Keegi ei saa Ameerika presidendiks, kui ta pole Ameerikas sündinud

alt

Helle Meri 2006.aasta kevadel. See intervjuu tuli eile õhtul meelde. Ma ei tea miks. Aga olgu ta siin, teile lugeda.

Pildid tegi Viio Aitsam.

 

Oleme oma jalutuskäigul kusagil Kabelineeme, Eesti presidendi poolsaare ninas, kui proua Helle Meri mulle äkitselt sina ütleb. Ma kohe ei adu ja teietan teda paar korda veel. Koperdan mööda kivisid. Helle korjab klaasikilde. Ma nopin merest tühja ja veel terve šampanjapudeli. Helle räägib mere tööst. Hundikoer Mathias tahab mürada.

Poolsaart ümbritsevas udus kostab kajakate kisa ja udusireenid huilgavad. Räägime rebasest, keda Helle hommikul juba kohtas. Räägime kaevikutest ja muudest militaarmärkidest, mida poolsaar kaheksa aastat tagasi, kui Helle ja Lennart siin ümberkorraldusi alustasid, täis oli. Tormist räägime ja merest näritud kallast kaeme. Tuulevaikust Kabelineemel peaaegu ei olegi.

Meri muudab saart uhkelt ja Helle hoiab sama uhkelt Kabelineeme tippu ja kogu poolsaarel tänaseks loodud kodu.

Paadikuuri suurte uste ees on liivavallid. Saarekese maa sees on alles veneaegne tuumavarjend. Helle ütleb, et ühekordseks kasutamiseks.

Kaunilt on kasvama läinud Prantsuse vabariigi presidendi Jacques Chiraci 2001. aastal istutatud lõhisleheline tamm. Kohe-kohe hakkab õitsema põõsas, mille nimi on kuldvihm.

 

***

 

Helle, kas te, kas sa tahaksid elada, jalad seinal, nii nagu ühe presidendiproua elu nähakse enamasti?

Ei taha, ei taha. Ma ei kujuta ette. Ma olen pruun. Märtsikuust juba olen väljas kõik päevad. Põlenud päikesest.

 

Mis see ikkagi on, mis ajab hommikuti välja muru niitma, trimmerdama, rohima, lõikama, pudelikilde ja mere kantud pudeleid kokku korjama?

Ei oska teisiti. Ma pean kogu aeg midagi tegema.

 

Näitleja töö, hea näitleja oma, on loominguline…

…pühendunud…

 

…ja kui näitleja enam teatrit ei tee, siis ta raamatupidajaks üldjuhul ju ka ei hakka?

Rehkendusega ma ei saa hakkama, ei elus, ei koolis.

 

Kui palju siin õues puude ja põõsastega toimetamine looming on?

Ma olen seda teinud sellest ajast saadik, kui me siia tulime. Ma ei saa kuidagi pidama… eriti eelmisel aastal oli see mulle suur enda mahalaadimise koht. Suhelda ju ei tahtnud kah.

Saan olla maadligi, vähemalt siin. Kinnisvara haldaja – uus elukutse mul. On ju?

alt

Helle Meri.

 

Kinnisvara hallatakse sooviga see ükskord maha müüa, sul seda plaani ju pole.

Ei ole, mulle meeldib siin. Arhiiv on siin.

 

Mis Lennarti arhiivist saab?

See on organiseerimisel. Hoog on nii väike praegu. Vanem poeg tegeleb sellega, isa palvel. Isiklik arhiiv tuleb riigi omast eraldada.

Meil on küll neid inimesi veel jäänud, kes on sügava kultuurihuviga ja arhivaari huviga tunnevad muret, mis saab. See on rahastamise taga kinni. Elu läheb nii kiiresti edasi, on kiire-kiire alati. Tahetakse kõike jõuda ja kõik on tegemata. Et teha, tuleb kuskilt otsast kinni haarata. Et tõsiselt teha… see nõuab pühendumist.

 

Milline oli kuuekümnendate aastate alguse Rapla?

See oli niisugune provints, et õudne.

 

Mingit nostalgiat ei teki?

Mitte mingit nostalgiat.

 

Ei olnudki sula- ja hiilgeaeg, ehitati ja elati kui ennemuiste.

Mis seal nii väga ehitati? Võimla, seda ju kah ei ehitatud võimlaks, kavalusega sai spordikooliks.

 

Provints? Miks provintsiplika tahtis pealinna näitlejaks? Kust selline soov? Telekaid ju siis polnud.

Oli, oli. Telekad olid ümber meie maja. (Helle Meri, siis veel Pihlak, elas Rapla alevi keskel seltsimaja vastas – MM.) Sidekontoris oli televiisor, tuletõrjes oli. Naabritädi töötas kooperatiivis, kõrvalmajas – seal oli ka. Mul oli valida. Vaatasin teatrietendusi ja neid otse tehtud telelavastusi. Naabritädil käis Sirp, seda ma ka lugesin.

 

Mis iseloomustas Rapla provintslikkust?

Igaüks räägib ainult teistest. Iseendaga ei tegelnud keegi. Külajutud. Tegeldi teistega.

 

Aga mille kasulikuga siis oleks võinud tegelda? Mis on kasulik?

Enda harimine ja teiste rõõmuks elamine. Mind ei huvita üldse, mida keegi minust arvab. Ma tean ise, mida ma väärt olen ja sellega on kõik – asi lõppenud. Kui endast lugu pead, siis saad hakkama küll.

Ma väga tahtsin Raplast ära. Kui ma keskkooli lõpetasin, siis Panso kooli vastuvõttu polnud. Kohe sügisel läksin tööle Tallinna. Tõusin Raplas kell viis hommikul üles, jalutasin bussi peale, bussiga jaama, rongiga Tallinn-Väike jaama, sealt number viis bussi peale ja siis Pirita tee 20.

 

Mida te seal tegite?

Seal oli teine keskkond. Ja siis oli järgmine suvi vastuvõtt. Ma ju tegin korvpalli nii kõvasti. Mind kutsuti Eesti koondisesse. Oleks makstud selle eest 110 rubla kuus. See oli siis varjatud elukutseline sport. Aga ma mõtlesin – oli selline jama aeg, kas teha seda või mitte? Kas minna üheks aastaks? Ma ei läinud selle peale.

 

Juhan Viidinguga sattusite ühele kursusele, tema tuli ju hoopis teisest kultuuriruumist.

Muidugi, tal oli see slepp järel ikka väga pikk. Aga me sulasime kõik… muidugi kuulasime teda ammulisui… tema ekstsentrilisust, see oli nii armas kõik, seal ei olnud mingit vahetegemist.

 

Kas sa teatri hirmuunenägusid näed?

Ma ei ole neid kunagi näinud. Ei.

 

See tüüpiline, et ärkad ega tea, mis etendus läheb?

Ja ühtki sõna ei tule meelde. Need hirmud on siis, kui su silmad lahti on. Ma olin alati kaks tundi enne etendust teatris. Ma ei saanud otse tänavalt lavale astuda. Hirmsasti närvi ajas, kui keegi oli napsu võtnud.

 

No draamas oli võimas kaader – näitlejad Karm, Aren…

Eskola, Koppel, Talvi, Liiger, Järvet, Otsus – kõik lavalaudade ja filmi aristokraadid.

 

Seal oli näitlejate raskekahurvägi, kui sa sinna läksid. Praegu enam selliseid ei ole?

Ma ei ütleks, et ei ole. Lutsepp, tema on ju praegu kõik kokku. On Kaarel Karm ja Jüri Järvet. Meil on väga head näitlejad praegu, noored teevad tublilt.

Ma käin üsna tihti teatris, kui on kutse. Parimad asjad olen kõik ära näinud.

 

Kuidas Lennart teatrisse suhtus?

Ta oli ju ise teatris töötanud. Teater oli meie veneaegse kultuuri alustala. Seal käisid koos hingelt eestlased. Näitlejad olid pooljumalad. Lennart ei öelnud kunagi näitlejate kohta, et see või teine on halb näitleja.

(Ega sul külm ei ole, siin võib ilm hetkega muutuda…)

 

Mind väga viimasel ajal teatrisse ei vea. Olen valiv.

Oled valiv sellepärast, et sa ei oska enam puhas leht olla. Kui sa kunstinäitusele lähed, kas sa siis oled nii ette valmistatud, et tead, mida tahad vaadata? Üllatusmoment, lapselik üllatusmoment… Sul on lapsepõlv otsas või?

alt

 

Ju siis on.

Mul küll ei ole. Halb etendus annab ju ka elutarkust juurde.

 

Äkki teemad, millest teatris räägitakse, ei paku mulle enam midagi?

Teemad? Selle kohta ma ei oska midagi öelda. Kui vaatad pealkirja, kas sa siis tead, mida oodata. Ma ei tea, ei maksa seda teatriasja endale nii traagiliseks teha. Ole laps, kes laseb ennast üllatada ja üllatab ise teisi. Kui sa enda sisse ära kaod, siis ka teised inimesed ei ole sinust huvitatud enam.

 

Siis eladki, kurat, asotsiaalset elu, ei suhtle, ei võta osa… meelega.

Ongi jah. See on muidugi valiku küsimus. On ju inimesi, kellega väga tahaksid suhelda?

 

Jah on.

Näed, selles eas, kus me, khm-khm, praegu oleme, me laseme inimesed mitmekordsest filtrist läbi.

Kunstis peab jääma vastutustundetu valik, sa lased ennast üllatada. Kui sa siis pettud, ei ole mingit hingepiina. Miks seda teatrimängu vaja on? Me mängime ju elus ka, elu jaoks õpime suhtlemiskunsti teatris. Näitlejal on jälle vastupidi – õpib elust, laseb läbi filtri ja selle eest makstakse raha.

 

Andrus Vaarik ütles, et teatrisse tulevad näitlejaks need inimesed, kes elus hakkama ei saa, et siis laval saavad elada. Mängida presidenti näiteks.

Ah soo! Ma ei usu seda selle eriala peale mõeldes. Sa võid olla tagantjärele tark. Sellepärast läksid teatrisse näitlejaks, et ei saanud elus partei esimene sekretär olla. See on absurd.

 

No esimest sekretäri saab kah ju hästi ja huvitavalt mängida. Panso lavastatud „Ühe koosoleku protokoll“. See ei olnud üldse kehv lavastus.

Ei olnud, meile tegi see hirmsasti nalja. Eriti Itale (Everile) – „Mul on üks küsimus!“.

 

Mul on meeles, et seda pada ajamist oli huvitav vaadata.

(Pikk-pikk paus.)

 

Kui tähtsad eeskujud elus on?

Oi! Kui sa ei ole enesekeskne inimene, siis on nad väga tähtsad. Asi läheb siis hulluks, kui hakkad neid dubleerima, kui endal ei ole aru peas. Jäljendamiskunst on üks kehva variant. Oh, kehva variant jah. Niisugused väiksed füürerid jooksevad siin ringi. Mõne poliitiku kohta ütles Lennart vahel, et halb näitleja. Ega eneseimetlemiseks ei maksa palju aega võtta, siis jääb aeg seisma.

 

Keda sa silmas pead?

Ei ma pea kedagi silmas.

 

Miks rumalusel on suurem jõud kui tarkusel?

Rumalusel ei ole õigustust. Õigustust ei ole, aga ta võtab koha sisse, ta võtab hästi palju ruumi. Et teda minema ajada, see nõuab väga palju vaimujõudu.

 

Ma olen mõelnud, et Eestis on arvamusliidrite puudus.

Jah, on küll. See on sügava harituse puudus. Vähe on neid inimesi, kellel on olemas oma väärikus. Oma karisma.

Arvamusliidril peaks olema sügav austus teiste inimeste vastu. No mis austust on sellel inimesel minu või sinu vastu, kes iga nädal laseb ennast panna kusagile kollasesse lehte, arvates, et teeb oma elust kunstiteose, arvates, et jääbki. Jääbki teoseks, aga see on odav lugu. See on taunitav. Kui töötad selle nimel, et endast narri teha, siis see läheb sul kindlasti korda. Meil on narre jalaga segada.

 

Vaevalt narrid endale tunnistavad, et nad narrid on.

Ei, ei. Õige narr on väga tark inimene. Ma pean silmas ehtsat kuninga narri. Mõtle nüüd, millest me räägime. Mis teha, meid ei ole ju palju, isegi miljonit ei ole. Ja laiskus on nii suur.

Enesekehtestamine käib kõige ees, seal taga ei ole mitte midagi, mõnikord. Saamise rõõm ainult, andmise rõõmu ei ole. Elatakse ainult selleks, et ise pildil olla kogu aeg.

 

Kui palju inimene saab ise juhtida oma elu?

See, mis temast oleneb, seda saab kõike juhtida. Mis teistest oleneb, see on keeruline. See on valiku küsimus. Kas sa jääd endaks või ei. Kui ühes asjas annad järele, siis teed seda ka järgmine kord ja siis kaotadki ennast. Ma ei taha ennast kaotada ja sellepärast ei taha olla poliitikas.

alt

 

Mõned ju ei kaota ennast ka poliitikas?

Neid on vähe. See on enda saba söömine.

 

Üks president ei kaotanud ennast.

Üks jah, aga tema oli presidendi tööd teinud nii kaua, et kas ta oli ametlikult president või mitte, ta oli president nagunii.

Lennarti ema oli öelnud, kui ta oli keskkoolipoiss: „Sa oled nii tark, et võiksid saada Ameerika presidendiks.“ Isa ütles: „Ema, mida sa räägid. Keegi ei saa Ameerika presidendiks, kui ta pole Ameerikas sündinud.“ Sellised pere naljad.

(Niisuguseid päevi on siin väga vähe, kui tuul ei puhu.)

 

Sind ei kisu teatrisse tagasi?

Ei. Mõtle nüüd, missugusel suurel laval ma olen olnud. Alguses oli mul see nali, et keegi ei jõua mulle punkti välja maksta. Ma ei ole 1993. aastast autot juhtinud, mul on hirm, et sõita, liikluses olla, selleks peaksin harjutama. Tuhkagi ma muidu hakkama saaks. Ajaga kaotad kvalifikatsiooni. Ma võin siin tubateatrit teha, kui tahan. Näitleja elukutse on väga raske.

Minu jaoks ei olnud tol ajal teist võimalust, kui minna lavakunstikateedrisse. See oli kõige vabam kool üldse, mis Eestis oli. Ega Juhan (Viiding) ei tulnud sinna kooli ka sellepärast, et näitlejaks saada vaid. Ta oleks võinud minna kuhu tahes, kotiga anded seljas. Mida ta kõike oleks võinud. Õhkkond lavakas oli nii vaba, see oli nii ainult seal Toompeal. See koht vedas sellepärast ligi, vabaduse pärast.

 

Kui palju sa presidendiprouana pidid näitlema?

Ei tohtinud näidelda. Kui hakata näitlema, siis on läbi. On läbikukkumine. Kes mind õpetas? Eesriie läks lahti ja etendus algas. Elu andis misanstseenid. Minu asi oli, et abikaasa näeks alati välja nagu ponks. Minu asi oli olla alati presidendist samm tagapool.

 

Elada ikka tasub?

Absoluutselt, see on ainus võimalus. See on nii ilus, tore, naeratusega hommikul ärgata.

Kas sa said nüüd targemaks kah?

 

Ma pean mõtlema. Näe, udu on hajunud.

 

***

 

Tagasiteel Viimsist Raplasse mõtlen Hasso Krulli me kultuuri iseloomustavale terminile „katkestuste kultuur“. Ja täna siin punkti pannes saan vastata: jah, sain targemaks, proua Helle Meri.

 

 

* * *

alt

Ilmad soosivad sitikaid-satikaid, teiste hulgas ka lehetäisid, mis on lepatriinude üks põhitoit. Triinud võivad asjatundjate sõnul heal lehetäiaastal isegi mitu korda rohkem sigida kui tavaliselt. See võib seletada nende massilisust. Samas on lepatriinudel vahel tavaks rännata ja mõnikord võivad nad rändele sattuda ka juhuslikult õhuvoolude tõttu.

Ent mere kohale sattunult võivad triinud väsida ja kukkuda merre, mis nad siis randa uhub. Pildil on Eesti levinuim ja tuntuim lepatriinuliik seitsetäpp-lepatriinu, kes on meie triinudest üks rändealtimaid. Talle meeldib üldse rohkem lennata kui teistele lepatriinudele, kes maisema eluviisi tõttu inimestele vähem silma on hakanud.

Üldse elab Eestis 51 lepatriinuliiki.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga