Kaheksajalg ja töökad võlurid Ugalas

Martin Alguse argikomöödiat „Kaheksajalg” Ugalas võib iseloomustada nii: kui näidendi alguses gaasikatel lava taga koliseb-müriseb, siis peab ta loo arenedes ka plahvatama.
Kui reastada kolm heameelt äsja Viljandis Ugala suures saalis esietendunud algupärandi üle, siis sätin kindlalt kõrgeimale kohale näidendi, mis on uus eestikeelne komöödia. Seda, et neist meil puudus on, näitab välismaiste tõlgitud komöödiate küllus teatrite repertuaaris. Tahan „Kaheksajalga” võrrelda kunagi ammu Ardi Liivese kirjutatud „Viini postmargiga”.
Tõsi, „Viini postmargi“ vaimuka teksti eestlaste pähe ja suhu jõudmise põhjus oli sest tehtud film. Martin Alguse komöödia ei jää aga Liivese kirjutatule grammigi alla ja teine heameel on, et Ugala näitlejad tulevad kolleegi kirjutatud vaimukuste (olgu öeldud, et Alguse tekstis puudub kurjus selle jälgil moel), lavavormi ja usutavate naljakate karekterite loomisega sama suurepäraselt toime.
Kolmandana tuleb mu meelest Ugala uue kömöödialavastuse õnnestumiste hulka kanda see, et lavastajat ei otsitud kaugelt, vaid paluti seda teha näidendi autoril endal. Võib ju mõelda, mida ehk oleks selle näidendiga teinud mõni kogenum lavastaja, aga see ei viiks kuhugi.
Sesse näidendisse on autor sisse kirjutanud lapseliku meele ja siira elujanu. Isegi žanrile kohustuslik õnnelik lõpp on lool. Kunagi ennemuistsel ajal sealsamas Ugalas ütles Jaan Tooming proovitegemise kohta, et laseb näitlejail laval möllata. Komöödiat vaadates tuli see meelde tänu näitlejate mängule ja osategemisele, olemise rõõmule, mida poldud proovide tegemisel ära trööbatud. See oli nakatav ja jõudis vaatajateni.
Mul on tunne, et lavastaja Martin Alguse näidendi kirjutamise ja ka lavale seadmise trump on täpne ja tänapäevane tempotunnetus. Seda võiks ju soovi korral pisut üldistavamalt ja filosoofilisemalt sõnastada: kiire elutempo viib kiiresti edasi. Peatusi ei ole, järelemõtlemiseks puudub aeg. Võidujooks ei lõpe või lõpeb surmaga. Just neil viisdel saab lavastust vaadata. Komöödia peategelane Ville (tal käsil raamatu kirjutamine töötust võlurist) nimetab oma aususehetkel elatud elu armastuseta laagriplatsiks. „Milleks meile seda kõike vaja on? Kui meid ennast pole juba ammu kohal? Milleks on vaja seda kuradi kremplit püsti hoida, kui seal sees pole enam mitte midagi?” küsib peategelane.
Ma seal eespool kasutasin sõna „argikomöödia” sellepärast, et see, mis loos juhtub, on meid ümbritsev elu, kõigile tuttav. Laval on see saanud kontsentreeritud kuju, millele on keeratud peale mitu vinti. Vabalt saab mõelda, et naerame saalis teiste üle, meiega nii ei juhtu, ja seepeale võib omakorda naerda.
Aga olgu, komöödiast kirjutades ei maksa väga tõsiseks minna. Eriti siis, kui laval käib jutt tiigi äärde ehitatavast kaubanduskekusest, mis hävitaks seal elavad vesilikud. Vesilike eest tuleb seista ja konnakostüümis buldooserite ette astuda. Tõsine asi, isegi kui selgub, et vesilikud on ammu tiigist jalga lasknud. Ja kaheksajalg on ka seal laval meie ees, peade kohal ja tegelaste suus.
Ma kuidagi harjumusest olen siiamaani vältinud nähtud-loetud lavalugude lugejatele ümber jutustamisest, sest siis poleks teatris nii huvitav. Seekord muidugi võiks vabalt ka jutustada, sest näitlejad ses trupis mängivad loo ja oma tegelased värvikaks ja naljakaks nagunii. Siis ka on naljakas kui lugu tead. Kordan veel eelöeldut, et tasub rõõmustada me oma algupärase õnnestunud komöödia üle.
Kahetine tunne tekkis sellest, et üle hulga aja oli Ugala suur saal esietendusel välja müüdud. Mis tahes selle publiku kokku tõi, kas teadmine, et saal remonti läheb, või teadmine, et komöödia kirjutas teleseriaalidest tuttav autor Martin Algus, või teadmine, et tegu on komöödiaga ja saab naerda… Pole tähtis. Tähtis on, et Ugalas õnnestuvad nüüd ka komöödiad.
Gaasikatla plahvatus laval muudab asjade käiku ja poeaknalt jääkuubikute vahelt „päästetud“ kaheksajalg raamitakse ära ning asetatakse aukohale.

Martin Algus
„Kaheksajalg“

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Martin Algus
Kunstnik Illimar Vihmar
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Liikumisjuht Oleg Titov

Tegelased:
VILLE 44, kodune mees – Aarne Soro
EINAR 42, Ville vend, avantürist -Tarvo Vridolin
Kristi 41, Ville naine, ärinaine – Jaana Kena
MARCO 19, Ville poeg – Vallo Kirs
NORA18, Marco pruut – Klaudia Tiitsmaa
JESSIKA 35, Einari naine -Adeele Sepp
MAUNO 52, Ville sõber – Tanel Ingi
EDUARD 48, remondimees, endine taksojuht – Andres Tabun
EHITAJA 50, ehitusfirma tööline – Andres Tabun

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga