Katse seletada Ita Everi seletamatut suurust

2017. aastal julgesin Sirje Endre pealekäimisel helistada Ita Everile ja kutsuda teda oma raamatu „Kaksteist armastavat naist” esitlusele Raplasse. Asjade käigust ette rutates – ta nõustus ja tuli. Ma peale käima ei pidanud. Näitleja ütles, et polegi väga ammu Raplas käinud. Küsis, kes veel tuleb, ja kui kuulis, et oma nõusoleku on andnud ka Mari Lill, siis rõõmustas.

Ma astusin Rapla keskraamatukogu inimestest puupüsti täis saali ja mul tuli ennast kehtestada, et kuidagi tähelepanu saada. Ei mäleta, mida selleks rääkisin. Igatahes seisin seal keset nii-öelda lava, kui saal ühtäkki vakatas. Nad seljaga tundsid, et midagi muutus. Kõik pöörasid mulle selja. Raamatukogu uksel seisis Ita Ever. Vaikis ja vaatas. Ja saal oli käes, saal oli tema oma. Nüüd tagantjärele oskan mõtelda, et ju ma, rumal, selle õhkkonna ära lõhkusin. Midagi rääkisin, kuidagi tundes, et mina olen selle peo peakangelane. Aga see on tagantjärele tarkus.

Vaatan nüüd Aare Hindremäe tehtud videot sellest õhtust ja ohkan. Aare on üles võtnud just meid kõiki – esinejaid – ja pole jäädvustanud kuulajaid. Neid, kes olid kohale tulnud Ita Everi pärast.

Niisugused me oleme

Mäletan, et Ita seal enne publiku ette tulemist ütles taas midagi sellist, et teda ei saagi intervjueerida, sest ta on kõigest juba rääkinud. Ja siis ta ometi rääkis. Ütles, et on vanavanaema. Kirjeldas oma päeva ja teatas seda ise lõpuni uskudes: „Niisugused me oleme kõik. Olge tublid.”

Lugesin just ühest heast lavastuse kriteeriumist, mis mind noogutama pani. „Hea on lavastus siis, kui saalis on mehi ja naisi võrdselt.” Ita Ever oli sellele raamatuesitlusele Raplas kokku toonud just sellise seltskonna. Märkan esitluse salvestust vaadates, et alateadlikult räägin seda, mida räägin, enda kõrval istuvatele Ita Everile ja Mari Lillele ning on nii, et just neist peegeldub see jutt saalitäiele inimestele. Taas üks teatri ja elu ime.

Ita Ever sellel õhtul rääkis ka loo, kuidas ta Estonia teatri juures tänaval kohtas näitleja Marika Vaarikut, lisades, et Marika teeb imelisi rolle NO99 teatris: „Küsisin, et ütle ausalt, miks sa niisugust lolli seal mängid. Miks sa teed niisugust teatrit, kus sa roomad mudas? See on sulle ju omamoodi ohtlik, su hingamisteedele. Isegi halvav. Tema ütles mulle vastu, kas sina ei teeks. Ma ei öelnud, et ei. Võib-olla, et tõesti teeks. See, kuidas ta seda põhjendas, miks ta teeb … Ma imetlen teda.” Mul õnneks seda juttu tookord kuulates tekkis seos – see, kuidas Ita Ever „Nukitsamehe” filmis nõiamoori mängis. Ja sellega käis kaasas jutt tundidepikkusest grimmist. Mis tõepoolest sel ajal ilmselgelt just tervisele kasulik ei olnud. Ja Ita Ever ei protestinud.

Lapse hing

Kuskilt mälusopist leian selle endast kõik andmise loo juurde, mis iseloomustab just suuri, veel ühe Ita Everit iseloomustava jutu. Äkki aitab see tema fenomeni mõista või rohkem mõista. Arvan, et rääkisime Maria Klenskajaga näitlejate trenni tegemisest – sellest, kuidas ennast vormis hoida. Ja siis Klenskaja muu hulgas jutustas, kuidas Ita oma jooksukingadega kõneles, kuidas neid ühtaegu vihkas ja armastas. Maria väljendas ennast kuidagi nõnda: „Tüdruk oli siis kõvasti üle viiekümne, kui ta üksi jooksmas käis.”

Jooksmas käimine ise ilmselt ei ole väga eriline. Aga see, kuidas Ita Ever sellega toime sai, on teda üsna täpselt iseloomustav. See, et vaatas jooksukingi esikunurgas. Need vahtisid talle vastu, ütlesid, et Ita peab need jalga panema ja minema. „Oi, kuidas ma neid siis vihkasin. Ma lausa ei tahtnud neid näha,” olla Ita rääkinud. Ja ta läks, need botased jalas, hambad ristis. Ja kui tagasi tuli, oli valmis neile suud andma. Lausa kallistas neid.

Ega selle kohta teist väljendit leiagi, kui et Ita Ever elab hingega. Ja kui nüüd mõelda sellele elutööle, mis nende kaante vahel koos, rollibibliograafiale, siis on ühes naises kuidagiviisi ära mahtunud need sajad inimhinged, mis tulid koos osadega – rollihinged. Kui inimene hingab sadade hingede hingamist … Milline maailm siis on see sisemine ja mis peegeldub väljast? Siinkohal meenub muinasjutt kuningast, kellel üks silm nuttis ja teine naeris. Ka teatrile pannakse laias laastus ette nii naerev kui ka nuttev mask.

Lava hingestab

Peab olema väga tark või enese intuitsiooni usaldav, et oma rollihingede, nende naeru ja nutuga tasakaalukalt hakkama saada. See on oskus, mis annab inimesele väe. Selline vägi iseloomustab eestlaste hingestatud ilma. Sellised suurkujud aitavad maailmal pärast segadusi korrastuda.

Mõnele inimesele antakse pikem elu kui teistele. Ita Ever on selline. Küllap peab sama vana olema, et mõista selle olemise eripärasid. Ma kord oma 80-aastasele isale ütlesin – no ise ikka mõeldes, et annan tarka nõu –, et helistagu oma haritud sõpradele. Isa vastas, et helistaks, aga kuhu – nad on ju kõik surnud.

Ma ei tea, kui tihti Ita Ever sõprade nõuandeid igatseks. Küll aga olen kõrvalt näinud ja omalgi nahal kogenud, et laval mängimine, sisemine sund seda teha inimese terveks ravib. Lavalt argiilma on Ita Everit püütud kolida varemgi. Ühe sellise seiga on ta kokku võtnud prohvetlikult kõlava lausega: „Vaat siis sellel ajal ma istusin lava taga ja mõtlesin: kui hea, ma pääsen lavale, sealt ei saa mind keegi kätte!” Kui oleks minu voli aunimetusi jagada, paneksin ma mõnele meie taimele nimeks Itaever. Kindlasti.

Elus hingede kandja…

Kirjutise essee osa on ilmunud pisut lühemana raamatus „Ita Ever. Lava on elu”.

Elus hingede kandja

Ita Ever saIi 1.aprillil 90. Sellest pikast elust on ta vähemalt 70 aastat olnud laval. Teine teatrikorüfee Lea Tormis pani Everi auks kirjastuses SE&JS Sirje Endre koostatud raamatus „Ita Ever. Lava on elu” oma essee pealkirjaks „Truudus”.

Lea Tormis kirjutab uues Everi-raamatus muu hulgas: „Ühe teatri truudus? Truudus on üldse nii harva esinev nähtus ja uuematel aegadel võib-olla veel eriti, et see on juba väärtus iseenesest. Ita seostub Draamateatriga ja Draamateater seostub temaga, ta kehastab aja ja teatri muutumist ja eneseks jäämist. Sõltub ka näitleja oleku intensiivsusest, temperamendist, enesekehtestamise jõust ja tahtest, kas temast saab teatri sümbol. Itast on saanud.”

Rääkisin Eesti Draamateatri kunstilisele juhile Hendrik Toomperele, kuidas mind vaimustab Ita Everi rollibibliograafia, mille äsjailmunud raamatu jaoks koostas Kai Ellip, ja tõin näiteks, et seal on kirjas üle saja Ita loetud unejutu – head und, mudilased. Hendrik ütles veendunult, et jah ja väga hästi loeb – „minu lapsed kuulavad”. Esimesed unejutud on Ita lugenud 1963. aastal.

Sellesse loetellu kuuluvad muidugi ka kuuldemängud, „Meelejahutaja“ sketšid … Ka on Ita Ever koos Mati Klooreniga lugenud 1969. aasta laulupeol ette tuletervituse! Ja muidugi rollid teatris, telelavastustes ja kinos. Sellesse ellu ja tegevusse saab suhtuda vaid aukartusega.

Raamatus saavad sõna ka nüüdse noorema teatri esindajad. Teiste seas Henrik Kalmet, kes teatab, et ta ei tunne Ita Everit isiklikult: „Mõned võiksid ikkagi jääda ikoonidena püsima kunsti kõrgeimale riiulile. See aitaks meil, teistel siin põrandal paremini unistada ja uskuda suurtesse ideaalidesse, unistustesse ja talentidesse. Ita Ever on minu jaoks just selline ikoon Eesti teatri kõrgeimal riiulil, kelle poole tublid poisid oma pisikesi edusamme tehes püüdlevad.”

Minu jaoks on Ita Everi fenomen seletatav ühe sõnaga – sarm.

Uku Uusberg Ita Everist; Ita on vaieldamatult teatriime. Niimoodi muidugi algab täna ilmselt mitu mõtisklust, aga mis parata, kui nii on. Ita Everi üks ime on loomingulise kõrgvormi püsivus, mis on kõigile näha olnud kõik need aastad, aga peamine ime on väga spetsiifiline looja seal unikaalse Ita sees. Pisut kelm tüdruk, kelles on nauding või pühendumus justkui täiuslikus tasakaalus.

Ita on oma väga tugevate väärtustega, kuid samal ajal austab ta teist inimest minu arvates väga kaunilt, võttes igaüht kuidagi eriti vahetult just sellisena, nagu inimene sel hetkel on, nii elus kui laval. Sõltumata sellest, et kõik ta ümber ilmselt ammu kordub juba ei tea mitmendat korda ja et tal on oma arvamus. Temaga koos töötades ei teki tunnet, et ta enam ei tunne uudishimu, et ta juba kõike teab. Mis sest, et ta alati midagi tõesti nagu siiski ka teab.

Ta annab igal päeval igale inimesele õnnestumise võimaluse. Selleks ta ka ise õnnestub. Ma arvan, et selleks. Minu arvates Ita vaatab elu väga iseenda silmadega, ta ei valeta endale. Selleks ei valeta ta ka laval. Ta on haruldase intuitsiooniga ja samal ajal verinoore uudishimu, lausa alandlikkusega kolleeg. Ta oskab teha kodus tööd oma rolliga, õppida teksti, langetada otsuseid (pole sugugi tavapärane harjumus), oskab lavastaja mõtet enda omaks tõlkida. Itaga on inspireeriv näitlejana koos mängida kui ka lavastajana dialoogis olla. Kramp saab tulla ainult igaühel iseendal, sest ikkagi Ita Ever. Aga Ita Everil endal pole krampi. Ta lihtsalt on. Hetkes. Ja see on parim olemise viis kollektiivses kunstis, et alati uus kokkukuulumine saaks sündida. Nii laval kui saalis.

Iseasi, kuidas kõik elab meiega edasi või tagasi, kui astume teatrist välja. Kuidas me kanname vastutust lähedaste ees, n-ö kõiksuse ees, see kõik on mulle nähtamatu osa Itast. Kindlasti on ta pidanud ohvreid tooma. Kindlasti on ta kannatanud. Aga seda enam ma imetlen tema võimet olla teatris täiuslikult kohal, koos, elada hetke. Ja see armastuse tunne ja korraldamise kirg, mis temasse tuli, kui ta sai vanavanaemaks – seda ma korraks nägin kõrvalt – see oli väga terviklik inimene!

Ma olen tema sünnipäevast sõltumatult väga õnnelik, et ma Ita Everiga koos olen saanud mängida, nii lavastaja kui näitlejana. Natuke kõdi ja uhke muidugi, kuid suurem sellest on tänutunne reaalsetest proovidest ja stseenidest, kus alati midagi päriselt sündis. See tänutunne on suurem legendaarsusest. Mõelda, kui paljudel inimestel on Ita suhtes just selline tänutunne – et meie vahel sündis, teater, teineteisest. Seda ma olen ometi näinud kõrvalt, et temal sünnibki väga paljude inimestega koos päriselt teater. Seetõttu ongi Ita Ever objektiivselt teatriime. Ja tema 70 aastane (!) staaž pole mitte imeks tunnistamise põhjus, vaid hoopis tema imeks olemise tagajärg …

Ülle Kaljuste Ita Everist: Ita puhul ei tea kunagi, kust luuavarrest võib pauk tulla. Arvad, et tunned teda piisavalt ja järgmisel sammul üllatab ta sind nii, et kuku pikali. See on ka üks ta tugevatest külgedest, et ta ei oska igav olla, kogu aeg tahab midagi teada.

Ta vahib telekast laskesuusatamist ja on norrakatest nii vaimustatud. Ütles… ma vist hakkan norra keelt õppima, miks ma ei võiks. Tahtis ju talisuplemisega ka tegelema hakata ja susis mind takka. Teda arst ikkagi ei lubanud, aga mina hakkasingi.

Tuleb meelde, kui Ivanovi proov läks ööni välja ja ma nägin, kui väsinud ta oli. Uku tegi märkusi, kell oli vist 1.30 umbes. Näitasin Ita selja taga Ukule, et ta talle märkused ära teeks ja ta koju laseks. Uku tegigi nii ja siis proua kargas püsti ja ütles, et tema ei lähe kuhugi.

Tema ees on lausa piinlik oma hädasid kurta ja kõik kätšid, mis tüki tegemise protsessis toimuvad, panevad ta tegutsema. See käib loomingu juurde ja annavad talle jõudu. Sellist poolpehmet vegeteerimist ta ei talu. Talle meeldivad ikka keerulised ja tugevad isiksused, siis on tal põnev.

Ilmus Maalehes. Siinsed pildid Viio Aitsam ja Sven Arbet.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga