Kasse satub plekk-katuse kuuma ka täna

alt

Mats Õuna fotod “Kassi” lavastusest on näha Eesti Draamateatri koduleheküljel http://www.draamateater.ee/kass-tulisel-plekk-katusel

Lugu ilmus ajalehes Postimee: http://www.postimees.ee/2832005/inimesed-kuumal-plekk-katusel

 

Inimene on palju rohkem „valmis“, kui tänasel arengu arendamise ajal võiks arvata.

Avan maa-aias kuuri ukse. Võtan õlakotist arvuti, plaanin kirjutada. Tennessee Williams kirjutas näidendi “Kass tulisel plekk-katusel” 1955. aastal USA-s. Minu sündimiseni ENSV-s jäi siis aasta. Õlakotte tollal vist veel ei olnud. Seljakotid olid. Ometi oli kogu etenduse jooksul tunne, et ma olen seda kõike mingil moel mõelnud, mida näen, ja suurt enamust tundeidki läbi elanud. Mitte laval, ikka elus.

Maale kirjutama lähen meelega, et pisutki olla samas seisus trupiga, kes mängib Laitses, mitte oma koduteatri laval. Tundlikud näitlejad on seal suurte kivide vahel. Olen kaugel arvamast, et kividel tundeid ei ole, et nemad ei ole elus. Kivid ei näita oma tundeid välja, erinevalt inimestest.

Laitse mängukoha nimi on Graniitvilla. Teatri kodu on linnas. Näitlejatel enamasti niisama. Asfalt ja kõrged majad. Laitses on seda vähem. Williamsi suhetepuntras inimesed on kividele lähemal kui asfaldile.

Selle mõttekäigu peale teen ringi aias. Ja automaatselt tahan paar päeva tagasi pügatud murus õitsema hakanud kidurale võilillele jalaga panna. Õnneks löön mööda. Teen talle nii-öelda pai ja ütlen: kasva ja õitse.

Pikk sissejuhatus ei ole praegu selleks, et udutada. On selleks, et püüda tabada nähtud lavastuse tundetoone ja neid edasi anda. Mu aia ilm kõnelebki kaasa. Üsna üheselt Laitses nähtuga. Müristab. Hetk tagasi paistis päike. Tuul tõuseb. Nüüd sajab…

Vaatan vihma ja mõtlen, kuidas Kersti Kreismanni Suur Mamma lavastuse lõpus sõnatult võtab onkoloogist doktori majja jäetud morfiinikohvri, kus süstlad. Veel mõni hetk tagasi on ta kindlalt morfiini kasutamise vastu, sest usub, et Suur Papa, kelle 65. sünnipäeva just peetakse, elab veel kaua. See, kuidas näitlejanna oma sõnatut lavalt läbi käiku teeb, on meisterlik ja mõjuv.

alt

Või see, kuidas isa lemmikpoega mängiv lavastaja Ingomar Vihmar, kes joob ja joob, et peas käiks klõks ja saabuks õndsusesse kulgev tunne. Ema on just morfiiniga isa vähivalu leevendama läinud, hetkeks on tunne, et poeg läheb emale järele… Kuid poeg, kes kogu etenduse vältel on kõndimiseks karku kasutanud, tõuseb tugitoolist ja kõnnib rahulikult, jalg jala ette, hoopis vastassuunas. See paneb mõtlema!

Nüüd sajab mu aias juunikuus lund, kuigi vihmasegust, aga lund! Linnakodu aknast ma seda nii selgelt ei tajuks. On suvi.

Ingomar Vihmar on „Kassi“ lavastanud kulgema. Ühel hetkel võib juhtuda, et mõne vaataja jaoks tõuseb fookusesse üsnagi ülbe ja paraja molkuse, vaesest poisist tööga rikkaks saanud Suure Papa sisemine hellus, mida Martin Veinmann vestluses pojaga ülima vanameisterliku stiilitäpsusega välja paista laseb. Teise jaoks võib olla samal ajal või mõnes järgmises etenduses tähtsaim Kersti Heinloo Margareti soov võita tagasi Bricki armastus ja saada temalt laps. Kolmas võimalus on, et vaataja jaoks tõuseb peateemaks hoopis Hilje Mureli ja Tõnu Oja mängitud „korraliku“, ontliku, pereväärtusi hoidva paari silmakirjalikkus ja igavus, et mitte öelda naeruväärsus.

Kusagil taustas on kogu aeg lapsed ja kusagil on kogu aeg aimata, et kogu mäng käib raha peale ja pärast. Kes saab päranduse, kui Papa sureb? Väga palju nüansse veel on selles lavastuses.

Kulgemise annab kõigele sellele trupp, näitlejad, kes üksteist jälgivad, arvestavad… jah, ja tunnevad. Lavastaja laseb näitlejatel mängida, need teevad seda, tahavad seda teha ja see tuleb neil välja. Lavastaja, kes ühtlasi ka Brick, paneb muusika peale ja lavaelu kulgeb, tõusude ja mõõnaga. Vahel kostab muusika vaid kõrvaklappidest ja vahel vaataja teab, et see on, aga ei kuule. „Kassi“ trupi näitlejad oskavad kuulata.

Jah, ma vaatajana olen neid tundeid tundnud, mis ses näidendis ja lavastuses. Olen matnud kõige lähema, armastanud nii, et teisiti ei saa, olen eksinud, mind on maha jäetud, olen olnud täielikus segaduses, pidanud otsustama kuidas on õigem, kas olla aus, valetada või vaikida. Olen oodanud kuude viisi iga päev sedasama klõksu, mida ootab etenduses Ingomar Vihmari Brick. Olen valinud, õigesti ja valesti.

Ja nüüd võitegi küsida, et kui sa seda kõike nii hästi tead ja tunned, milleks siis sulle veel teater ja see etendus? Vastuseid on mitu. Üks neist, et kunst on, peab olema nagunii suurem kui elu. Selles äratundmises, et enne minu sündimist ja arvutite leiutamist elasid inimesed samasugust elusat ja inimlike kahtluste küüsis elu, kannatasid ja rõõmustasid… on lohutav ja palju veel. See, et taolised asjad lähevad korda näitlejatele ja et sealt sünnivad meeldejäävad osad, ei ole ka väike asi tänases aina fragmentsemaks muutuvas elus ja teatris.

Seda, et kassil kuumal plekk-katusel võib mõnus olla, usun ma ka, aga kui ta sealt vahepeal jahedasse ei pääse, siis ta sureb, mitte loomulikku surma.

Mu aias jääb vihm järele, ilm on külm. Soojendan ennast päikese käes.

 

Tennessee Williams

Kass tulisel plekk-katusel

 

Lavastaja Ingomar Vihmar
Kunstnik Riina Degtjarenko
Tõlkinud Jaak Rähesoo

Osades:

Margaret: Kersti Heinloo

Brick: Ingomar Vihmar

Suur Papa: Martin Veinmann

Suur Mamma: Kersti Kreismann

Mae: Hilje Murel

Gooper: Tõnu Oja,

Doktor Alice Baugh: Kleer Maibaum-Vihmar (külalisena)

Lapsed: Luise Mathilde Vihmar, Paul Samuel Vihmar, Marie Veling, Artur Orgusaar, Ada-Ida Vihmar.

Eesti Draamateatri esietendus Laitse Graniitvillas 10. juunil 2014.aastal

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga