Karjapoiss on praegugi kuningas

 

Tammsaare  (paremal ääres)Teataja toimetuses oma ajakirjanikuaastail. Foto: Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseum.

Ajal, kui presidendikandidaadid, ministrid, peaminister ja parteijuhid on miskisuguste läänes koolitatud, aga Eesti elu mitte kogenud suhtekorraldustarkade õpetusel pähe võtnud, et rahvas neid siis valib, kui nad omandavad popptähekeste elu- ja väljenduslaadi, tahaks, et me Eesti suurt kirjanikku Tammsaaret sootuks uuel viisil teataks ja loetaks.

Juba 1922. aastal kirjutab Tammsaare ajalehte artikli „Mood”, kus lause: „Mood on poliitiline abinõu end maksma panna ja häda sellele, kes seda abinõu silmas ei pea või teda õieti ei tarvita.” Tammsaare nimetab kolm põhjust, mis moe tekitamisele aluse annavad: erootika, seisus ja äri. Oma artikli lõpetab ta nii: „Nõnda peame küll tulevikus leppima igasuguse paljastusega või kehakenaduse toonitamisega moodides. Issand olgu meile armuline!” Just, just –

see meie „tule, taevas, appi” hüüatus on algselt vast hoopis Tammsaare käest moodi tulnud.

Tallinna kirjanduskeskuse juht Maarja Vainorääkis, et mitte väga ammu oli teatud asjameestel plaan jätta Vilde ja Tammsaare muuseumisse tööle üks inimene. Ametinimetus olnuks järelevaataja, kes helistamise peale muusemi uksed turistidele ja ekskursantidele avab ja pileteid müüb. Nii ei läinud. Kirjandusklassika hindamise aluseks ei saa olla mood ja massimeelelahutus.

Tammsaare kirjanduspärandisse kuulub peale eestlaste inimeseks olemist käsitlevate romaanide ka üle 300 artikli sõjast ja rahust, usust ja lootusest… kultuurist. Tammsaare oli erudiit. Igast karjapoisist ei saa filosoofi. Tammsaare õppis keeled ja kandis kaabut. Ometi ei saanud temast kirjutades kosmopoliiti. Just oma maa on see, millel seistes Tammsaare lõi oma kosmose. Eestlaste maa.

Maarja Vaino on kirjutanud, et Tammsaare on praktiliselt mõtlev romantik. Murelik romantik ka – mees, kes otsis „inimesele lunastust ja rahvusele väärikust”. Just see – rahvusele ja eestlastele väärikuse otsimine, teeb kirjaniku loomingu igavikuliseks ja tema publitsistika, mis ilmunud pisut vähem kui sada aastat tagasi, prohvetlikuks.

Vene geeniusele, kirjanik Mihhail Bulgakovile omistatakse sõnad: „Kui tahad olla õnnelik, jäta hommikused ajalehed lugemata.” Kui sellele muud põhjendust pole, siis mõelgem lastele ja noortele, kelle osa on armunud olla – nemad üldjuhul tõesti lõunaseid lehti ei loe.

Tammsaare ja Bulgakov surid üsna ühel ajal, esimene 1. märtsil 1940, teine 10. märtsil 1940. Tammsaare viimane romaan oli mänguline, eksistentsiaalne, apokalüptiline ja psühholoogiline „Põrgupõhja uus vanapagan”. Bulgakovil samamoodi iseloomustatav „Meister ja Margarita”. Tammsaare laseb Vanapaganal maale, Põrgupõhjale elama asuda, Bulgakov toob saatana Moskvasse. Mingi vaimne side?

Kohe algas sõda.

Päris tõsiselt: lugege A. H. Tammsaare tänapäevakohast esseistikat Maarja Vaino koostatud raamatust „Armastusest ja lapselikkusest” ning unustage korraks mood.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga