Kannatused ja moos kümme aastat Eesti Draamateatri laval

alt

Tõnu Kark ja puurtiit lavastuses “Eesti matus”. Foto: Teet Malsroos

 

10 aastat “Eesti matust”. (Lugu ilmus esmalt ajalehes Postimees.) 7. juunil 2002. aastal esietendus Eesti Draamateatris Andrus Kivirähki näidend „Eesti matus“. Lavastus on mängukavas tänaseni.

Draamateatri dramaturg Ene Paaver ütleb lavastusest „Eesti matus“ rääkides: „ See on Eesti teatriloos ikkagi täiesti erakordne asi, et algupärand suures saalis nii kaua vastu peab.

Draamateatris sai aprillis 10 aastat mängukavas püsimist täis ka “Rahauputusel”, mida dramaturg nimetab rahvusvaheliseks meisterlikuks naerumasinaks.

Tõesti ka suurepärane lavastus, aga mulle tundub, et see on siiski natuke teine asi,” ütleb Ene Paaver. “”Eesti matus”, mis räägib meie enesepildist, on teistsuguse kaaluga. Ja et lavastuse eluea jooksul on peale kasvanud uus põlvkond vaatajaid, kellele see samuti korda läheb, on minu meelest tähelepanuväärne.“

Miks nii on läinud? Sellest räägivad näidendi autor Andrus Kivirähk, näitleja Aleksander Eelmaa ja lavastaja Priit Pedajas.

 

Matused ja pulmad

Margus Mikomägi(MM): Sina, Priit, olid siis see mees, idee autor, kes tegi Andrusele ettepaneku kirjutada mingi näidend.

Priit Pedajas (PP): Mitte “mingi näidend”, vaid me rääkisime kohe matusest.

MM: Kord Andrus ütles, et ideena oli loos kohe sees ka pulm…

Andrus Kivirähk (AK): Ega ma väga hästi enam ei mäleta.

PP: Mina mäletan hästi. Tegelikult on mujal maailmas analoogid olemas. Ma olen kuulnud, et iteks itaallased New-Yorkis mängisid Itaalia pulma, juudid mängisid juudi matust neid versioone on palju. Ma pole küll ühtegi lugenud, aga kui hakkasin mõtlema, siis, jah, nii pulm kui matus on huvitavad, aga mu jaoks on matused põnevamad. Mul pulmadest ei ole nii häid mälestusi. (See tõdemus ajab seltskonna naerma.) Matusel on suguvõsa koos ja sealt annab punuda. Rääkisin Andrusega ja ta kirjutas minu meelest kaks teksti lausa.

AK: Alguses oli ju, minu mäletamise järgi, plaan seda mängida kusagil õues, kus oleks olnud reaalne haud ja reaalne leinarong. Oli ju nii?

PP: Jah, selline mõte käis läbi, sest olime siis värskelt teinud „Aristokraate“ Keila-Joal. Üks võimalik variant oli, et mängime matust sealsamas Keila-Joa mõisa õues.

Kui lugesin Andruse viimast versiooni, siis vaatasin… kuidas nüüd öelda…, et selleks pole siiski erilist vajadust. Aga seda, et lavastus nii menukaks osutub, ma küll ei osanud mõelda.

 

MM: Kümme aastat suures saalis on suisa fenomenaalne. On teater midagi teinud selleks, et nii on juhtunud?

AK: Pigem teater vähemalt esimestel aastatel üritas lavastust nii-öelda tühjaks mängida. Plaan oli, et teeme selle üheks suvehooajaks. Kõik arutasid, et mis pärast saab, kes saab endale lavakujunduseks olevad küttepuud. Siis käidi temaga lausa ringreisil Eesti lauluväljakutel. Selline kindel tühjaks mängimise märk, et kõik on näinud ja seda enam teatrisse vaatama ei tulda.

PP: Lauluväljakute ring oli meil häda pärast. Teater oli remondis, otsisime variante, mida ja kus mängida.

Aleksander Eelmaa (AE): Sellest ajast saadik, kui lauluväljakute ring oli ära, on etendus tänaseni kindlalt välja müüdud. Saalid on täis. Ja lauluväljakutel oli ka palju rahvast. Kui näiteks mängisime Keilas, öeldi, et vaatas 3000 inimest. See kümme aastat on tõesti veidi uskumatu.

AK: Imelik fenomen.

 

alt

Lembit Ulfsak lavastuses “Eesti matus”. Foto: Teet Malsroos

 

Nagu meil kodus

MM: Prooviks seda seletada. Miks?

AK: Ma tean inimesi, kes on seda lavastust vaadanud 45 korda.

AE: Mu tuttavad on kõige tihedamini nimetanud pärast etendust tõika, et kõik on täpselt nii nagu meil kodus.

AK: Kõigil on olnud umbes selline olukord. Järelikult siis oleme kõik sugulased.

AE: Kui mitte enne, siis matustel saab suguvõsa ikka kokku ja küsib, kunas siis jälle. Nagu see tekstiski on.

AK: Eks ma seal kasutasingi hästi palju stereotüüpe. Tegelikult ei ole ma ise üldse mingi maainimene. Minu elu on linnas. Suviti olen käinud maal päevitamas ja sireli all raamatut lugemas. Rohinud ma pole elu sees, ma ei teagi, mida see tähendab. Nõnda, et ma ei tunne maaelu ja see aines on mulle väga võõras. Aga eks ma olen kõrvalt näinud, kuulnud ja lugenud.

Ega siis selleks, et kirjutada elust 19. sajandi Peterburis, ei pea seal elama. Nõnda, et kuhjasin stereotüüpe kokku. Pole ime, et igaüks midagi sealt ära tunneb.

 

MM: Stereotüüpi on, ma kujutan ette, raske mängida nii, et see oleks huvitav.

AK: Ega see ei ole sügav, psühholoogiline, peensusteni minev teater. Näidendi tegelased on natuke karikatuurid, konkreetsed tüübid.

PP: Sellised väga tuttavad, äratuntavad inimesed meie ümbert.

AE: Mina küll ei oska öelda, et ma mängides midagi erilist oleks välja mõelnud.

MM: Sul on etenduse kunstkõhuke.

AE: Vaat seda ma ei mäleta, kuidas see tuli, kas Priit käskis selle panna või… Aga sellega oli päris hea nali. Nüüd üsna hiljuti, sügisel, pärast etendust tuleb mu juurde piletöör ja ütleb murelikult, et Sass, sa pead hakkama alla võtma. Mul oli küll kõht juba garderoobi maha jäetud, aga ta ei pannud seda üldse tähele. Oli selline hästi hoolitsev.

AK: Nojah, ta sind nüüd harva näeb ja tegi järelduse, et oled Linnateatris paksuks läinud.

PP: Ikka on nii teatris, et see, kui publik iseennast ära tunneb laval, on tähtis. Aga ma ei nimetaks seda stereotüüpseks…

AK: On ikka. Eestlase tööarmastus, kannatused Siberis… klassikalised teemad, mille kohta peaaegu igaühel on oma suguvõsa lugudest midagi võtta ja rääkida.

PP: Selles mõttes muidugi.

AK: Minu jaoks on „Eesti matus“ oluline näitemäng. Ma ei ütle, et ta mu kõige parem on, aga teen selget vahe need näidendid, mis on kirjutatud enne „Eesti matust“, ja need, mis pärast. „Eesti matusega“ sain mingil asjal sabast kinni. Neid, mis enne on kirjutatud, pean rohkem selli- või õpipoisitöödeks. Kui praegu keegi neid uuesti lavastada tahab, siis ma olen alati nõus, aga veidi häbelik.

MM: Priit, kui palju te nende aastate jooksul olete pidanud lisaproove tegema?

PP: Mõned sisseõppimised on olnud, aga nüüd me oleme seda nii palju mänginud, et ei vaja isegi taastusproove. Tavaliselt teeme suvest tulles repertuaaris olevate asjadega meeldetuletamist. “Eesti matus” seda enam ei vaja.

 

MM: Sass, kui palju need osad kümne aasta jooksul muutunud on?

AE: Oleme mänginud teda just sellise amplituudiga, et ta ei ole hetkekski mänguliselt kinni jooksnud, on alati värske.

Seda ma olen küll tähele pannud, et etendused vahel muutuvad, kui keegi tuttav on saalis. Kõik jääb samaks aga…

AK: …keegi läheb edevaks.

PP: Mulle on sattunud mitu sellist lavastust, mida on kaua mängitud ja ikka mingisugusel hetkel lavastus tahab mingit süsti saada. Selline süst on näiteks mujal mängimine, mõni festival. Siis jälle tekib see erutus, mis peaks olema.

AK: „ Matus“ on käinud reisidel Soomes, Riias ja Moskvas. Moskva reis oli väga lustlik, meil oli aega ja käisime Lenini muuseumis.

PP: Olime Moskvas üle väga pika aja ja lisaks oli meil ju ka mõni staar seltsis. Ma Lembit Ulfsakit mõtlen, kelle peale jooksid tormi telejaamad ja raadiod. Saalis oli väga palju eestlasi.

Soomest ma üldse ei räägi, seal võiksime regulaarselt mängida, sest seal on olemas Eesti kogukond. Ma ei räägi juhutöölistest. Soomes elab väga palju haritud eestlasi.

AE: Moskvas oli tõesti üllatav, et ka noored venelased tänaval Lembit Ulfsaki ära tundsid ja “zdravstvuite” ütlesid. Kinoklassik!

 

 

MM: Andrus, kas sa oma näidendit vaadates mõtled nii ka, et nüüd, kui aega on mööda läinud, peaks midagi juurde kirjutama või midagi välja jätma?

AK: Ei, ei. Ega ma ei viitsi oma tükke vaadata saalist. Ma pigem lava taga ootan, millal bankett algab. Armastan rohkem proovides olla. Kui asi on juba valmis, siis muutmise ja ümbertegemise mõtteid ei tule. Vaatan etendust nagu tavaline publik.

AE: Ma ise ei saa sellest seespoolt aru, aga kas ikkagi tekst ei muutu unustad midagi, asendad… Kas seda tunnet ka on sul, et nüüd pandi mööda?

AK: See tunne on esikatel, kui uus tükk välja tuleb. Kuna olen proovides käinud, tean kõike ja iga eksimus on nagu noatorge, iga üleliigne sekund pausi tekitab tunde, et nüüd tal läks meelest ära. Aga sellise vana tüki puhul ma ei mäletagi, mis seal alguses oli.

Ma arvan, et tekstimuutusi on küll. Kui võtaksime tekstiraamatu ette, siis avastaksime üllatusega, et räägid seda, mida tekstis ei olegi, aga sina oled juba harjunud rääkima.

PP: Ma ei dramatiseeriks seda üle. Tekst on lavastades küllalt täpseks tehtud ja eks seda järgitakse.

AE: Ma püüdsin mõelda, et kuidas see lavastamine kümne aasta eest käis. No ei tule midagi meelde.

PP: Mina ka ei mäleta. Vahel mõni usin näitleja, kes märkusi üles kirjutab, kannab mulle ette, mida olen öelnud. Ja mina vastan, et pole tõsi, et see üldse ei kõla sedamoodi nagu mina ütlen.

Matuse“ proovides leiutasime mingeid mänge ja tegime nalju täpsemaks.

AK: Pudeli peitmise lugu näiteks tekstis ei ole. Seda ka ei ole tekstis, et Tõnu Kark loeb kolm halgu korraga ja teenib sellega aplausi alati.

AE: Tihtipeale, jah, seda, kes mida pakkus ja kust mõte tuli, pole mõtetki enam eraldada. Näitleja, lavastaja, autor see on üks tervik.

 

Rahvuslikus mälus

MM: Kümne aastaga on Eesti muutunud ja teater muutunud, aga lavastus on samaks jäänud ja siiani menukas paradoks.

AK: Need teemad, mis selles näidendis, ei ole kuhugi kadunud.

AE: Uus põlvkond on peale tulnud. Suur moositegemine on jäänud ikkagi nii… viieteistkümne aasta taha. Vähemasti minu tuttavate seas. Võib-olla see tuleb just-just tagasi.

AK: Mulle tundub ka, et naturaalmajapidamine on tagasi tulemas. Inimesed on selle enda jaoks taas avastanud. Öko ja väetisevaba.

Ma arvan, et rahvuslikust mälust ei ole see kõik kunagi kadunud olnud. Kusagil vanaema juures on ikka moosid olemas. Nii on tehtud ja see on eestlasele tüüpiline. Isegi siis, kui ise enam selliseid inimesi ei tunne ja endal sellist vanaema pole.

AE: Ma olen ka marjuline, aga juba aastaid ei ole enam moose teinud. Mul oli ikka maal väike kartul, nüüd ammu ei ole olnud. Sellel kevadel panin jälle, augustis võtan.

AK: Mul äi kasvatab kartulit, ma olen näinud pealt neid asju.

MM: Ma ka pean ennast seeneliseks, aga seenele pole aastaid jõudnud. Samas seeni olen saanud laatadelt ja poest. Keegi seal ikka käib.

Kas teil on olnud jutuks, et need noored, kes kümme aastat tagasi alustasid, on nüüd kümme aastat vanemad. Et kas ei peaks vahetama osatäitjaid?

AK: Kui Jan Uuspõld alustas, oli ta küllaltki noor mees, nüüd on varsti nelikümmend. Mulle tundub, et see ei ole paha, sest temas nüüd kõneleb neljakümneste keskeakriis. On keskealine kesklinna linnamees, kes just nii vanalt naise võtab.

AE: Ega seegi aeg ole ju väga kaugel, kui Draamateater sügiseti Kostiveres kolhoosil abiks käis kartuleid võtmas. Sealt sai ka koju toodud mõni kotike.

AK: See on nüüd „Rehepapi“ teema, kuidas me riiki varastasime. Pole „Eesti matuse“ teema, kus on just eraomandi surve inimesele ahmida endale võimalikult palju krunte ja siis ennast tappa, sest igal pool pead niitmas käima.

MM: Nojah, ma kujutan ette küll, kuidas Priit hetkel mõttes muretseb, et Tõstamaal rohi kasvab üle pea.

PP: Ei ole see mul mure.

AK: Teine suur teema „Matustes“ on igavesed kannatused, millest lakkamatult räägitakse. Ka see on siiani väga teraapiline mu meelest. Kui lugeda ilma ühegi huumorikübemeta tekste nagu kas või Sofi Oksaneni „Puhastus“, siis on ju väga tore kuulata, kuidas Lembit Ulfsak „Matustes” räägib, kuidas tal esmaspäeval suri esimene vend ja teispäeval teine ja kuidas Siberis kingast tehti oravalõks ja püüti oravaid söögiks. See on tore tõsise maailma kõrval. Kõike ei pea ju nii sünktõsiselt võtma.

 

MM: Andrus, kas sa kirjutasid „Eesti matuse“ komöödiaks?

AK: Ma ei kirjuta kunagi komöödiat või tragöödiat, vaid näidendit.

PP: Komöödia on sesse teemasse sisse kodeeritud.

AK: Iga näidend peab kuskilt otsast lõbus olema. Muidu pole mõtet lavastama hakata.

MM: Eks see ikka ole ju traagiline ka, kui me, eestlased, sellised tobud oleme.

AK: On küll.

PP: Selles pole mingit traagikat. (See ajab kõiki naerma)

AE: Mida kõrgemalt vaadatakse, seda naljakam kõik on. Vaatamise kõrgus peab olema. Kui liiga alt vaatad, siis on valus. Kui jalaga tagumikku lüüakse, siis sellele, kes altpoolt selle matsu saab, on see löök ikka väga valus.

AK: Inimene, kes banaanikoorel libiseb ja kukub, saab haiget, kõrvaltvaataja naerab. See ongi elu.

AE: Ma kuulsin hiljuti, et banaanikoorel libisemist ja kukkumist peetakse maailma parimaks naljaks. Kui president paraadi vastu võttes libastub, siis naljakas on inimliku kõrguse langus. Muidu on banaalne nali.

AK: Jah, aga kui piinlik on presidendil endal. „Eesti matuse“ tegelased on kõik ju väga tõsised inimesed, teevad tööd ja muretsevad. Sellepärast ongi teistel saalis naljakas.

AE: Meie tahtmised, toimetamised ja unistused on kõik siirad, aga kui seda kõrvalt vaadata, siis ajab ennast ka naerma.

PP: Seda ma küll ei kujuta ette, kuidas seda tõsiselt mängida saaks.

AK: Ega saagi.

 

***

 

Eesti matus“ Draamateatris

2012. aasta juuni alguse seisuga on mängitud kokku 192 etendust, lavastust on vaadanud 79 291 vaatajat.

2002. aasta suvel mängiti teatri suures saalis suvelavastusena, kuid kuna publikut jätkus, jäi mängukavva ka sügishoojaks.

2003. aasta suvel tehti tuur mööda Eesti laululavasid. Etendusi anti 16 paigas.

Enamik osatäitjatest on olnud kümme aastat samad. Lee rollis oli kõigepealt Külli Teetamm. Kui tema lapsepuhkusele jäi, tuli Külli Reinumägi, kes ka üsna kohe lapsepuhkusele jäi. Rolli võttis üle Kleer Maibaum-Vihmar. Kui Kleer lapsepuhkusele läks, tuli tagasi Külli Reinumägi, kes on Lee tänaseni.

Õmblejate mäletamist mööda pole uusi kostüüme vaja olnud õmmelda. Vaid kõik Leed on omale uued kleidid saanud.

2005. aastal käidi lavastusega Riias Balti Teatrisügisel, 2006. aastal Moskvas Euroopa maade rahvusteatrite festivalil, 2007. aastal lavastuste vahetuse korras Helsingi Rahvusteatris, kus anti 2 etendust. (Soomlased mängisid samal ajal meil Sofi Oksaneni „Puhastust“).

100. etendusele ilmusid autori ja lavastaja tahtel lavale täiesti uued tegelased – vanaisa kooliõed, kellest tükis palju juttu, kuid kes tegevusse ei sekku. Laval kehastasid neid Ülle Kaljuste, Ita Ever, Mari Lill.

150. etendusel oli laval kohalik matuseorkester. Nagu külakohas juhtub, oli neile töö eest tasutud viinaga. Pillimehed tõusid aeg-ajalt lauast ja käisid pere käest päris palka nõudmas. Mängisid Margus Prangel, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov.

Balti nüüdisteatri festivalil „View 2005“ pälvis lavastus žürii preemia.

Allikas: Eesti Draamateteater

 

 

Eesti matus“ Valmiera teatris

Margus Mikomägi

 

Andruss Kivirehks „IGAUŅU BĒRES“, komēdija par igauņiem 2 daļās. Režisors – Andress Lepiks. Esietendus oli 14. detsembril 2006.

Näidendi tõlkis läti keelde Valmiera teatri näitleja, Eesti juurtega Janus Johansons. Lavastas Andres Lepik. Lavastust mängiti suure menuga, viimane etendus oli 28. oktoobril 2009. Lavastust vaatas 17 258 inimest, kokku anti 59 etendust.

Janus Johansons, kes ise mängis lavastuses Sassi, meenutab teatrikassa juures pealtkuuldut: “Eesti matus? Ei, ma ei võta pileteid… Komöödia? Eestlastest?!… Andke kaks piletit, kutsun naabrinaise ka.“

Janus Johansons ütleb, et Andres Lepik lavastades rõhutas eestlaste uhkust oma rahva, ajaloo ja töökuse üle. „Mina arvan samuti nagu Rein Sepp eestlased on lätlastega sarnasemad kui lätlased leedukatega, sarnasemad ehk isegi kui eestlased soomlastega. Sarnane on usk oma rahva töökusesse, kannatustesse. Muretseme sarnaselt kõige pärast.“

Vaatajad ta sõnul ikka naersid ennast ses tükis, kuid hea õigustusega, et nad naeravad eestlasi. „Lätlased minu arvates ei ole harjunud enese üle nii lahedalt naerma kui eestlased. Kivirähki näidend on parasjagu õudne, traagiline, kuid ka väga naljakas,“ tõdeb Janus Johansons, öeldes, et Valmiera näitlejatele väga meeldis selles näidendis mängida.

Janus ei saa lisamata jätta, et kuni tema isa veel elas, pidi ta igal kevadel vähemalt mõne vao kartuleid maha panema. „Isegi siis, kui neid ei kasvanud rohkem kui maha pandi, tuli seda isa rõõmuks teha. Mu isa veel 96-aastaselt keetis moosi, mis senini pole veel söödud… Nii täpne ja tõetruu on Andruse näidend.“

 

Kõigil meil on…

 

22. jaanuaril 2012, kui Draamateatris mängiti „Eesti Matuse“ 187. etendust, käisid seda vaatamas ka Rapla ühisgümnaasiumi teatriharu humanitaarid.

Suureks plussiks oli, et kõik näitlejad olid tuttavad. Üldmulje oli hea. Arvan, et minu kui noore ja 16aastase ning vanema inimese nägemine ja mõtted sellest etendusest kipuvad aga olema väga erinevad. Loo arenedes muutusid hirmnaljakad naljad üksluiseks (nt nali meeletu töörügamise üle).

Usun, et sisu ei olnud lihtsalt vanema inimese matus, vaid see andis nii-nii täpselt edasi uue ja vana generatsiooni erinevused ja mõtted.

Tükk jäi mulle väga kaugeks. Olgugi, et vanavanemad on sellest ajast, olust ja elust palju rääkinud. Kuna see aeg ei ole otseselt minu elukäiku ja valikuid muutnud, ei saanud ma pooltest asjadest aru.

Tükk pani eelkõige nägema seoseid enda suguvõsaga, kõigil meil on mõni liiga agar tädi, alati vanu aegu meenutav onuke või nooruk, kes tahab vanade juurest ära.

Allikas: Noorte etendusemuljed.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga