Kas eestlane on Siberis libahunt ehk hirmu faktor

See, et Novosibirskis kevadel õunapuud õitsevad, on tavaline. See, et Venemaa suuruselt teisel teatrifestivalil mängivad e stlased „Libahunti”, erakordne.

Ma ei saa öelda, et ma Siberisse teatrifestivalile lennates ei mõelnud neist inimestest, keda sinna vägisi, sundkorras saadeti ja veeti. Aga vist peaaegu esimest korda mõtlesin öises lennukis nendest inimestes, kes sinna on elama jäänud. Neist, kelle jaoks Siber ei ole vangla sünonüüm, vaid kodu. Muidugi lootsin näha erakordset teatrit ja mingis mõttes see ka õnnestus, aga ma ei osanud ilma irooniata ette mõelda sellest, millise kõlapinna meie külaskäik seal tegelikult leiab ‒ meie järgi tõepoolest hakati eestlasi taas arukateks inimesteks pidama.

TEATER PUNANE TÕRVIKväike

Teater Punane tõrvik. Festivali peamine mämgupaik.  Pildistas Ervin Õunapuu.  Lugu ilmus Maalehes. Persooni fotod  Фрол Подлесный.

Kohe seletan: nimelt tundus mulle, et Vene propaganda maalitud pilt väikesest kurjast eesti rahvast, eestlastest, kes, puss vööl ja hambad irevil, ootavad, millal nad saavad venelasi tappa, on Venemaal laiemalt mõjuma hakanud. Eks see ole sama muidugi, mis sünnib meiegi peades, mõeldes Siberist ja Venemaast, kes kohe meile justkui kallale tuleb ja meid surnuks hammustab.

Kuid siis, 20. mail 2016 istusin vahetult pärast R.A.A.A.M-teatri külalisetendust „Libahunt” Novosibirski teatri Krasnõi fakel (Punane tõrvik) suurel akadeemilisel laval, selle teatri ees ning olin sellest, mida nägin, üsna pahv. Vähe sellest, et saalis vähemalt 600 inimest püsti seistes ja braavo hüüdes aplodeeris lõppematult. Minul ei lastud ka teatri ees istuda, sest publik, kes minust mööda kõndis, ütles mullegi kõva häälega aitäh. Alles hiljem sain aru, mille eest. Ikka selle eest, et olen eestlane. Viimati vist tundsin sellist emotsionaalset uhkust siis, kui oli laulev revolutsioon ja Ivo Linna laulis „Mingem üles mägedele”. Selg läks sirgeks. See oli laval mänginud näitlejate ja jakuudi lavastaja Sergei Potapovi teene.

Kui paar päeva hiljem jalutasin Novosibirskis teatrisse Globus vaatama noorte lavastajate ja näitlejate sõjavastast etendust „Laul kodumaast”, komistasin hiigelsuurele Lenini kujule. Ongi nii, et on Dostojevski, Tšehhovi, Tolstoi ja Bulgakovi Venemaa ning Lenini, Stalini ja Putini Venemaa. Kusjuures see esimene on võimsalt alles.

Õigeusklik siil

Teatrifestivali igal õhtul oli Kapustnikute voor. Krasnõi fakeli noored näitlejad mereröövli kostüümides ja karakteritega pilasid mõnusalt päeval mängitud lavastusi. Ent siis ühel õhtul, kui kõik oli nagu ikka, kuulutati välja lavastuse „Õigeusklik siil” esimene avalik ettekanne. Selgus, et selle lihtsa loomalooga oleks pidanud algama lavastus „Laul kodumaast”, aga see keelati ära. Muu jäi, aga seda terviklikku lookest ei lubatud. See oli siis sellest, kuidas siil, orav ja ämblik, mingi loom ehk veel, peavad alluma palvetavale siilile ‒ kui nad siili kummardavad, siis saavad kõike, kui mitte, siis ei saa ja on mitte ainult hukkamõistmisele, vaid ka hukule määratud.

Ma ei tea, mil moel see üsna süütu satiir ära keelati, aga see tundub küll iseloomulik, et üks kord, teatrifestivalil osalejatele mängimiseks, ta ikkagi lubatuks osutus. Nagu tearis ikka, oli mu jaoks aga ka hoopis võimsama mõjuga ootamatusi seal putinlikul Venemaal, sõdivas riigis.

Lavastus „Pobediteli”

Pobediteli tähendab võitjaid. See, mida nägin, oli Tomski teatri lavastus, mis tehtud läinud aastal Nobeli kirjanduspreemia saanud Valgevene kirjaniku Svetlana Aleksijevitši dokumentaalsete juttude järgi. Dramatiseerijaks ja lavastajaks oli 36-aastane Piiteri noormees Dmitri Jegorov. Kujutage ette suurel laval kümmet ilusates suvekleitides noort tüdrukut, kes tahavad minna sellesse sõtta, kuhu neid kutsub Stalin „za rodinu”, kodumaa nimel. See teatraalsus, kuidas ilusad noored tüdrukud mundrisse riietudes koledaks ei muutu, oli unustamatu pilt. Igal neist naistest oli oma lugu, miks ta sõtta tahtis, ja oma ellujäämise lugu.

Esimese vaatuse lõpus, kui sõda on „võidetud”, seisab lava keskel kõrge ohvitser, kes räägib sellest, kuidas ta naine ei talu, kui tema sõjakaaslased naised neile külla tulevad. Vaatajateni jõuab kohale see, kuidas meist enamus sõjanaisi lirvadeks peab. Ja siis kirglik sõjamehe monoloog, kuidas just need naised aitasid neil elu jääda. See on muidugi mitmemõtteline, ent ma saalis uskusin, et need naised olid sõbrad ja halastajaõed, olid need, kes ravisid haavad ja talutasid juba hukule määratud mehed lahinguväljalt tagalasse. Meenus ka varem Moskvas nähtud etendus, kus teemaks ju seesama, et mis saab, kui sõjas pole enam armastust. Nüüdse, Novosibirski loo teises vaatuses räägivad omi lugusid eelmiste sõjanaiste tütred, kes peavad oma poegi saatma „za rodinu” sõdima Afganistani. Kogu lavastust iseloomustab mu jaoks sõna „humanism” või võib-olla hoopis selle puudus, vahest igatsus humanismi järele…

Lavastaja Dmitri Jegorov ütles, et tal on plaan kohe teha uus lavastus Svetlana Alksijevitši romaani „Tšernobõli palve” järgi. Kummaline, et juba ammu tahan seda romaani, mis ilmus  Eestis 2007. aastal Maalehe kirjastuse väljaandena, Andres Ehini tõlkes ja Mati Soomre toimetatuna, eestlastele lugemiseks meelde tuletada. Tegu on valusate, puudutavate teemadega, millest siiski teistmoodi rääkida ei saa, need kutsuvad maailma mõistusele. Ma esimest korda „Tšernobõli palvet” lugedes ei pööranud mingit tähelepanu sellele, et raamatul on ka alapealkiri „Tuleviku kroonika”. Kas see tulevik on nüüd juba käes või käeulatuses?

Valged inimesed

Jalutasime „Libahundi” lavastaja Sergei Potapoviga ühel õhtul banketilt hotelli. Sergei ei tahtnud viina juua, pabistas pisut, sest järgmisel päeval pidid hakassid hakassi keeles mängima tema lavastatud lugu „Hullumeelne Muklai”. Hakasse on maailmas alles veel vaid 70 000. Lavastuses on neli hakassi targa monoloogi, enne kui ta elusalt põletatakse. Tegevus toimub Siberis kodusõja ajal, mil hakasse põletasid elusalt nii punased kui valged.

Kui hotelli astusime, avastas Sergei, et on oma toaust avava kaardi kaotanud. Küsisin, kas ta saab administratsioonilauas sekeldamisega hakkama. Tema arvas, et saab. Järgmisel hommikul küsisin, kuidas siis asi laabus. „Laabus,” ütles tema. Lisas kibedalt, nägin selles ka euroopalikku irooniat: „Ütlesin talle, et andke andeks, valged inimesed…” Ja vaat seda ei osanud või ei tahtnud ma Siberist oodata.

Põlvkondade mälu energia

Galina BrandtGalina Brandt, fotol vaskaul.                               

Filosoofiateaduste doktor, Jekatarinenburgi ülikooli kulturoloogiaprofessor Galina Brandt „Libahundist”: „Nähtud etenduse mulje ja mõju on väga tugev. Ma püüan mõelda ja mõista, millega on seotud selle mulje jõud. Ilmselt on see seotud mingi imelise, erilise näitlejate olemise ja ansambli olemasoluga. Ma nimetaksin seda lavastuse üdiks. Laval nägin vaimselt vabasid ja füüsiliselt kõrgvormis näitlejaid.

Lavastuse õhk, õhustik oli täidetud üllatava pingega. Energiaga, mis tekkis tegelaste vahel. Põlvkondade mälu ja traditsioonide energia, millest hoiab kinni ja millel püsib see perekond. Ja muidugi tüdruk, kes tekitab vastasseisu tugevas perekonnas. Laval ei olnud midagi juhuslikku ja ebaolulist. Tekkis selline tunne, et kõik, mis laval sünnib, sünnib esimest korda. See on ilmselt kõigi andekate lavastuste tunnus, aga siin mõjus see eriliselt – kõik juhtus siin ja praegu, esmakordselt… just sellepärast oli see kõik, mida nägime, väga päris.

Ja muidugi väga terav teema tänapäeval – teise, teistsuguse mõistmise teema. Küsimus, kas teistsugune on võõras? Teistsugune mitte kui huvitav oma erilisuses ja erinevuses, vaid just kui võõras. See teema puudutab kõigil tasanditel meie sootsiumit. Alates rahvuslikest suhetest ja lõpetades isiklikega. Piisab sellest, kui avada Facebook, et näha, kui palju on seal agressiivsust, vahetegemist omade ja võõraste vahel… See teema selles lavastuses kõlas minu jaoks, ma ütleksin, ootamatust küljest. Pere, kes näitab üles heasüdamlikkust, võtab teise inimese omaks, aga muutub, kui lapsel tekivad talle omased isiksuslikud jooned. Äkki selgub, et sellise inimese kuulumine siia perre osutub võimatuks. Sellepärast, et tal pole siniseid silmi ja valgeid juukseid. Ja see osutub äkki nii tähtsaks, et see on tragöödia.

Ma otsin sõnu, aga minu jaoks oli see üllatav, sest meil kõigil on kusagil mälus ettekujutus ehk mitte kitsalt eestlastest, aga läänelikest baltlastest küll, selle etnose aroom. Teisest küljest on me mälus ka jakuudid. Need, jakuudid ja eestlased, kes on nii erinevad ja ühendamatud, aga siin äkki laval koos, on nii üks kui teine. Ja see osutub üldse mitte võõraks ja teiseks, vaid hoopis värskeks ja vägevaks… ilmselt sellepärast, et kusagil juurte juures põhjas nagunii kõik on üks. Kõik meie rahvuslikud sügavad allikad on pärit ühest hiigelsuurest allikast nagunii. Ja kui õnnestub seda algallikat puudutada, siis sünnib kunsti ime. Eestlaste „Libahundiga” see mu meelest juhtus.

Loomingulisus ei tohi teatrist kaduda

Šapiro Lavastaja Adolf Šapiro, muu hulgas ka „Libahundist”: (väljavõte pikemast loengust, kus lavastaja rääkis esimestest küsimustest, mida lavastajad ja inimesed tihti küsida unustavad, rääkis teatrikunstist ning elamise ilust ja valust.) Minge ja küsige tänaval inimestelt, milles seisneb lavastaja elukutse, mida ta teeb. Te saate palju erinevaid vastuseid. Ja veel enam ‒ ka erinevad lavastajad vastavad erinevalt. Erinevatest vastustest võib kinni püüda kaks suunda. Üks on lavastaja organiseerija funktsioon ja teine poeetiline, lavastaja kui etenduse looja, kunstilise lavastuse looja. Kahjuks aja muutudes on lavastaja organiseerija funktsioon hakanud prevaleerima poeetilisuse kohal. Lavastajatest on saanud väikesed napoleonid, kes istuvad saalis ja kamandavad: sina istu, sina seisa, sina tule sealt, nüüd vaata maha, sina mine sinna… Aga peamine selle elukutse juures on ikkagi poeetilisus. Muidugi, ilma organisaatori oskusteta ei ole see võimalik, aga peamine on siiski luua. Ma ju näen, kui lavastaja paneb tüki lavale ja kui ta loob.

Eile vaatasin eestlaste lavastust. See on loodud. Selles on oma seadused ja seaduspärad, selles on oma joonis, see on kunstiline looming. Ja tunnedki ära, et selle lavastuse on teinud kunstnik. See võib meeldida või mitte meeldida, see on maitse küsimus, aga peamine, et see on looming, on loominguline, on loodud. On poeetiline looming. /–/ Kui lavastaja ei loo, vaid kamandab, siis näitleja tunneb selle kohe ära. Ja ka publik tunneb sedasama. Eestlaste lavastuses avaldus mingi ühine valu, see oli suurepärane, kuidas ka publik seda tundis. Ma viskasin pärast etendust nalja, et Arthur Miller luges August Kitzbergi „Libahunti” ja kirjutas näidendi „Saalemi nõiad”. Teema on ju üks. /—/

 

Kus on noored, seal on elu

 Oleg Lojevski 1J69B5384Teatrifestivali Novosibirski transit zürii esimees Oleg Lojevski festivalist üldisemalt ja „Libahundist”:  Tõepoolest on üks võimalus festivali vaadata sellest vaatenurgast, et millest räägivad programmi valitud lavastused. Muidugi on tähtis lavastuste muutuv keel. Keegi räägib tänapäevasemas, keegi vanas klassikalises psühholoogilise tetri keeles, see on ka alati huvitav. Aga see, millest inimesed mõtlevad, mis neid erutab, annab edasi muutuva aja pulssi. Kui nüüd vaatame festivali kava, siis tugevaks dominandiks on muidugi sõda, vägivald, hirm… Seesama atmosfäär, milles elab täna meie ühiskond. Jah, lavastus ise võib rääkida minevikus sündinust, aga kui ta on täna laval, siis ta on juba kaasaeg ja päris, sünnib siin ja praegu. Isegi pealtnäha naljakates lavastustes on alatoon, kus peegeldub vägivaldsus ja hirm tuleviku pärast. Küllap see siis elab kunstnike teadvuses ja nad jagavad seda meiega.

Teisalt ‒ laval on palju noori ja esindatud on noored lavastajad. Seal, kus on noored, seal on elu. On elulootus ja usk tulevikku.

Jakuudi ja Eesti „Libahunt” sai festivalil erilise tähelepanu. See lavastus leidis siin oma vaataja. Inimesed nutsid, aplodeerisid, lavastusest räägiti palju ja ilmselt ka kirjutatakse. Ka see on lugu reetmisest ja tõe otsinguist. Sergei Potapov on kunstnik ja see oli suur edu koos Eesti näitlejatega. Saali ja lava vahel tekkis energiavahetus ja sündis kunst, keegi ei jäänud ükskõikseks. Suurepärased Eesti näitlejad võlusid kõiki. Mind isegi pisut hämmastab see, miks lavastus Eestis sellist tähelepanu ei ole saanud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga