Kadunud kodud linnas ja maal

Elu on üks hädaorg, ära surema peab kord ja siis mullaks saama,” on laulujupp Astrid Lindgreni lasteraamatust. Sedasama laulu laulavad Priit Põldma näidendi „Kadunud kodu” lavastuses lapseootel kunstnik Merit ja tema mees, copywraiterist kirjanikuhakatis Joonatan.

Et nüüd mitte ülekohtune olla, tuleb tsiteerida ka ühte teist ja sootuks teisest lavamaailmast pärit laulu, mida lauldi Pärnu teatris esietendunud Ott Kiluski uues näidendis „Nagu süldikeeduvesi”. Kui mahub, siis ma sellest nimest ja viitest, et tegu on kulinaarse düstoopiaga, kirjutan hiljem.

Praegu on tähtis, et vaatamata „vaimutsevale” nimele on mu jaoks tegemist teatrisündmusega. Seesama hinnang – mittetavapärane teatrisündmus, käib ka näidendi ja lavastuse „Kadunud kodu” kohta, mis koroonareeglite karmuse tõttu sellel suvel publikule näitamata jääb. Selle esietendust välja ei kuulutatud, läbimängule kutsuti sõbrad. Lavastus küpseb ja seda mängitakse, kui kõik hästi läheb, tuleval suvel.

Õigus, see laulutsitaat Pärnust: „Läbi inimeste majade ja muu/ Roomab sültjas videvikumadu/ Huulteta ja hammasteta suu/ Külvab kurbust, aga lõikab kadu /Mina seda videvikumadu/ Armastand ja vihand imetabast/ Olen, aga lõpuni ei adu/ Millal ükskord haaran tema sabast//.” Seda laulu laulab tegelane nimega Heino ehk siis näitleja Nils Mattias Steinberg. Kirjanik Kilusk on näidendis mehe ära defineerinud – Heino on kahe aja vahele kinni jäänud poltergeist.

Mitu ilma ja kodulaulud

Priit Põldma oma näidendis tegelasi nii otse ei defineeri, aga koos Saare vana ja vanaemaga ilmuvad argimaailma külalised teistest ilmadest – Huckleberry Finn, kandes vaba vaimu, ja ümberlõigatud juudipoiss Jankel, kes peab meie külapoiste eest põgenema ja usub, et tõeline kodu on Jumala juures.

Pärnu lavastust vaadates mõtlesin üsna tihti nii-öelda meelevälisest maailmast – või on just õigem öelda „vaid meelega tajutavast maailmast” –, seinatagustest ja maa-alustest. Hiljem mõistsin, et sinna juhatas mind just mõni päev varem Saueaugul nähtud Priit Põldma „Kadunud kodu.

Mul hakkab juba kombeks saama, et enne vaatan ja siis loen näidendit. Tuleb tunnistada, et Priit Põldma näidend võttis mind lugedes enda küüsi rohkem kui vaadates. Just lugedes sain vist näidendi stseenide seotusest ja mitmeplaanilisusest enam aru. Ott Kiluski näidendiga oli vastupidi – see mu jaoks sai just laval elusaks.

Mõlemas lavastuses on tähtis koht lauludel. Pärnu lavastuse laulud on kirjutanud Ott Kilusk, Jaanus Mehikas ja Feliks Kütt. Äratuntav on justFeliksi, kunagise Genialisti, elurõõmus muusikaline käekiri. aulud on vaimuka ja üsna lihtsa helikeelega, aitavad karakteritele värvi lisada ja viivad lavastust edasi. Seekuidas tegelased neid üsna ootamatu jõnksuga laulma hakkavad on ooperlik ja naljaks koos.

Samasugune ülesanne on Saueaugul Pärt Uusbergi kirjutatud lauludel Ernst Enno sõnadele. Siin peaks lavastuse loojad ilmselt enne esietendust veel pusima, mina seda teeks, et laulude tekstid selgelt kuulajateni tuua. Ernst Enno tekstid jõudsid mulle täies mahus pärale – niipalju kui see on üldse võimalik – alles lugedes. Kohapeal neid kuulates tekkis pigem foon, kurbus kõigest kaduvast…

Samas oli kooriliikmed, keda kasutati, ka näitlejana head, nii heliliselt (puhas, karge ja kokkukõlav) kui näidendi tegelastena. Aga laval jätsid koori esitatud laulud lavastuse korraks nagu seisma, tekste lugedes tundus, et luuletused viivad lugu edasi. See seismajäämine võiks ju vormivõttena mõjudagi nii, et laul annab aega hingata, nõnda nagu elus on. Autori taotlus on ilmselt olnud teine.)

Teater sünnib näidendist

Mõlemat lavastust iseloomustavad hästi tehtud näitlejatööd. Mu jaoks näitab see ka näidendite tipptaset. Kui alusmaterjal laseb luua selliseid karaktereid, nagu seda teevad Saueaugul Meelis Rämmeld, kes „Kadunud kodus” mängib mu meelest vähemalt viit osa, või Külli Teetamm, kelle mängitud karakterite vanusevahe on no 80 aastat küll – 10aastasest plikast 90aastase vanaemani, last ootav armastav enesekindel naine seal vahel. See, kuidas Aleksander Eelmaa ennast Saare vanana luhta minema sätib, on omaette lugu, väärt vaatamine.

Pärnu lavastuse seltskond on nii hästi kirjutatud ja mängitud, et kohati mulle tundus, et see, mis nad räägivad, ei olegi tähtis. Huvitav oli, kuidas. Väga teatraalsed karakterid kõik, elusad laval – õigemini elust lavale kõlbavalt säravad. Kogu lavastus kandis argieksistentsi sürreaalsust. Millegipärast, ja ma usun, et sellele andis jõu kunstnik Liina Unti kujundus, tiksus mul peas sõna tagahoov. Tagahoov oma suhete ja väljakujunenud kommetega. Tekkis seesama tunne, mis mind valdab, kui näen pühapäeva hommikul, hetk pärast poe avamist pohmellis mehi avamas esimest õlut. Kadedus tuleb peale… Ja see paljukõneldud teine Eesti. Ott Kilusk on selle võluvuse ära tabanud ja lavastaja Kaili Viidas korrastanud emotsionaalseks vaatemänguks. Lavastus ja näidend liigub hea maitse piiril, aga üle piiri ei lähe ja see teeb vaatamise üsna hõrguks.

Saueaugu ja Pärnu lavastused on erinevad nii teemadelt, mida käsitletakse, kui ka kohaesteetikalt, ometi on nad sarnased, sest kõnelevad inimeste elust argireaalsuse küüsis. Pärnu kirev seltskond vist enam sellest, kus nad on, väljapääsu ei otsi. Nad võtavad seda, mis on, mõnuga.

Saueaugule sisse seadnud seltskond ei lepi sellega, mis on. Kummaline, et need olekud on võrdsed või õieti üks ei ole parem kui teine. Väljapääsu otsimine ja väljapääsmatusega leppimine on üks ja sama olek ja seisund, kui sellega lepid.

x x x

Mind üsna kauaks ilmselt jääb saatma mõte, mille sain „Kadunud kodu” lavastusest kaasa – haud on meie kõigi kindel maakodu. Ja Pärnu lavastusest sain kaasa usu, et mistahes väljapääsmatus olukorras on alati keegi – enamasti peetaksegi teda lolliks –, kes läheb maailma kurjust ära kaotama. Ott Kilusk lisab sellele usutavuse suurendamiseks: võib juhtuda, et ta ei tule enam tagasi!

Kuna olen elus söönud väga halba sülti ja väga head sülti, süldikeedu veest ei tea midagi, dütoopiat oma keelekasutsuse ei tarbi jäigi sellest kirjutama.

Nagu süldikeeduvesi”

Autor: Ott Kilusk

Lavastaja: Kaili Viidas

Kunstnik: Liina Unt

Laulude autorid: Feliks Kütt, Ott Kilusk, Jaanus Mehikas

Muusikaline kujundaja: Feliks Kütt

Valguskunstnik: Margus Vaigur

Osades: Peeter Tammearu, Sten Karpov, Tambet Seling, Karin Tammaru, Fatme Helge Leevald, Ireen Kennik, Ott Raidmets, Nils Mattias Steinberg, Kleer Maibaum, Sander Rebane

Esietendus 1. augustil Endla Teatri Suures saalis.

Kadunud kodu”

Autor Priit Põldma

Lavastajad: Priit Põldma, Margus Kasterpalu

Helilooja: Pärt Uusberg

Kunstnik: Jaan Toomik

Valgus: Priidu Adlas

Osades: Sander Roosimägi, Külli Teetamm, Meelis Rämmeld, Aleksander Eelmaa ja 12-liikmeline noortest lauljatest koosnev vokaalansambel

Alustekst: Ernst Enno „Minu sõbrad”, Madis Kõiv „Meil aia-äärne tänavas”, Mark Twain „Tom Sawyer”, Bernard Kangro „Sinised mesilased”

Esietendus Saueaugu teatritalus 2021 juulis.

Ilmus Maalehes, pildid: Ruudu Rahumaru ja Eduard Laur.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga