast on riik võõrandunud (pöördunud kodanike vastu, muutunud neile vaenulikuks jõuks), pole sellest Jääkeldri protsessis räägitud.

Korraldajad jätsid tähelepanuta, et:

küsitlusega on võimalik koguda ARVAMUSI, mis iseloomustavad vastajaid, mitte seda, mille kohta küsiti;

kui PROBLEEM (-ID) on sõnastamata, siis ei saa nende põhjuseid avastada;

ühiskonnas ei saa seda otse muuta, mida oleks vaja muuta; võimalik oleks muuta ebakohtade põhjuseid;

mittesüsteemsed käsitused osutuvad raiskamiseks;

viis küsimust, mis olid võetud tähelepanu keskmesse, ei ole Eesti ühiskonna kesksed küsimused;

üritati luua kujutlust, et ühiskonna-alastes otsustamistes pole üldse mingisugust asjatundlikkust vaja;

iga liiki muudatustel on toimed, mis võivad ilmneda kohe ja hiljem, avalikult ja varjatult, lokaalsel ja globaalselt…;

Arutluste korraldajad jätsid kahe silma vahele, et

inimesed ei tea, mis on ühiskonnas sotsiaalne, vaimne, psüühiline, õiguslik, poliitiline,ideoloogiline jne.

Inimesed ei oska siduda teooriat, metodoloogiat ja metoodikat praktikaga;

paljud ei kujuta ette, mis saab olla juhtimise objekt ja millistel eeldustel on võimalik midagi juhtida;

Küllap jõuame Eestis ükskord ka märkama, et ühiskonnas näitab juhtkonna professionaalsust mitte juhtimine, vaid iseregulatsioon, mille puhul on vaja luua süsteem juhtimise vältimiseks.

Räägitakse, et kalavaesel ajal on ka vähk kala…

Vaene Eesti!

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga