Kaunishinguseta maailma „Othello”

Kui Andres Noormets tahtis Shakespeare tragöödia „Othello” lavastusega iseloomustada tänase aja pealiskaudsust ja inimsuhete tühist pinnapealsust, siis on tegu ühe kõnekama lavastusega Eesti teatripildis.

Ühel hetkel, keset esietendust käis läbi pea mõte, et palun lavastajal endale näidendi teksti saata. Ja kohe järgmisel hetkel mõtlesin, et ma ei taha seda lugeda. Tean niigi, et maailm on Jagode küüsis, aga ikka ei taha uskuda ja tunnistada, et nii on ja väljapääsu polegi. Halastamatult.

 

Ülev ja argine

Othello kavalehel on esimesena kirjas, et tegu on tragöödiaga kahes vaatuses. Seejärel aga tavatu väljend – tekstiülekirjutus Andres Noormets. Aus ülestunnistus. Mõtlen, et ülekirjutamise vaste võiks olla sissekirjutus.

Andres Noormets on viiest vaatusest teinud kaks ja pea kogu värssteksti argises tänavakeeles ümber jutustanud. Tegelased küll kasutavad Shakespeare värssi, aga seda, neid kohti lavastaja lavastuses nõnda eriliselt ei rõhuta, et see meelde jääks või eristuks nii, et sõna „armastan” hakkaks kõlma. Kõlama jäävad hoopis sõnad „neeger” ja „lits”.

Kuulsin või lugesin kusagilt üsna hiljuti mõtet, et Shakespeare kirjutas oma tragöödiad viievaatuselised. Lasi näidendite lõpus pea kõigil surma saada ja kuues, see põhiline vaatus sündis publiku peas pärast etenduse lõppu. Ikka väga ilus mõte teatrist kui kunstist üldse. No, et teater hoiab maailma tasakaalus, puhastab vaatajaid ja annab ehk elule mõtteid edasimõtlemiseks ja elamiseks.

Mind jäi pärast etenduse nägemist segama mõte, miks Vanemuise „Othello” mu tundeid ei puudutanud. Lavastus kõnetas küll, tekst juhtis mõtted me tänase oleviku radadele. Võtame või stseeni, kus Desdemona isa, tähtis riigimees tormab sisse riiklikult erakorralisele koosolekule, mis kokku kutsutud, et suur kindral Othello viivitamatult sõtta, riiki vaenlase eest kaitsma juhtida, ja tõstab üles küsimuse, et murjan on tema tütart vägistanud.

Või Jago, kes kasutab Desdemonasse armunud rikkuri Rodrigo kohta iseloomustust „kasulik idioot”… Selliseid me aja-argipäeva puuteid on teksti ülekirjutus täis. Sellele argisusele on, Noormetsa tahtel ilmselt, lisandunud see, et tegelased laval ei tegele mitte oma tunnete ja mõtetega, vaid üksteise füüsilise käperdamisega. Meestegi vahelised suhted on selle füüsilise piiri peale viidud, et veel gramm ja saaks rääkida pederastiast. Omasooiharus on laval tugevalt tunda. Mehed musitavad ja kallistavad laval üksteist nii, et valus hakkab. Desdemona on nii avatud, et erootilise ja argise piiri ükskõik millise mehega suheldes peaaegu pole.

Ma ei ole selle mõttega väga kaugele jõudnud, aga lavastaja Andres Noormetsa seekordse lavastuse käekirja peale mõeldes tekkis võrdluspilt meie meediaga ja selle tegijate eksalteeritusega. Seletan: minu jaoks valitseb meedias see, et kõik, millest seal räägitakse, peab justkui kohustuslikult olema suur sündmus. Seosed, protsess see kuidas üks asi juhatab teiseni, ei huvita  justkui oleks ainult lõpppunktid ja teed nendevahel polekski.

Kolme peaga vasika sündimine on sama tähtis kui sõda Süürias. Ja seda kantakse ette ja näidatakse ühesuguse eksalteerituse astmega. Ja nii ei jää mitte miski kõlama, ei eristu, ei väärtustu. Ei juhata, ei õpeta… ei lase tekkida kolmandal vaatusel, kuuendast rääkimata.

 

Labane ülevus

Labase ja üleva rikutud tasakaal oli vahest see, mis ei lasknud mul Vanemuise teatri ja lavastaja Andres Noormetsa viimast uuslavastust vastu võtta kui suursündmust.

Ma olen püüdnud endas maha suruda teatrisse minemist eelarvamusega. Enamasti see tuleb välja ka. Seekord aga läksin uut „Othellot” vaatama Jim Ashilevi pärast. Mulle pööraselt meeldis mõte, et just tema, Eesti n-ö oma neeger mauri mängib. Meeldis mängida mõttega, et laval hakkab hargnema lugu sellest, kuidas Jago peab petma intellektuaali. Mitte tühmi härjakaelaga mauri, kes on füüsilise jõuga väejuhiks saanud, vaid meest, kes tunneb maailma ülevamaid väärtusi. Petta meest, kelle peas ei ole labasusel kohta, petta idealisti… Praegu kirjutades näib see lihtsam küll kui sellele mõeldes.

Taas mulle tundub, et lavastaja otsis ja tabaski aja praegust pulssi. Püüdis Shakespeare loo abil kinni meie aja, kus tragöödia ei ole enam siseheitluste ja psühholoogiliste nüansside salapärane maailm, vaid on online realityshow televiisoris.

Ja lavastust vaadates tekkis tunne, et see, mis sünnib laval, mis mulle on ehk isegi vastuvõetamatu ja mida ma teeksin tavavaatajana teisiti, ongi just lavastaja protest tavamõtlemise klišeede vastu. No kas või see, et intellektuaali-kuvandiga Othello (mu peas, lavastaja ja ka näitleja Jim Ashilevi ise seda kahjuks ei rõhuta) laseb ennast armukadedusest hulluks ajada niisama kui mees, kes pole lugenud ühtegi raamatut.

 

Jago

Noormetsa ülekirjutatud „Othello” peategelaseks tõuseb Jago. Sten Karpov teeb uhke rolli, kus laseb ennast kanda alandusel, rassismil, ahnusel ja kättemaksuihal. Näitleja mängib oma tegelase ‒ ja see on ilmselt paljude massi kuulujatega tõesti nii ka päris elus, selliseks, kellel pole kahtlusi. Ta manipuleerib, valetab, punub intriige ja ei kannata selle pärast. Kõik, mis ta teeb, on ainuõige ja tema eesmärk on see, mis pühendab abinõu. Kurjuse energia kannab selliseid. Ja see on selle lavastuse ja osatäitmise juures just see, mida ei tahaks uskuda.

Siis otsidki selles kuuendas või kolmandas vaatuses, mis sünnib su peas, väljapääsu, aga ei leia. Vähemasti mitte kohe ja see tekitab hirmu tuleviku ees.  Lohutav (ja mitte ainult) on muidugi mõelda, et väljapääsmatus oli tragöödia Shakespeare ajal 16. sajandil ja on traagiline ka 21. sajandil. See kuidagi  annab lootust, et elame veel.

 

Othello

Lavastaja, tekstiredaktsiooni ja lavakujunduse autor Andres Noormets
Helikunstnik Taavi Kerikmäe
Kostüümikunstnik Maarja Viiding
Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla)
Lavavõitluse juhendaja Hellar Bergmann
Lavastusdramaturg Esko Salervo (YLE, Soome)

Osades

Othello -Jim Ashilevi (Von Krahli Teater)

Jago – Sten Karpov

Desdemona – Liis Laigna

Emilia/ Bianca -Ragne Pekarev

Cassio – Andres Mähar

Brabantio/ Montano/ Lodovico – Riho Kütsa

Rodrigo/Ülemjuhataja – Karol Kuntsel

 

Vanemusie teatri dramajuht Tiit Palu:

 

Teatris soovitaksin vaadata Vanemuise värsket “Othello”. See on kaasaegne, vägevate näitlejatöödega lavastus. Pealegi on käimas Shakespeare´i aasta.

Kinos soovitaksin vaadata Eesti filme, need räägivad meist. Sain suure elamuse filmist “Päevad, mis ajasid segadusse”. See tuletas meelde ka minu ja sõprade nooruse uhkemaid päevi, seega oli millelegi olemuslikule pihta saadud.

Näitusele soovitaks minna metsa kas niisama kõndima või mõnele rahvaspordiüritusele. Seal näidatakse ilusaid pilte ja rõõmsaid inimesi, kes ei virise. Elamused garanteeritud!

Soovitan lugeda üsna värsket “Loomingu” raamatukogu vihikut Alexander Genise “Lugemistunnid: raamatusõbra kaamasuutra”, aga hästi sobivad ka Boriss Akunini Fandorini-lood ja mis tahes Houellebecqilt; õnneks on mõlemalt ilmunud uusi tõlkeid.

Selle suve muusika teevad minu jaoks aga Klassikaraadio ja Raadio 2 äpid: seal on palju huvitavaid muusikasaateid järelekuulamiseks: see teeb meeled lahti ja maailma suuremaks. Kui teen kirjatööd , siis muidugi kuulan kindlaid asju: Brian Eno, Philip Glass jms.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga