Kaupo Vipp: „Aitab kolkapatriotismist!” ütles jõehobune ja läks merre elama

Sõrves elav Kaupo Vipp – maailma ja ühiskonna asjadest rääkivate menukate raamatute „Globaalpohmelus” ja „Lokaalravitsus” autor – ütleb, et ka karussellil sõites võib teiseks jääda, mis siis et istud justkui kellegi ees.

„Globaliseerumise algtung tuli kaubandusest,” ütleb Kaupo Vipp. „Kui kogu maailmas oleks inimestel ühetaolised arusaamad ja tõekspidamised, siis alles saaks tõeliselt masstoota ja massidele müüa. Siis alles saaks tõeliselt kasumit! Kuni aga pead arvestama iga miljonilise rahvakillu eripära, seni on asi liiga keeruline.“

Vestluse ajal elab meie kõrval oma elu Eesti Vabariigi pealinna Tallinna Raekoja plats, mis just tunnistati Euroopa parimaks jõuluturuks

Kas sa, Kaupo, oled jõudnud oma mõtlemisega sinnamaani, et hea on hea ja selle ütlemiseks ei pea nähtut-kuuldut iseloomustama sõnadega klassika, rokk, postmodernne, religioosne, kaasaegne, avangard, liberaalne…?

Me tegime 30 aastat sõpradega rokiklubi Pärnus, mingil moel see siiani toimib. Olin 20 ringis, kui mul oli veel kujutlus maailma parimast heliteosest. Kui keegi küsis, vastasin, et maailma parim heliteos on ansambli YES 1977. aasta plaadilt lugu „Awaken” – „Ärkamine”. See oli täiuslik mu arust, pooletunnine lugu, seal oli kõik, nii kirikuorel kui progerock. Mida aeg edasi, seda vähem selliseid vastuseid oskan anda. On võimatu öelda, et miski on kõige parem. Hea tunned siiski ära.

Kuidas sa suhtud ütlemisse: mida rohkem ma tean, seda rumalam ma olen?

Ma tunnen sama ja mõistan seda. Teadusfilosoofid on seda kenasti seletatud. Kujutleme, et ümberringi on pimedus – kõik, mida me ei tea. Siis hakkame sealt mingit laiku välja valgustama –

teada saama. Mida suurema ala saame valgustatud, seda pikemaks läheb piirjoon pimedusega ehk sellega, mida me veel ei tea. Seega – mida suuremad on teadmised, seda rohkem on ka teadmist rumalusest, mitteteadmistest.

Tuleb leppida?

Rahusteid selle vastu on… Mees läheb öösel mööda tänavat ja näeb, et teine mees midagi otsib, ise käpuli laterna all. Selgub, et ta on autovõtmed kaotanud. Otsivad kahekesi. Abiline küsib: „Oled sa kindel, et need võtmed siia kaotasid?“ Otsija vastab: „Ei, ilmselt nad kukkusid maha seal kaugemal.“ – „Miks sa siis siin otsid?“ – „Aga siin laterna all on valge otsida.“

See on selline tõelähedane lugu. Isegi kui me aimame, et lahendus on kusagil mujal, hakkame seda otsides peale sellest, mis meile tuttav.

Inimlik?

Isegi ürginimlik.

Illustreeri?

Kunagi mu suure ettevõtte hoovis lõhkes veetoru. Kutsusime Pärnu Vee mehed. Ekskavaator korra hammustas, krõmpsti, ja pool Pärnu linna oli pime. Selgus, et seal oli kõrgepingekaabel, mis varustas kogu tööstusrajooni. Aga kunagise EPT õue kohta polnud mingeid kommunikatsioonide kaarte. Skandaal! Mis teha? Kutsuti Tallinnast mingi georadar, et läheb aega, aga küll see teeb kõik kindlaks. Kolme päeva pärast radar tuli. Vaatasid sellega, et toru peaks olema siin ja siin. Kaevati. Oli küll toru, aga mehed, kes selle lahti võtsid, ütlesid, et viimased 40 aastat pole seal vett olnud.

Seisime nõutult. Siis töödejuhataja lõi käega ja ütles: „Kurat, mis siin üle jääb, kutsuge jälle see Juhan.“ Toodi Juhan. Vana võttis traadid ja ütles: „Siin on kõrgepingekaabel, see pole voolu all, siin on madalpingekaabel voolu all, siin reoveetoru, siin on kuiv veetoru…“ Kõndis nõnda 25 meetrit eemale kohast, kust vett oli pursanud, ja ütles, et sealt on toru katki. No keegi ei tahtnud uskuda, mina oma reaalainete-usus veel eriti mitte. Aga Juhan ütles sügavusegi ära. Ekskavaator tõstis sealt kopatäie, labidamehed kaks labidatäit – ja leke oli avastatud.

Ja järeldus?

Hiljem, kui isakodu lähedal Sõrves majaehitust plaanisin, katsetasin salaja. Uurisin. Traadid peaksid veesoone peale kokku keerama. Keerasid! Leidsin vanad kaevud, mis olid kahe või kolme veesoone ristumise kohta rajatud. Sättisin siis maja sellise koha peale, kus veesooni polnud.

Hiljem hakkasin katsetama külla tulnud tuttavate peal. Selgus et 97 inimese käes 100-st hakkavad traadid oodatult tööle. Ühel inimesel hakkasid liikuma täpselt vastupidi – veesoonele sattudes keerasid mu tädipoja käes hoopis lahku. Vaid kahe inimese käes sajast ei juhtunud traatidega mitte midagi. Reegel siis on, et asi töötab! Aga kuidas? Seda ei oska keegi seletada. Pole teaduslikku seletust. See on üks väljavalgustamata aladest ümber praeguste teadmiste.

Kui tähtis on alateadvus ja intuitsioon teadusliku mõtlemise juures?

Biosemiootik Kalevi Kull on selle hästi sõnastanud. Ma ei tsiteeri sõna-sõnalt, aga mõttekäik umbes selline. See, et inimene jõuab mingi avastuseni – heureka!— ja hüppab vannist välja, on väär käsitlus. Pigem on nii, et kui ta on oma eelnevate uurimuste ja keskendumise käigus piisavalt valmistunud, liikunud õiges suunas, siis see teadmine lõpuks tema teadvusega seostub. Mitte et sa millegi poole tungides avastad selle, vaid sinu vaimne seisund on lõpuks valmis seda vastu võtma, liitma kokkusobivalt varem kogunenud arusaamistega.

Et see mu mõte ootab, küllap kord tuleb, ja kui tuleb, siis on üsna õige?

Just nimelt. Kui sa oled piisavalt valmis, kui sinu ratsionaalne või emotsionaalne silmaring lubab sul aimata seda õiget pimedat nurgakest, jõuad selle nurgakese valgustumiseni.

Jah, sealt need inimestevahelised vastuolud.

See, kuhu sina ennast välja valgustad, on ühel pool, naabril aga võib-olla hoopis teisel pool, omas valguslaigus. Suurim tüli tekib, kui hakatakse erinevates valguslaikudes manipuleerima samade mõistetega. Sõda nimetatakse rahuks. Või sensitiiv hakkab rääkima energiatest ja teadlasel tõuseb karv turri. Ütleb, et energia on termin, mis võeti kasutusele 19. sajandil, kirjeldamaks töö ja soojusliikumise hulki.

Heh, ma ka ajan ju sellist udu – laval liikuvast energiast.

Enne olid teaduses ka mõisted nagu eeter, fluidum, elu-jõud, vaim… (Naerab.) Energia on lihtsalt koššersõna. (Koššer – juudiusuliste terminist käibele läinud sõna, tähenduses õige, korras, selline, nagu peab – MM.)

Kas selleks, et mõtlema hakata elust, on vaja saavutada mingi materiaalne heaolu?

Ma kardan, et jah. Kuigi olen sellise mõtteviisi vastu kunagi väga protestinud.

Ma ka.

Linnar Priimägi on öelnud kuidagi nõnda, et kõrgkultuur tekib jõudeolekust. Kui mõelda… kõht on tühi, on külm ja janu … kas sa tahad siis teatrit või tahad süüa, juua?

Teisalt – nälginud kunstnik on parim kunstnik. Miks? Ta paneb oma kannatuse oma kunsti. Teised näljased seda kunsti ei naudi. Naudivad need, kel kõht täis. See ka, et täis kõhuga inimestel endal pole neid emotsioone ja kirgi nagu näljasel. Aga nad on nõus nende tajumise eest maksma. Ostma kadunud ehedaid tundeid.

Tundeid saab metsast ilma rahata. Loodusest.

Muidugi. Looduse internetist… Üha enam on bioloogidel jutuks, et puud on oma juurestiku ja seeneniidistike kaudu suhetes. Edastavad signaale, teavet. Emapuu tunneb oma seemnest pärit lapse ära ja suudab talle raskel ajal vajadusel edastada toitaineid. Puudel arvatakse olevat kuni 20 erinevat tajumeelt, mille abil eluümbruses toimuvat registreerida. Inimesel vaid viis, mõni väidab et kuus.

Mis see sisuliselt on? Võrgustik, internet, kui soovite. Puu teab, mis olukorras on teised puud. Vanasti välditi üksiku lehtpuu lageraiealale kasvama jätmist. Tammed näivad selles ülitundlikud – kui sõbrad on läinud, siis terve suur puu lihtsalt kuivab kurvastusest.

Ka inimene – seetõttu, et ta kunagi põllumajanduse abiga lõikas end looduskeskkonna võrgustikust välja – kaotas oma loomulikud sidemed ülejäänud maailmaga. Ta ei oska enam „lindude keelt“ (vähemalt mitte ilma droogideta). Aga nüüd on loodud tehislik internet ja arutatakse taas, et aretaks endile küborg-organid, et aru saada maailmast, delfiinide, puude ja lindude keelest.

Must piim” oli minu hiljutine teatrielamus, seal ka näidati seda, et tänu lehmapidamisele säilis inimestel side kosmosega?

Ma arvan, et see pole ainult poeetiline kujund. Linnainimesel need viimasedki suhtestumised loodusega kaovad ja siis hakkavad teda vaevama allergiad ja psühhoosid.

Olen maal hakanud tasapisi loodust ja „lindude keelt“ märkama. Näiteks kuis vares, keda ma kahtlustasin, et ta tahab pardipoegi nahka panna, hoopis andis pardiemale märku kõrge puu otsast, et inimene läks tuppa, et saad nüüd poegadega edasi mere poole astuda. Võrgustik töötab kõikjal.

Konfliktsus? Luik Rudolf valvab kevaditi meil lahesopis kiivalt oma territooriumi… aga nii et igast liigist mahub üks paar alati samasse ära. Vaid siis, kui samast liigist tuleb rohkem, siis ajavad samast liigist kohalikud uued minema. Üksikuid erinevusi on muidugi ka. Üks punarind oli, kes meil vahtrapuus elas – tema noris tõesti kõigiga tüli. Lindude ja loomadega, meiega ja kassiga ka.

Meie ei saa enam eestlastenagi koos eksisteerida rahumeelselt?

Kõige suurem tüli tekib ikka sellest, mida oma eksistentsi alusteks peame. Me põhiseaduse preambulis on Eesti riigi mõte defineeritud. Seal pole öeldud, et see on majanduskasv. See on keele, kultuuri ja rahvuse säilimine.

Nähtamatu eraldusliin, mis meie rahvast praegu läbi jookseb, on jämedamates joontes vanuse järgi defineeritav. Umbes nelikümmend viis näib see piir olevat. Need kes oma teadlikuma elu ajal ei näinud Nõukogude okupatsiooni, ei saa praegu aru endast vanemate pingetest. Nad ei saagi märgata näiteks seda, et ajakirjandus on muutunud sarnaseks läinud sajandi 80ndate omaga – suur kodumaa, tark ja eksimatu valitsus, rahvaste ühtsus jne. Ma ei tea, võib-olla meievanused on noortele…

…takistuseks ees?

Kes tahaks uskuda, et ajalugu kordub… Aga kui kõik märgid näitavad seda! No mõtle kas või enesetsensuurile. See on tagasi. Ometi peaks olema vabadus. Aga enam pole asju ja ideid iseeneses, on kaubaartiklid.

Seegi on nagu teadusajaloos – vanad põlvkonnad pidid eest ära surema, et uued paradigmad võidule pääseks. Et tekiks uus üldistusjõud. Einstein oma vanade arusaamadega pidi ära surema, et võiks rahulikult tekkida tervikmudel, supersümmeetria, stringteooria. Autoriteet pidas taolist suunda võimatuks, ütles, et Jumal ei mängi täringut, et ei saa olla kõik juhuslik, pelk tõenäosus tõsikindluse asemel…

Räägi juhuslikkusest, tõenäosusteooriast?

No aastatuhandeid valitses teadmine, et Jumal lõi maailma ja näiteks Newton pidas end mitte füüsikuks, vaid usumeheks, kes tahtis teada, missugused reeglid Jumal maailmale on teinud. Jõuti järeldusele, et loomisaktis on pandud maailm targalt käima kui kellamehhanism. Hammasrattad täpselt paigas, vedru üles keeratud, mehhaanikaseadused ja suhted üheselt paigas ning alati ühtviisi toimimas. Siis tuli Einstein ja ütles, et see pole päris nii. Et reeglid sõltuvad sellest, mis nurga alt vaadata. Et kõik on suhteline, relatiivne. Sealt jõuti osakestefüüsikani, kus on üldse raske lõpliku kindlusega öelda, mis miski on. Vähe sellest, et ei saa väita ainsa vaatenurga õigsust – kõik on kui puder ja kapsad, ainult tõenäoline, üha moonduv ning võib muutuda ainuüksi vaatluse mõjul.

Võiks ka öelda, et vaatleja vaimul on jõud asju muuta. Alguseks oli veendumus, et Jumal lõi maailma kindla ja ühetaoliselt toimivana ja siis tuli välja, et inimvaim mõjutab maailma toimimist. Tegelikult oleme küll alati uskunud, et me tahe ja teod maailma olukordi muudavad. Aga nüüd võib öelda, et sama toimub ka mateeriaga, mis inimvaatluse tagajärjel võtab teatavaid olekuid oma paljudest tõenäosuslikest olekuvariantidest.

Näiteks ei saa praeguste arusaamade järgi miski liikuda kiiremini kui valgus. Meie tekitame kaks kvantpõimitud osakest (need on omavahel vääramatult seotud nii, et kui üks tekib näiteks plussmärgiga, siis tekib teine alati miinusmärgiga). Laseme need kaks osakest enne nende pluss- või miinusmärgi mõõtmist teineteisest piisavalt kaugele. Siis mõõdame esimese osakese märgi ära ning muudame selle vastandmärgiliseks, teeme plussi ümber miinuseks. Kohe seejärel mõõdame ära teise osakese märgi. Ootuspärane on, et teine on miinus. Vahemaa ja -ajad on sellised, et valguskiirust ületamata ei saa esimeselt osakeselt teiseni kuidagi jõuda mingi oletatav „teade“ sellest, et ka tema märk on vahepeal miinuseks muudetud. Aga mingil tontlikul moel teine osake siiski „teab“, mis märgi peab mõõtmise ajaks „valima“, et „füüsikaseadustega sobida“ – et mõõtmistulemusteks oleksid alati pluss ja miinus, mitte kaks plussi või kaks miinust. Nii me maailm toimib. Ilmselt on meie valgustamata ala seni valgustatust palju suurem.

Juhuslikkus?

Selle taga on palju suurem küsimus. Kui on olemas võimalus mõjutada maailma sellega, et mõõdad ühe asja ära ja teine võtab vajaliku kuju, sõltumata vahemaast, siis tähendab see ühtlasi seda, et ei ole olemas jäika determinismi (objektiivsetest põhjustest tingitust – MM). Ja kui me saame öelda, et maailmas midagi sõltub meie tegevusest, siis järelikult on meil vaba tahe. Seega järelikult me oleme süüdi, kui midagi halba teeme: seda ei saa enam vabandada ei kõiksuse determineerituse ega Jumala tahtega.

Jah, kui nii, siis mida rohkem õigeid tegusid ma teen, seda parem saab maailm.

Täpselt. Ja me kõik vastutame selle eest, mis maailmas toimub. Oleme maailma kaasloojad, kaasosalised selle käekäigus iga hetk. Teadus on sisuliselt jõudnud selleni, et vaba tahe ja seega ka süü on olemas.

Ja meie oleme siis see vana põlvkond, kes on süüdi, et on ees ja ei lase uuel edasi minna?

Nii paistab olema, kui uskuda täna globaalkriisi lahenduseks välja pakutavaid retsepte. Samas, kui me laseks kõigel senisel minna kaduva teed, oleks see minu jaoks täielik düstoopia. Häving. Ka mu isa vabatahtlikuna Sinimägede all sõdimine ja Siberi vintsutused muutuksid mõttetuks. Ja kõik meie senised ideaalid, isamaalised laulupeod, Balti ketid…

Retsept, mis väidetavalt peaks asja ravima, ütleb ju, et vahed rahvuste vahel peavad kaduma. Et praeguste globaalprobleemide ravimist võimaldaks vaid üks piirideta maailmavalitsus. Et muid variante nagu polegi. Aga globaliseerumine sellisel lõplikul moel on täielikus vastuolus sellega, mis on kirjas me põhiseaduse preambulis. Pealegi näib mulle totter püüd ravida globaliseerumise käigus tekkinud muresid veelgi rohkema globaliseerumisega…

Võtab ohkama.

Me näeme nüüd pea kogu maailmas seda, kuidas keskklass laguneb. See algas koos viimase majanduskriisiga. Mis see keskklass oli? Seda iseloomustas vana hea väikekodanlik stiil, elu mõte ja püüd, et me lapsed elaks paremini kui meie. Selleks tehti kõik, hoiti ka vasak- ja paremäärmused tasakaalus. Oli olemas keskplatvorm, alus, millelt ühiskonnas kokkuleppeid saavutada. Nüüd, kui keskklass on lagunemas, saavad äärmused kokku ja puudub see, mille alusel dialoogi pidada. Jääb üle vaid vastanduda. „Sa oled loll!“ –„ Ise oled loll!“… Ongi kõik eeldused, et tekiks (otsib sõna)… konflikt. Selle kõrval ei märgata mõeldagi, et kui jätkuva globaliseerumissurve all ka loodus hävib, ei maksa ükski maailmavaade enam midagi.

Kujundlikult istume karussellil ja tupikus ühekorraga? Kuidas sellega leppida?

Pigem usun, et ei tohiks leppida. Järeldused võivad muidugi ka väga koledad olla… Kui sa pole nõus karussellil kaotama, pead vabatahtlikult rindele minema. Kui lepid kaotusega, siis lööd käega. Eestis on üha enam sisepagulasi. Rindele minek… Valdur Mikita oma uue raamatuga „Eesti looduse kannatuste aastad” läks rindele just, juba jälle. Hingeseisundite tabamises on ta täpne.

Steve Jobs ütles selle välja, et nüüd ei jookse tegelik rindejoon enam parem- ja vasakpoolsuse, liberaalsuse ja konservatiivsuse vahel, vaid tervemõistuslikkuse ja hävingusse tormamise vahel. Üldise hävingu puhul pole vahet, palju sul raha on. Aitab vaid oma kogukond. Ise loodan Eestile abi kogukondlikust Maakogu liikumisest.

Aga Eesti ühiskonnas jookseb tänane veelahe meie sajandivanuste ideaalide väärtustamise ja naeruvääristamise vahel. „Aitab kolkapatriotismist,” ütles jõehobu ja läks merre elama.

Olukorrast maailmas, kus elame

Kaupo Vipp: „Antropoloogid arvavad, et ürgkogukondlikus hõimus oli maksimaalselt 12 ühiskondlikku rolli: šamaan, matriarh, taimetark, jahimees jne… Praegu Euroopa Liidu spetsialistide loendis on pea 200 000 erineva nimetusega kitsa eriala spetsilisti. Kui kiviaja inimesed paikseiks jäid ja hakkasid põldu pidama, hakkaski tekkima ühiskondlik komplekssus. Põldu oli vaja valvata, onne ehitada jne. Kui sa öösel valvasid põldu, siis sa ei saanud päeval endale vilja kasvatada. Tuli kokku leppida. Sina valvad, mina annan sulle vilja. Ja nii neid uusi erialasid aina tuli. Ükski neist, kes juurde tuli, endale ise vilja ei kasvatanud. Seal on rahaliste suhete algus – toidu sisendenergia vahetamine muude tööde energia vastu.

Nüüd on inimestele jäänud mulje, et rahal on mingi sisemine väärtus. Praegu tuleb maailma sisendenergia (ehk raha) põhiosas naftapuuraukudest ja söekaevandustest. Ja kui üks allsüsteem kord juba on tekkinud, siis seda ei saa lihtsalt lõpetada. Maanteid, elektrivõrku või internetti ei saa kaotada, ilma et kõik muu kokku kukuks. Seega peab panustama neisse kogu aeg energiat. Meie sisendenergia hulk aga ei kasva enam. Tähendab, need süsteemi osad, mis on kasvule rajatud – nagu pangandus, sotsiaalhoolekanne jt –, ei saa enam normaalselt toimida. Meie planeedile tuleb iga päev juurde 240 000 inimest. Kõik nad vajavad oma eluks sama energiasisendit. Kui see sisend ei kasva, siis peame iga päev seda jagama järjest rohkemate inimestega. Seega iga päev natukene vaesemaks jääma. Siit ka rahulolematus ja keskklassi lagunemine, mis praegust maailma iseloomustab. See saab lõppeda kas kollapsis – nagu kõik eelnenud tsivilisatsioonid – või täiesti uues, täiuslikult globaalses, orwelliku režiimiga maailmakorralduses. Ratsionaalsuses, mis pühib ära „kopitanud“ ideaalid. Ei tahaks sellist maailma.”

Pildistas Sven Arbert, ilmus Maalehes pisut lühemana.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga