Käi pe***e, Margus Mikomägi!

Suurkogu on lõppenud, kuld on veel laval. Lava taga, mis on lava ees, kallistab NO direktor Kaarel Oja, NO kunstnik Ene -Liis Semperit. Või on vastupidi?

 

Margus Mikomägi – ajakirjanik

NO teatri Ühtse Eesti suurkogu sättis vaatajate ette peegli olevikust me riigis. See, mida peegel näitas, oli räpane, valelik ja mäda. Oli hirmutav ja on hoiatav.

Ma ei originaalitse siin raasugi, pannes selle loo pealkirjaks üldkasutatava roppuse. Samasuguse pealkirja pani suurkogu elamusest esmaspäevases Päevalehes rääkides ka Artur Talvik. Miks siis äkki nii? Nimelt sundis suurkogu mind endalt küsima, mida ma olen teinud, et me Eesti ei oleks valede ja petmiste küüsis. Miks ma ei ole olnud aus lõpuni? Miks ma olen vaikinud, teades? Ma tundsin etendust vaadates, et olen ka süüdi selles, et kõik on nii, nagu on.

Endine õiguskantsler Allar Jõks rääkis suurkogul peetud kõnes, kuidas ta ametikohustuste tõttu ühe erakonna juhi sünnipäeval osaledes erakonna toetajaid ja sõltlasi vaadates hämmastunud oli, et neist nii paljud veel vabaduses viibivad. Mul tekkis siis äratundmine – olen ikka mõelnud me maakonna tuntud ametimeeste juttu kuulates, et on kuritegelik võtta aastaid vastu suurt palka ja mitte midagi teha. See on kuritegelik siin elavate inimeste vastu. Kuritegelik kõikvõimalikest vabandustest hoolimata.

Mitte ükski siinne poliitik, omavalitsuse ametnik ega juht ei ole tagasi astunud ise. Hoolimata sellest, et eravestlustes ollakse tark ja nähakse vigasid selgeminigi kui üks ajakirjanik neid kõrvalt märgata võib. Aga vabandus on enamasti üks: süsteem on selline, seadus on niisugune, ma ei sa midagi muuta. Kes need seadused tegi? Allar Jõks on tippjurist, tema suus ei kõla kurjategija emotsioonina, viitab pigem krimnaalkoodeksile.

Me riigi tänane kultuuriminister Laine Jänes ütleb pärast suurkogu avalikkusele: „Ühtse Eesti suurkogu oli professionaalne teatrietendus, mille finaal ja sõnum olid ootuspärased.“ Veelgi enam, me kultuuriminister ütleb, et ta lausa ootas midagi sellist. Järelikult ta teab oodata peeglist paistvat jubedust. Teab, aga on olnud vait, on lõuad pidanud ja teeninud. Miks?

Silmakirjalikkuse kvintessents

Samasugust juttu räägivad paljud nii-öelda arvamusliidrid. Postimehe arvamustoimetaja Kalle Muuli ei häbene raadioeetris uhkustada, et eh, ma ju olen kümnetel suurkogudel käinud ja tean, mis seal sünnib. See on ju hull tunnistus – teada, et valetatakse ja varastatakse, ja arvamusliidrina suurt mitte midagi teha. Enamgi veel, lasta ka üks idealismipuhang ja lootus Eesti ühiskonna paranemisse küüniliselt hoopis põhja. Muuli sõnul kuulab tema juhitud raadiosaadet kordades rohkem inimesi kui oli suurkogul. Seepärast ei ole arukatel inimestel mingit põhjust karta, et etendusel sünnib erakond ja me poliitikamaastikul miskit muutub. „Ma arvan tegelikult, et selle sündmuse tähtsus ühiskonna elule või poliitikale on ka üle võimendatud praegu, laseb Muuli silmagi pilgutamata põhja võimaluse muutusteks.

Poliitiliselt korrektselt kiidab mees tegijaid: „Ma hindan seda kõike suurepäraseks teatriprojektiks ja suurepäraseks äriprojektiks.“ Usun, et tegijatele on selline kiitus pisut solvav, ehkki seda kiitust jagavad neile kõik. Väga vähesed arvajad, kui üldse, ütlevad, et neil hakkas hirm, et meil sündiv meenutab tavalist fašismi.

Koos Kalle Muuliga esines saates Olukorrast riigis seekord Eesti Rahvusringhäälingu uudistejuht Urmet Kook. „ Minu kui poliitikahuvilise jaoks oli tegu toreda meelelahutusega,“ ütleb me riigi tõsiste uudiste juht. Muidugi saab mind siin süüdistada tsitaadi kontekstist välja rebimises. Ma tean hästi ka seda, et sõnades on meil kõigil õigus oma arvamusele. Aga kui tõsise hoiatusetenduse järel nimetavad arvamusliidrid seda teatrile au ja kuulsuse kogumiseks ning meelelahutuseks, siis see vaid tõestab NO etenduse mitmeti mõistetavat sõnumit: „Te olete vabad“. Et mu sõnad idealismi puhangut põhjalaskamakippuvast seltskonnast sõnadeks ei jääks vaid, siis olgu siin öeldud mõned nimed: reklaaminduse õpetaja Linnar Priimägi, suhtekorraldaja Ivo Rull, kirjanik Mihkel Muttki miskipärast…

Tark Jaak Allikki rõhutab oma lühikeses arvamuses, et Saku suurhallis viibinud inimesed olid Eesti valijaskonnast oluliselt teadlikumad ja nende mõjutamisel ei muutu midagi valijaskonnas. Mõtleks, kui teadlikumate hulgas ei muutu, siis on olukord lootusetu ju. Teadmatute hulgas ei saa midagi muutuda nagunii, sest nad ei tea.

Te olete vabad olemaks ausad. Tõsi, see nõuab ehk loobumist mugavast elust. Tänan, NO suurkogu, ja tänan sind , näitleja Andres Mähar, et sa mind oma katusemonoloogi pidades solvasid nii, et see julgustas mitmes mõttes ka ennast pe***e saatma.

Muide, kui tutvuda sellega, kes on Suurkogu tekstide taga, siis ei olegi lootusetu mõelda, et uued ja ideaalidest, aadetest hoolivad arvamusliidrid ka avalikkuses mõjukalt sõna saavad pea. Muutus peks sündima igas südametunnistusega inimese ennekõike, siis ehk muutub meid ümbritsev maailm. Pole just palju loota!

See kui enda koha pärast muretsevad stagneerunud eneseimetlejad kõik teevad, et uut ideaalidega põlvkonda mustata ei muuda enam midagi. Suurkogu äratas midagi ellu, mis nüüd edasi toimetab jõudsalt.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga