Kalju Komissarov rõhutab näitlejaks ja inimeseks olemise omaduste reas taluvust

Margus Mikomägi 

Miskipärast on mul pärast kohtumist Kalju Komissaroviga tunne, et vaatamata tema valmisolekule vastata, vaatamata väga atraktiivsele mõtlemisele, vaatamata uhkele lugude ja kogemuste pagasile, vaatamata teatraalsele mõtete ettekandmisele – kähisevast sosinast selgete karjeteni, jätab lavastaja ja teatriõpetaja midagi väga tähtsat, mida teab, ütlemata.

Äkki see ongi see saladus ja tarkus, mida igaühel meist ise avastada tuleb teatris ja inimestes selleks, et arusaamine põhjalikum ja isiklikum oleks. Ma nimetaksin seda, mida te nüüd lugema hakkate, Komissarovi puudutuseks.

 

Ma vahel mõtlen…

…milleks üldse teatrikoole on vaja?

 

Ehk me sinna jõuame ka, aga mina mõtlen sinu etendusele, mille tegid aastaid tagasi Noorsooteatris. „Good-bye, Baby!”. Lahkumistest.

No nii. See oli see periood, kui me elasime Mati Undiga üle hoovi. Kui ta midagi oli valmis kirjutanud, siis ma sain seda kohe lugeda. Lugu koosnes monoloogidest, sketšilaadsetest juppidest. Mati küsis, kas sellist asja saab üldse lavastada? Mina õhutasin takka, et nii tulebki kirjutada, ja nii ta sündis. Algselt oligi pealkiri „Lahkumised ja kaotused“. Mina pakkusin talle sinna Che Quevara lahkumise lugu juurde, et diapasooni laiemaks tõmmata.

Siis tollane kultuuriminister leidis (jutt käib aastatest 19741975 MM), et see ei ole õige pealkiri, „Lahkumised ja kaotused, et surma maitse on suus asjal. Kui siis pakkusime „Good-bye, Baby!”, hüüdis ta: “Vooh!”. Suur pull ju. Ega siis keegi tollal ei mõelnud, et tegu on inglise, Shakespeare keelega. Inglise keel oli jänki keel ja see pealkiri oli ikka selles kontekstis.

 

Kes siis kultuuriminister oli?

Äärmiselt tore, sümpaatne, mõistlik, normaalne mees Juhan Jürna. Mees, tänu kellele jäi ellu „Protsess“ (Komissarovi lavastus aastast 1975, seda võib pidada ka Eesti esimeseks rokkooperiks, kuna üks osaline oli ansambel Ruja MM). Kui mind üldse keegi selles kambas, seltskonnas seal üleval, otse toetanud on, siis oli see Jürna ja muidugi ka Vaino Väljas. Teistega tuli sõna otseses mõttes kakelda. Raskelt kakelda.

 

Meil räägitakse tänase päevani vähe või ei räägita üldse surmast, kaotustest, et see on tükk me elu, et see on see, millega me kõik kokku puutume tahes tahtmata. Oleme ette valmistamata. Ongi siis good by, baby vaid?

Jah, jah. Olen… ma ise, kui jõudsin sellesse ikka, et hakkasid tõesti ümbert inimesed minema… sain siis aru, kui abitud ja ettevalmistamata me kõige selle juures oleme. Muidugi tänaseni, sest kirikuga sidet kui palju meil üldse on? On ju mingisugused kogudused, aga mul on jäänud mulje, et see ei ole meil mingisugune totaalne nähtus. On mingid inimesed, kes maksavad kirikumaksu ja heal juhul korra aastas satuvad ka ise kirikusse. Teisisõnu: kogu seda aparatuuri, mis religioonis olles aitab sul selle surmafaktiga leppida, aitab mõista seda, et surm võiks olla millegi algus, millegi jätkamine, võiks anda mingeid lootusi kunagi kohtuda… seda ju ei ole.

Õnneks, jah, õnneks, on tekkinud uus asi – krematoorium. Olen seda viimasel ajal märganud, mõnda väga head sõpra mattes. Krematoorium – sealt ta kaob ja ongi lõpp. Ei ole seda kõige õudsemat hingekäristamist haua juures. Pole hauaaugus loksuvat vett, külma ja kivide kolisemist vastu kirstu.

 

Jah, lõpp on vaikus. Usud sa miskisse hauatagusesse ellu?

Mul ei oleks midagi selle vastu, kui see oleks, aga ma olen niivõrd rikutud materjalist… (mulle meeldib materjalist olla)… Mingisugune uudishimu on mul ikka säilinud. Siiamaani ei ole ma hauataguse elu kohta ühtegi tõsiselt võetavat tõestust kohanud. Ma tahaks kaaluda, mõõta, käppida, näppida. Samas usun, et ka kõige paadunumad materialistid ikkagi mingil hetkel jätavad endale selle võimaluse, et ehk äkki ikkagi…

 

Mis Viljandis ja Ugala teatris lavastamises teistmoodi on kui oli Tallinnas Noorsooteatris?

Aega ei saa võrrelda, on täiesti teine aeg. Hoopis teised asjad on tähtsad ja päevakorras.

 

Tuleb see päevakord inimese vanusest või hoopis sellest, et ühiskonnakord on teine?

Arvan, et olemine dikteerib asjad ja vastavalt oma eale siis reageerid. Nooruses temperamentsemalt, vihasemalt. Kui oled keskealine, siis võib-olla suudad olla rahulikum ja järelemõtlikum. Kui oled üle keskea, siis ehk suudad olla ka tolerantsem.

Ma oma õpilastele ütlen, et jumala pärast ärge mitte kunagi võtke mingit tööd ette, kui tunnete, et teil on ükskõik. Jah.

Päevade alguses, kui sa noor oled ja alles avastad enda jaoks maailma, seda kunsti, seda elamise ja inimestega suhtlemise vormi, siis peab olema maksimaalselt aus. Hiljem, kui oled proff ja sul on vaja teenida leivaraha pisut lihtsamalt… Ma arvan küll, et olen praegu võimeline ükskõik mida lavastama, olen professionaal, ma tean, kuidas seda asja tehakse, ma saan hakkama, ma tunnen seda tööd… Mäletan, kuidas Panso rääkis õnnelikust näitlejast, kes saab oma surmatunnil öelda, et ta on mänginud kolme osa, millest on elus unistanud. Eks lavastajatel on seesama asi mingil moel. On aeg, kus sa ilmtingimata mõtled, et ma tahaks nüüd seda teha ja seda ja seda. Mina võin praegu täiesti siiralt öelda, et minul enam niisugust kihku ei ole.

Aga kui ma teen pikema pausi… Nüüd saab aasta täis, kui ma pole lavastanud teatris. Nüüd ma tunnen, et hakkab nagu imelik, oleks vaja midagi ette võtta.

 

Sellist nimekirja lavastamata tükkide nimekirja sul ei ole?

Noh on, aga see ei pruugi kedagi huvitada.

 

See ei peaks küll sinu asi enam olema.

Oot, oot nüüd. Mõtle selle peale, millega kõik teatrid praegu tegelevad, sõna otseses mõttes iga sendi lugemisega. Mõeldakse sellest, kust saaks veel kokku hoida, mida saaks teha niimoodi, et lava oleks täitsa tühi. Selles mõttes ma annan endale aru, mis seisus me praegu oleme.

 

Teatrikoolis veel saab teha?

Mis on probleem kui teatrite rahastamist on viimaseni koomale tõmmatud, kärbitud, siis teatrid ei ole huvitatud mingitest kõrvalt tulevatest lavastustest, tudengite töödest. Sellega võib-olla tõesti kaasneb risk, järsku ta ei ole nii huvitav. See ilus aeg, kus Eesti avalikkus ootas järgmist diplomilavastust, see on möödas. Ammu, ammu möödas. Kahjuks või õnneks, ma ei tea, lihtsalt elu on selline.

Metsik huvi langes aega, kus peale teatris käimise suurt midagi teha ei olnudki. Olid need raamatud, just need raamatud, mida välja anti. Loomingu raamatukogu – aken maailma. Olid kolm-neli venekeelset ajakirja. Need aknad olid väga väikesed, selletõttu teatri mõistukõne läks rahvale väga peale. Aisophose keelt vallati.

 

Ma segan vahele sina just sellel ajal mu meelest olid otseütleja?

Kuidas seda nüüd öelda (naerab väga mõistu MM).

 

Heino Väli kirjutatud ja sinu lavastatud lugu „Veri mullal“.

„Veri mullal“, jah, see oli väga otsekõnes. Vaat see on üks asi, mille puhul ma olen mõelnud, et kui sellega uuesti täna välja tulla, mis siis juhtub. Seda ma olen mõelnud…

Aga kadunud Ristlaan (Rein Ristlaan oli aastatel 19801988 EKP keskkomitee ideoloogiasekretär MM) ütles, et kuradi Komissarov. Talle tuli päranduseks mu lavastus “”Hamleti” lavastamine Alamkolka külas” ja seda taheti ära keelata. Ristlaan siis ütles, et ta ei saa alustada ideoloogiasekretäriks olemist selle mängimise keelamisega. Oi, seal sai palju nalja.

Gelmani „Pink“, loos oli laval puupink, mille sisse ma lõikasin sõna „hui“. Minister käskis selle sealt välja lõigata. Siis teatridirektor Jaak Mamers käis seda sealt välja lõikamas ja mina uuesti sisse lõikamas. Selline lasteaed käis kaasas selle aja teatritegemisega.

Ma püüdsin, jah, kui õnnestus, siiski asju võrdlemisi otse ära ütelda ja rääkida seda, mida ma tahan.

 

Ja oli pahandusi?

Oli. Ma olin iseenda jaoks pannud ühe lati üles, et kui minu teatris mingi lavastus maha võetakse, siis ma lähen minema. See ei puudutanud vaid minu enda lavastusi. Olin selle välja öelnud ka tollastele keskkomitee ülemustele, et palun väga, siis panen oma parteipileti teile siia laua peale ja lõpetame selle mängu ära.

See äraminemine ei toimunud küll päevapealt, aga vaat, kui hakkas jama selle Karusoo kursuse lavastusega „Kui ruumid on täis“, kui hakkas selle retsimine, siis ma sain aru… maailm oli sellel hetkel sellinema jäin alla, ma ei suutnud seda asja ära kaitsta.

Varem olin ma jamadest osanud võitjana välja tulla. Kui „Prokuröri“ lavastuse (1978 MM) kunstinõukogu etenduse järel Vello Pohla ütles, et Stalini pilt tuleb lavalt ära koristada, siis ma ütlesin talle, et olgu, ma panen tühja raami. Pohla ei saanud sest aru, aga Olaf Utt, tema ülemus, sai. Ütles, et see on veel hullem meil justnagu ei ole kedagi raami panna! Ja mängisimegi kõik etendused, Stalini pilt seinal.

Pärast Ivo Brešani “”Hamleti” lavastamine Alamkolka külas” etendust ütles Baskin: „Mis kuradi jama see on, Komissarov võib kõike teha. Mina ei tohi midagi.“

 

See oli sama aeg, kui Lembit Peterson su teatris „Oodates Godot´d“ lavastas. Sellega jamasid ei olnud?

Oi jumal! Selle kohta oli N liidu poliitbüroo liikme, kultuuriminister Demitševi eraldi käskkiri. Seal oli öeldud, et see on kõige suurem sigadus, mis Nõukogude teatris on tehtud. Kusjuures seal polnud näidend mitte «В ожидании Годо» vaid „B ожидании Гada“. (Lurjust oodates MM). Kummaline situatsioon käskkiri oli, aga maha ei võetud. Vähe sellest, me mängisime seda Leningradis ja kohal oli ratsamiilits.

Kummaline lugu juhtus, kui lavastasin 1981. aastal Ljudmila Razumovskaja näidendi “Armas õpetaja”. Suur matakas. Tegin lõpu sedasi, et see õpetaja poob ennast üles pärast kõiki õudusi, mis need lapsed seal korda saadavad. Siis üks mingi kuradi totakas… Mulle veeti sellel ajal Noorsooteatrisse inimesi Leningradist ja Moskvast, praktiliselt paar korda kuus olid lavastajate seminarid. Niinimetatud noorte lavastajate seminarid, jubedalt pidi liidu kultuuriministeeriumil raha olema, need käijad olid sellised neljakümne-aastased poisid, kes polnud elus ühtegi lavastust teinud. Mina oli sellel ajal 3233, alustasin 28-selt. Nojah, ja ju siis keegi oli etendust näinud ja ta oli teinud Ufaas samasuguse lõpu nagu mul oli. See etendus löödi kinni liidu keskkomitee ja poliitbüroo tasemel. Me olime siis juba kaks aastat mänginud, nõnda et meie jaoks ei olnud see enam probleem.

Oli ka taolisi situatsioone, et Moskvast kultuuriministeeriumi poisid ütlesid: “Kurat, tehke mis tahate. Teid on nii vähe, see on nagu kirbu sitt kusagil akna nurgas. Panete oma keeles, nagunii keegi aru ei saa.“ Nõnda, et Moskvas sai ka asju aetud.

 

Mulle hirmsasti meeldib see jutt, mida sa räägid. Meil on täna tekkinud arusaam, et siis oli nii kole aeg, et kui tahtsid kuusel küünlaid põletada, tuli kardin ette tõmmata. Kui ütlesid sõna „jõul“, siis lasti maha – selline retoorika. Et tegelikult sai küll öelda ja teha. Mängida näiteks vene autorite tsensori poolt kohitsemata originaaltekste, just Eestis.

Nii, ühelt poolt see, mis sina räägid, ja teiselt poolt jutud sellest, et issand kui ilusad postkaardid siis olid… selline ilane nostalgitsemine. Kui see kõik nii ilus oli, miks siis meil seda muutust vaja oli? Täielik pudru on ajudes. Kõik on segamini nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul.

Arraku Jürka rääkis selle loo. Istusid mehed kunstiinstas koos ja rääkisid: teeks, paneks, aga, raisk, keelatud on. Midagi ei tohi teha. Siis läbi üliõpilaste teadusliku ühingu anti teada, et, poisid, homme hommikuks tooge tööd, paneme näituse üles. Ainus, kes piltidega tuli, oli Jürka ise. Ja KUKU klubis taoti edasi pead vastu seina, et noortel ei lasta teha midagi.

 

Ma nägin Raplas laulmas su näitleja-õpilasi, tüdrukuid, ansambel Nolens volens, hästi võimas energia. Kõik oma nägu ja kõlas kokku ka. Poisse ma pole näinud kahjuks.

Praegu seal ongi minu meelest tüdrukud särtsakamad ja võimsamad. See ei ole midagi erakordset, Eesti teatrikoolis üldse…

 

…tüdrukud on silmapaistvamad?

Lihtsalt asi on milles? Eesti poiss, see on niisugune imelik, et ta lihtsalt küpseb ja kasvab aeglasemalt, midagi pole teha. Plika tuleb kooli ja on juba täisverd inimene. Poisid on nagu mahlakased. See vahe kaob ära kooli lõpuks või esimese paari teatriaasta jooksul.

Kui palju on mul tulnud kooli lõpus öelda, et kõik on sul korras, kõik! Ainukene asi, et sul oleks nüüd närvi ära oodata, kui sa meheks saad. Sa ei ole enam see kuueteistaastaste mängija, aga sa ei ole veel ka Hamleti mängija. Olgu sul kannatust oodata, koguda, laadida, ennast täiendada, täiustada, ennast trennida, et olla löögivalmis. Seni, kuni füüsis jõuab järele.

 

Näed sa juba koolis, mis näitlejahakatisest võib tulla?

Ilmselt on kõik kuulnud jutte, et see ja see on jube andekas. Jube andekas. Ja mis siis! Jaak Tamleht. On üldse midagi andekamat Eestis olnud? Milline välimus, laulis, tantsis, mehelik, miljonite naiste lemmik… Mis tast sai?

 

Leonhard Merzin!

Merzin nägi vaeva selleks, et ennast näitlejana realiseerida, nii palju kui see kärakas talle selleks aega ja jõudu jättis. Ta pidas kauem vastu ka.

Ma tahan öelda, et andekus ei tähenda mitte midagi, kui sul puudub taluvus. Kannatus ja tahe tööd teha, vastupidavus, see teadmine, et mida sa selle andega peale hakkad. Mismoodi sa selle loodusliku eelduse realiseerid.

Vastuvõtueksamil me muidugi näeme, et tal on need eeldused. Andekas on ta aga siis, kui oskab selle imega midagi peale hakata. Siis me võime alles rääkida, et keegi on andekas.

Eri Klas on andekas mees! Sest mees on, vaatamata kõikidele pullidele, mis ta nooruses tegi, jäänud peale. Tähtis on muusika, mitte need naljad.

 

Mul jäi kriipima sõna „taluvus“, pole osanud sellele nii mõelda. Taluvus oma aeg ära oodata.

Ilmselt see on väga individuaalne. Nagu Panso ütles: „Ja annaks jumal teile õnne.“ Õnne peab ka olema, tead, et satud õigel ajal õigesse kohta. Primadonna jääb haigeks ja kõrvalt astub kostümeerija lavale, ta on iga etendust vaadanud ja on valmis. Selliseid ilusaid muinasjutte on. See ongi seesama asi, taluvus oodata ära. Tee tööd ja siis ehk midagi tuleb kah. Peab olema mees, kes talub ja on pühendunud teatrile. Ei saa öelda, et minge kuradile, ma enam ei viitsi, ma lähen ja panen nüüd kaks nädalat tina.

 

Elmo Nüganen, sinu õpilane, ta ei olnud kohe väga andekas?

Oli, oli. Ma üsna pea talle ütlesin, et enne ma sind koolist ära ei lase, kui sa pole oma lavastust teinud. Ma lausa panin ta lavastama. Tal oli nakatamis- ja nakatumisvõime, fantaasia, oli ümberlülitusvõime ja muidugi kannatlikkus ka.

 

Elmo, mulle tundub, jälgib oma õpilasi, laseb neil ulpida ise ja siis aitab edasi. Kuidas sina?

Tähendab, ei. Ma olen see, et kui juba pesast välja, siis ta peab valmis olema ja hakkama saama. Mis tähendab seda, et armastan neid kõiki kõigi nende küürude ja hädadega. Samas, kui on väga vaja olnud, siis olen vahel mõnele midagi vaikselt öelnud või siis toetanud. Öelnud, et ära tee väljagi, ära kuula kedagi.

Mulle on väga meeldiv, et see järjepidevus mitte ainult lavastamise ja mängimise teed ei kulge Elmol on kursus ja Hendrik Toomperel nüüd ka esimene oma lend. Väga hea meel on sellepärast.

 

Ise sa pakkusid selle küsimuse, miks teatrikoole vaja on. Kas teatrikoole ei ole mitte liiga palju?

See on valveküsimus. Rahasid on kärbitud ja muu lalalalalaa… Muidugi on. Ma ütlen ikka: kes tahab, saab alati, jõuab paigale, jõuab teatrisse. Püüa päeva, otsi võimalusi, tee tööd, tõesta.

 

Mis aeg praegu on kultuurile?

Kes olen mina praegu? Sellest sõltub ka selle aja mõtestamine või hoopis aeg mõtestab mind. Kusagil ei ole öeldud, et, sõbrad, praegu on see aeg, kus kõik me peame hakkama pättideks. Et praegu on see aeg, kus peab varastama ja valetama. Ei ole seda öeldud.

Need ilusad asjad, et kui sa tahad, et sust lugu peetakse, siis pea kõigepelt iseendast lugu. Need lihtsad tõed. Kui sa nende järgi elad, siis kas saad öelda, et ajad on jubedad, vastikud. Jah, on raskemaid momente kindlasti, igal inimesel. Idioot on ehk see, kes on hommikust õhtuni õnnelik. Vaat nõnda!

 

 

KALJU KOMISSAROV

(8. III 1946 Võru)

Kalju Komissarov on lavastaja, näitleja ja pedagoog. Ta lõpetas 1968. aastal TRK lavakunstikateedri. 1968-74 töötas Tallinnfilmi režissöörina (“Valge laev”, 1970; “Metskapten”, 1971; “Tavatu Iugu”, 1973), 1974-86 Noorsooteatri ja 1989-91 Ugala peanäitejuhina ning 1986-88 ja 1991. aastast Ugala lavastajana. 1984-96 ühtlasi Lavakunstikooli õppejõud (1988. aastast dotsent, 1986-95 kateedrijuhataja) ja 1996. aastast Viljandi Kultuurikolledži õppejõud (1996. aastast professor, 1999. aastast teatrikateedri juhataja).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga