Kaks kirja argiste sugemetega, teatraalset siiski

 

Tere, Andres Lepik

Saadan sulle oma aastalõpu küsimused 2014. aasta Teatrikülgede esimese numbri tarvis. Ühtlasi annan märku ka sellest, et taas on käes see aeg, kus järgmise numbri ilmumine ei ole sugugi kindel. Lihtsalt niisama, aga natuke kiideldes ka ütlen, et see number, kuhu tahan panna Eesti lavastajate uue aasta soovid ja mõtted, kannab numbrit 97. Alustan seega kaheksandat aastaringi. Jah, näed nüüd, arvutamine ei ole just mu tugevam külg, nagu kiitlemine ehk, alustan üheksandad aastat tegelikult.

Arvan, et sina oled üks vähestest, kes neid algusnumbreid ja kirjutamist võiks mäletada. Siis aastatega tuli veebivariant ja see, et KULKA toel trükiti lisatiraaž, mis me teatritesse tasuta jaotamiseks läks.

Vaat see KULKA tugi nüüd kadus. Põhjuseks kirjutati lehetoimetusele, et… ah, ma ei hakka seda sulle kaela valama. Sõnaga: seis on hõre, aga pole lootusetu. Vaatame, kuidas asjad lähevad. Minu soov oleks neid autorikülgi edasi kirjutada ja ka pisut laieneda, mahuliselt ja sisuliselt. Aga ma olen ikka olnud pisut sinisilmne. Soovin sulle head vana aasta lõppu ja ootan vastuseid uuel aastal.

 

Ette tänulik Margus

 

alt

 

 

Tere, Margus Mikomägi

 

Kas on olemas eesti teater? Jah, tundsid ära, see küsimus on parafraas ühest eelmise sajandi kaheksakümnendate lavastusest. Noorematel pole aimugi, vanemad ehk (?) mäletavad…

Niisiis, kas on ja kui, siis mis see on? Kas eesti teater on see etendusasutuste hulk, mis saab ministeeriumilt toetust? Kas „Ilmarine“ Narvas mahub mõiste “eesti teater” alla? Või täna lõppenud üleriigilise harrastusteatrite festivalist osavõtjad? Ainult teatriliidu liikmed? Või muud ka? Või need, kes osalevad festivalil „Draama“? Ma võin küsida pikalt veel ja ei oska vastata.

Avan Neti, et ehk saan targemaks. On ju mitmeid institutsioone, kes peaksid teadma paremini.

 

Link Eesti Teatriliit

Mõtlen, mis ma siis tean teatriliidust. Ilma lugemata. Aastapreemiad, kirjastustegevus, lepingud, spartakiaad… Preemiad on tähtsad, kirjastamine samuti, miinimumtasu fikseerimine vajalik ja spartakiaad vist ainus koht, kus kokku saadakse. Aga…

„ Kas see siis ongi Eesti teatrikultuuri arendamine ja väärtustamine!“ mõtlen. „See, et preemiagala kantakse üle televisioonis?“

Me oleme kapseldunud. Vaadake, siin me istume, jagame raha ja võtame napsu. Omaette. Oma kapslis. Ja mul on kahju sellest, et märts enam ei ole teatrikuu.

Kuulen hääli – teatrikülastuste arv on üle miljoni jne, jne. Küsin vastu – ja mis siis? Mida me, teatriinimesed, ühiskonnale tegelikult tähendame? Kes me oleme inimese jaoks, selle inimese jaoks, kes teatris hetkel käia ei saa, sest tal ei ole tänapäev pileti ostmiseks raha. Näiteks.

Järgmine klikk.

 

Eesti Teatri Festival

Teatrifestivalide korraldamine, Eesti teatri propageerimine. Sihtasutus koguni. Järelikult on seal ka nõukogu, kes palka saab. Ma ei tea, kas on, aga peaks nagu…. Avan kodulehekülje ja mida ma näen? Ma olen sõnatu. Vaata ka.

Jah, veendun taas kord selles, millest on nii näitlejate kui lavastajatega omavahel ikka räägitud – institutsioonid nagu on, aga nagu ei ole ka. Või ei tea ma nende tegemistest midagi. Aga nad ju peaks eesti teatri näo Eestis ja miks mitte kogu maailmas olevatele soovijatele inimestele tuttavaks tegema. Nad on meie hääletoru.

Et mis nägu siis eesti teater on? Peaks nagu olema kõikide liidetavate summa nägu, aga ma ei suuda määratleda enamuse teatrite oma nägu.

Näo tekitamiseks ei olegi enam aega. „Järjekord on ukse taga, tüdruk! Teed oma esimesed kolm aastat ära, siis on vaja sinust nooremat ja ma võtan noorema,“ ütleb Teater. Aga Lisl Lindauks nii ei kasvata.

Et inimesed teatrites moodustavad eesti teatri näo?

Kui repertuaar ei ole teatri palge kujundaja (ehk tuleb tuttav ette Sirbist ja Vasarast artikkel kunagi seitsmekümnendatel?), siis on selleks inimesed, kes seal töötavad.

Ja nii ma siis mõtlengi sulle kirjutades, et küll oleks hea, kui need inimesed, kes teatrit teevad, alles oleksid. Et nad vastu peaksid.

Mulle meeldib, et tulevad uued tegijad, värske pilguga, värske mõttega. Vanade närv ei ole alati nii ergas. Vanadel jälle on kogemused, on mälu, on kvaliteet. Ja kui kokku saavad mõte ja kvaliteet… uhhh! Ma olen seda näinud! Vaat siis löövad teatrid särama, vaimuvalgusest.

See on see, Margus, mida ma tundsin, kui su küsimusi lugesin, võta või jäta.

 

Andres

P.S. Sellest, mida ma ise teen, kirjutan järgmine kord.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga