Kateedrist hullupalatisse on ainult väike samm

Trupp lKunda mõisa suurejooneliste fassaadivaremete taustal mängiti neljal õhtul Virumaa rahvaülikooliga seotud inimeste lugu. Täisverelise teatrielamuse kinkisid publikule teatrit armastavad harrastajad.
Olavi Ruitlase kirjutatud näidend „Maili” on üsna tüüpiline 21. sajandi esimese kümnendi teatritekst. On tagasivaade, kus ajaloofaktid, tõde ja autori mõttemäng üheks saavad. Näidend eestlaste elust pea sada aastat tagasi, kus eestlaste kirglik soov saada ja olla tark ja vaba rahvas lõpeb nõukogude okupatsiooni ja sõja hullumajas. Ruitlase näidend ja Tiit Alte lavastus toob välja varemete ehk siis meie ajaloo hapra ilu. Laseb mõelda, et varemed võib olla ka vundament. Lavastus laseb aimata, et minevik võib olla tulevik.
Tiit Alte ja kogu selle suurlavastuse auks tuleb öelda, et ei mindud eri aegade situatsioonide sarnasusele näpuga näitamise, ülirõhutamise teed, vaid hoopis lasti publikul kaasa mõelda.
Eriliseks teeb kirjanik Ruitlase ajaloolise fiktsiooni, seesmiselt üsna poliitiliselt ebakorrektse (see mu vaataja- ja lugejatõlgendus muidugi ‒ MM) ja väliselt kohati üsna jalaga tagumikku naljadega loo see, et peategelaseks ongi mitmes mõttes elus eestlased ‒ pea 80 harrastusnäitlejat, lauljat-tantsijat, kes tavaelus sootuks muud teevad. Näiteks mängivad laval Kunda, Sõmeru ja Viru-Nigula vallavolikogu esimehed. Näitlejaiks on kodu-uurija, metsamees, juuksur, õpetaja, suhtekorraldaja, sekretärid, juuksur, õpilane, laps… Usun, et see näiteseltskond ongi läbilõige tänastest eestlastest. Küllap seal trupis ka mõni üksik põllupidaja, talumees kaasa tegi.

Lilled presidendile
Jälle ka see paralleel, et inimene täna ei erine suurt neist, kes elasid eile, neist, keda me enda esivanemateks nimetame. Muutub väline, mida saab nimetada ka moeks. Siinkohal on paslik kiita kunstnik Riina Vanhaneni, kelle kaasaegsed puitkastides lillepeenrad kujunduses aktsendina domineerisid mu jaoks, öeldes, et lilled õitsesid siis, kui sõlmiti Tartu rahu, siis, kui Kundas rahvaülikool oli, siis, kui mõisu ehitati ja kui Eesti riik mõisaid võõrandas. Siis ka, kui punased selle mõisa, kus kool, maha põletasid.
Suurte riikide presidentidele kingitakse peeneid lõikelilli, meie omadele põllulilli. Usun, et ka täna veel.

Vaimustust ei saa harrastada
Möödunud sajandi kahekümnendatel õpetati maanoortele üle Eesti eri koolides, kuidas lauda katta ja koduhoovis viljapuid või roose kasvatada. Ka Kunda mõisas asuvas rahvaülikoolis seda tehti. Paras hetk mõtelda, et nüüd on moes hoopis kõik see, mis nõuab vähem hoolt ja vaeva, sest aeg tuleb kulutada ju raha teenimisele, tulbid ja roosid toome välismaalt.
Seda haruldasem-väärtuslikum on harrastajate loomisvaim suurel vabaõhulaval. Sest mängima nad peavad koolijuhatajat, ministrit või isegi presidendi sohipoega, lehma, mõisnikku, Jumalat, kommuniste… ka tantsust-laulust vaimustunud inimesi. Vaimustust mängida aga ei saa üldjuhul, see kas on või pole. Neil, kes Kundas üles astusid, see oli ‒ tekkis laulupeo fenomen.

Ootus
Lavastuse kogu tundeskaala kirjeldamine oleks pikk jutt. Aga üks märksõna, mis ses lugudest koosnevas loos peas keerlema hakkas, oli ootamine, ootus. Kõik algas presidendi ootamisega ja minu jaoks oli see ka loo mõistmise võti. Reaalsele ootamisele andis kunstilise võimenduse Elmar Satsi muusikalise leitmotiiviga ‒ orkester nagu häälestas enne kontserti pille. Eestlased rahvaülikoolis häälestasid end õnnelikuks ja targaks eluks…
Presidendi ootamine, see üsna pikk pilt askeldavatest inimestest, kellest igal oma ülesanne ja vastutus sündiva ja elu ees, oli meisterlik. Ja Rakvere teatri näitleja Tarvo Sõmeri president Kontantin Päts on näitleja töös kahtlemata suur märkitabamine. Publik tundis ta mängust mõnu ja mees mängiski mõnuga.
Olgu siin vaid üks näide ta paljudest rollitäpsustest. Stseenis, kus president oma arvatavale pojale (sohipojaks hüüab see end ise) raha pakub, et too suu ses asjas vähemalt lukus peaks, hakkas üks päris laps publikus kõva häält tegema. Sõmeri Päts katkestas sujuvalt oma äraostmisteo magususe, vaatas presidendina seda last ja ütles talle, sootuks teisel toonil, et too vait oleks. Laps vakatas ja president sai moosijuttu sohipojaga jätkata.
Teine kutseline näitleja, kes harratajatesse eneseusku ja kindlust süstis ses lavastuses, oli Vilma Luik Ugalast. Samas rollis astus publiku ette kahel korral ka Carmen Mikiver Endlast. Nägin etendust Vilmaga ja ta karskuskirglik maailma ja kooli ja mehi valitseda tahtev naine oli meile kõigile tuttav karakter. See kuri karskussilmakirjalik vanatüdruk, kes salaja napsitab ja kellel võib olla seitse last ja mitu meest.

Kolm seletust
Ütlesin, et „Maili” on näidendina tüüpiline, põhjuseks Indrek Hargla „Wabadusrist” Draamateatris ja Kauksi Ülle kirjutatud“Obinitsa”, mis Vanemuise suvelavastus Setumaal. Nende kõigi valguses kaotavad sõnad „harrastaja” ja „proff” tähenduse. Mastaabi sellele annab just tegelaste rohkus. Kundas kasutati suurt mänguruumi professionaalselt ja mass mõjus.
Teekond ideest nelja õnnestunud väljamüüdud etenduseni kestis peakorraldaja, Kunda vallavolikogu esimehe Kaido Veski sõnul kaks aastat. Sama mees oli laval sohipoeg ja eest ära saadetud õpetaja, elukunstnik. Surma saab loo lõpus, sest kaitseb oma armastatut. Kaido Veski loob laval just sellise vastuolulise, aga värvika mehe, kellesse võib armuda.
Ent miks siis on selle näidendi nimi „Maili”? Aga sellepärast, et selle kohaloo, poliitiliste pöördtuulte ja rahva rahvaks saamise loo sisse on Ruitlane kirjutanud imeilusa armastusloo. Õpetaja Mailit mänginud Tea Parts mängib selle inimese tunnetepuntra suureks. Autor toob armastusloosse tolmuse tsemendi ja laseb arvata, et armastus purustab ka betooni.
President ei lahku terve etenduse vältel lavalt ja teine selline on Jumal, keda mängib Margus Mankin. See, et tegu on Jumalaga, selgub lavastuse lõpus, kui hullumaja vanemõde Pätsule selgitab, kes suurtes kõrvalpalatites elavad.
Tähelepanuväärne Kunda ja lavastus ja harrastajad. Tänan teid kõiki.

Olavi Ruitlane etenduse lõpp Trupp l
„Maili. Virumaa rahvaülikooli lugu”
Lavastaja Tiit Alte, massistseenid Elmo Nüganen. Osalised Carmen Mikiver või Vilma Luik, Tarvo Sõmer, Margus Mankin, Kaido Veski, Tea Parts ja Tauno Küngas. Muusikaliselt kujundas Elmar Sats Rakvere teatrist, kunstnik oli Riina Vanhanen. Lisaks lõid lavastuses kaasa harrastusnäitlejad üle terve Eesti ning rahvatantsijad, -muusikud ja laulukoorid Virumaalt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga