Karamazovid ehk millist is(s)a(ndat) me teenime

Mait Malmsten -Fjodor Karamazov
picture-4

Omaette ollakse kusagil mujal.

Suurest kahe poolega uksest keset Draamateatri lava õhkub külma ja sooja. See uks muide tuletab oma mõõdult ja sümboolikalt veidi meelde neid kõrgeid Moskva kremli uksi, millest oleme ilmselt kõik näinud pisikest kasvu suurt Putinit sisse marssimas uhkes üksinduses. Suits, mis külma ja sooja sissetungi teatrilaval nähtavaks teeb, on kord viirukine, kord mõrkjalt mürgine.


Päev pärast esietendust mulle tundub, et Hendrik Toompere tegi Fjodor Dostojevski „Vennad Karamazovid” romaanist just sellise dramatiseeringu ja lavastuse ennekõike sellepärast, et tundis 135 aasta tagustes inimestes ära tänaste inimeste otsingud ja rähklemise. Vähemalt Toompere ja Draamateatri tõlgenduses on laval „sex, drugs & rock ‘n’ roll”. Sajand tagasi siis ehk armastus, jumal ja elu põle(ta)mine.
Dramaturg ja lavastaja Toompere ei lase lavale pikki filosoofilisi monolooge. Ses lavaloos ei jää keegi tegelastest kunagi lavale üksi. Mõtlemise ja mõtisklemise ehk üksiolemise kohad on väljaspool ikoonidega kaunistatud tegevusruume-kindlusi.
Viskan nähtule mõeldes pilgu uudisteportaali pealkirjadele ja saan aru näitlejate ja lavastaja mõttest mitte rõhutada inimeste ja olukordade sarnasust eile ja täna. Hakkan fraase kirja panema. Vägistamine, peksmine, katastroof, surm, sõda… Uudistevoogu allapoole kerides tulevad nõiad, jooga, vooduu. Panen kirja üksikasjaliselt ja kustutan, sest see tundub jama. Uudised elust on nii elutud.
Aga laval on vennad Karamazovid, elusad inimesed, meie sarnased. On lihast ja luust. On kirglikud, andeksandi lunivad, aga sellest kõigest väga vähe õppivad. Toompere Dostojevskis ei ole rõhutusi, et see on õige ja see mitte. Lavastaja ootab, et publik oma peaga mõtleks ja järeldusi teeks, ehk ka õpiks. Harib see lavastus nagunii. Näiteks vaid sellegagi, et tuletab meelde Vene klassikut ja ta suurromaani.

Staarets – Lembit Ulfsak ja Aljoša Karamazov – Pääru Oja

picture-19

Surematuse võimalikkusest
Mu jaoks hakkas esietendusel kõige enam kaasa kõlama vanade ja noorte suhe. Isade ja poegade oma. See me aja nakkushaigus, et eeskujusid enam polegi, kõik on ise targad. Küsisin vanalt parteilaselt kord, kas tema noored kolleegid temalt nõu küsivad. Sain vastuseks lühikese järsu EI! Püüdsin ennast arusaadavamaks teha ja seletasin, et ma ei mõelnud sinu nõuande ja elukogemustega arvestamist, vaid küsimist ja kuulamist. Eitus, mis järgnes, oli sama napp.
Dostojevskil ja Toomperel on isa poegadest tugevam. Selle olemise ja tunde mängib suureks Mait Malmsten. Ta on meister ka pahelisuses. Mulle tundub et Maiduga käib kaasas just see, mille puudumisest räägib „Vennad Karamazovid“ ‒ kandes kaasas oma isa andekust ja lavasarmi, on ta osanud selle endas suureks kasvatada ja sellele oma jooned leida. On osanud hoida.
„Karamazovites“ on suure isade ja poegade mängu sees veel teinegi, üks peategelastest, Hendrik Toompere noorem ja mulle tundub, et tema isa on teinud õige teo pojale seda rolli usaldades. Noor Hendrik Dmitri Karamazovi osas on ootamatultki jõuline ja näitlejana enesekindel, on rollis tundlik ja isepäine. Just sellised noormehed usuvad, et suudavad maailma päästa, ehk allutaist oma armastuseks pidades.
Ja kolmas samas suguluse reas on Pääru Oja. Ta on Karamazov laval ja kannab endas kõike seda, mis näitlejates Ojades on tähelepanuväärne. Ta mängitud Aljoša jääb malbeks ka siis, kui on otsustanud leppida maailma valitseva kurjusega või siis seda kogedes kasvada. Võimemängida sismisi parasjagu nii napilt, et see välja paistab, on üsna haruldane oskus.
Üks stseen oli, mis minu jaoks nähtud etendusest esile tõusis ja meelde jäi ‒ laua taga isa ja kaks poega. Isa joob oma lõunast konjakit ja küsib oma poegadelt, kas Jumal on olemas, kas elu jätkub ka pärast surma. Ta kolmas poeg, Ivan Karamazov, keda mängib Mait Joorits (esimene roll Draamateatri laval), on oma „ei”-dega sama veendunud, uhke ja isegi rõõmus kui Pääru Oja mängitud vend Aljoša, kes kogu hingest Jumala olemasollu ja hauatagusesse elusse usub.
Isa Karamazovi, Malmsteni pikaks venitatud mängupinge sel hetkel kergitas korraks Dostojevski mitmeplaanilisust ja tekitas uudishimu. Kuid „sex, drugs & rock ‘n’ roll”!!… Vaat, ei ole aega inimestel!

picture-15

 

Päris teatrilumm
„Karamazovite“ lavastuse teeb uhkeks tegelaste grimm, habemed ja juuksed, vuntsid ja naiste soengud. Kostüümid, mis võiks määrata tänapäeva moodi. Grimm ja parukad on nii vägevad, et üsna mitu teatrikülastajat esimese hooga vanameister Tõnu Karku ära ei tundnud. Kark mängib lavastuses kaht pisirolli, mängib mõlemad mehed erinevalt suureks ja meeldejäävaks. Ta on oma rollis uhkelt jälgitav ja loetav ka siis, kui ei ole tema soolo. Näitlejast hoovab, kui teda vaatad, tõelist rollimängumõnu.
Ja veel üks magnet on ses lavastuses ‒ Lembit Ulfsak staarets Sossima pisiosas. Taas lavavälimus ja, mul on tunne, et välimine muutus, on andnud Lembit Ulfsakule teise hääle ja intonatsioonid.
Sossima kõneleb: „Kõige tähtsam on, et te ei valetaks iseendale. Kes endale valetab ja ise oma valet kuulab, jõuab niikaugele, et ei tunne enam ära tõde ei iseendas ega enese ümber ja elab lugupidamatuses nii enese kui ka teiste vastu. Ent kui inimene kellestki lugu ei pea, lakkab ta armastamast, ja selleks, et ennast armastuse puudumisel lõbustada ning meelt lahutada, andub ta ihadele ja toorestele mõnudele ning läheb oma pahedes kogunisti elajalikuks – ning kõike seda lakkamatust valetamisest nii teistele kui iseendale.
Kes endale valetab, on ka esimene solvuma. Sest solvuda on ju mõnikord väga mõnus, eks ole? Kusjuures ta teab, et keegi ei ole teda solvanud, et ta on solvangu lihtsalt ilu pärast endale ise välja mõelnud ja kokku valetanud, on ise liialdanud, et vastavat pilti luua, on ühest sõnast kinni hakanud ja liivaterast mäe teinud: ta ise teab seda, kuid solvub ometi esimesena, solvub mõnu pärast, nii et tunneb sellest suurt rahuldust, ja nõnda jõuab ta lõpuks ka tõelise vihavaenuni… Kuid – tõuske ometi püsti ja võtke istet, ma palun teid väga, sest see on ju samuti võlts žest…”
See kuidas Karamazovid sellele tänapäevasele tekstile reageerivad, peate teatris vaatama ja ise otsustama, kuidas see jutt inimesele mõjuks, siin ja praegu.

Otsige naist
Kuigi tegemist on lavastusega, mis räägib meeste maailmast, on nende maailma käivitavaks jõuks naised. Üks naine, saatuslik naine… naised meeste elus. Draamateatri uuslavastuses on kolm naist, kes ilmselgelt kannavad endas armastuse eri tahkusid.
Küsisin endalt, kas need naised, kes ajavad hulluks kõik Karamazovid vanusest sõltumata, suudaksid seda teha ka minuga saalis. Jah, jah, vastaksin kiiresti ja ei laskuks edasisse pikemasse arutlusse. Ehk enda vanusest lähtudest võlus mind eriti Merle Palmiste mängitud naine, kes seekord ei olnud kurja juur. Kui palju erinevat ime ilu, aga ka kurjuse võlu peitub naistes…

***
Misantseenide ilu oli ka selle lavastuse võlu. Ka see, et lavastaja ei olnud näitlejaid kehutanud mängima sügavat vene hinge, ei olnud näidanud näpuga vastuseid. See tunne tekkis, et iga inimene saalis leidku ise vastused ja vastutagu. Ka tuleviku ees.
Ega ma ei mäleta, kas lavastuse lõppedes need hiigelkõrged uksed jäid kinni või lahti. Tahks ju, et nad oleksid vähemasti poikvel.

Margus Mikomägi             Pildistas Siim Vahur Linnateatrist

Vennad Karamazovid
Fjodor Dostojevski

Lavastaja Hendrik Toompere
Kunstnik Pille Jänes
Video kujundajad Hendrik Toompere ja Tauno Makke
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja

Mängivad: Fjodor Karamazov – Mait Malmsten, Dmitri Karamazov – Hendrik Toompere jr, Ivan Karamazov – Mait Joorits (külalisena), Aljoša Karamazov – Pääru Oja, Smerdjakov – Jüri Tiidus, staarets Sossima – Lembit Ulfsak, Rakitin – Taavi Teplenkov, Miussov – Sulev Teppart (külalisena), Wroblevski ja Grigori – Tõnu Kark, munk, kaardimämgija, Jüri Antsmaa, Katerina Ivanova – Marta Laan, proua Hohlakova – Merle Palmiste, Grušenka- Kersti Heinloo.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga