Kaasaegne näidend on kaasaegse ühiskonna diagnoos

See lugu ilmus eile Postimehes, aga palju lühemana.

alt

Mina olen sellel pildi servas kuklaga, Marat Gatsalov seletab, Oleg Loevski kuulab.

Pildistas Viio Aitsam.

 

Teatrit peensusteni tundev Vene teatritark Oleg Loevski räägib elusat elust, kunstist ja uuest dramaturgiast. Räägib muutumisest ja tähendustest. Räägib dvišuhhast.

 

Oleg Loevski, maailm on muutunud pragmaatiliseks. Kas Venemaal on noori hipisid täna veel?

On hipid, ei kao nad kuhugi. Hipid ongi vastus pragmaatikutele. Inimesed võtavad pragmatismi kergemini omaks kui vabadust, idealismi. Pragmatism, logistika, karjäär ja mugavus – kõik tahaksid elada nagu klantsajakirjas. Ikka tahaks olla igavesti noor, purjetada oma jahiga, juhtida oma luksusautot ja elada igavesti noore naisega. Mis selles halba on? Mitte midagi. Vaid see, et nii ei lähe enamasti! Ma olen realist.

Nooruses on vaja olla hipi, unistada vabadusest, aru saada, mis see on. Teater on vastus ja vastasseis pragmaatikale. Venemaal suletakse teatrikoole. Öeldakse, et need pole efektiivsed. Pragmaatikud klaarivad vahekordi loomevabadusega ja tahavad seda kontrollida. Kontrollida loomingut on naeruväärne.

Riigi ülesanne on aidata inimesel ennast teostada, mis tahes seaduslikul eluala. Kui on inimesi, kes tahavad teha teatrit ja seda õppida, peab riik neid toetama. Pragmaatikud kahjuks ütlevad, et milleks meile näitlejad ja lavastajad, meil on vaja lukkseppi ja insenere, kaevureid on vaja. See ei ole õige. Ka siis, kui vaatajad nõuavad selliseid muinasjutte, millega ollakse harjunud, on teatri kohus rääkida sellest elust, mis on aknast välja vaadates. Elust nende probleemidega, mis on maailmas, mida tunnevad inimesed. Et inimene saaks leida iseend ja väärikamalt seda elu elada.

 

Kas te seekordne Eestisse lendamine on seotud sellega, et hoiate endiselt me vastse Vene teatri kunstilise juhi Marat Gatsalovi tegemistel silma peal?

Tegelikult jah, me tõesti Maratiga sõbrustame, oleme koos tööd teinud. Ma sõitsin tema juurde ka väikesesse linna Prokopjevsk, kui ta oli sealse teatri kunstiline juht ja lavastaja. Ma rõõmustan ta edu üle. Teisest küljest on ju selline poliitiline seadus, et see, kes sind aitas, on parem silma alt ära koristada. Ja Marat peab nüüd mind ka oma pildist välja lõikama, et mitte tunda kohustust olla tänulik.

 

Mis see on, mis Marati teeb lavastajaks, kes teistest eristub?

Temas on liidri omadused, pealavastaja omadused. Ta julgeb võtta vastutuse. Ta võib teha teo ja ka vastutada. Ta lavastused mulle meeldivad. Aga teatriga, etendusega on nii, et ta on täna hea ja homme võib olla halb. Lavastamine on pikamaajooks. Meil ikka armastatakse öelda pärast seda, kui lavastajal mõni lavastus ebaõnnestub, et ta on vaja vallandada. See ei peaks nii olema. On vaja mõista, et teater on tee, mida mööda on vaja minna, minna, minna…

Marat on ehitaja tüüpi inimene. Ta on veel noor, natuke rahmeldav oma ehitamises, aga ta on karakteriga ja just vastutusjulgus on see, mis teda teistest eristab.

Ta on hea inimene, see on ka tähtis. Ta ei lase inimestel ennast käest lasta ja aitab siis, kui keegi väga hätta jääb. Tähtis on, et ta oma energia keskendab tähtsamale, öeldes, et ma ei ole teile ülemus, vaid sõber, aga olen ülemus ka.

 

Kuidas tal Prokopjevskis läks?

Prokopjevsk ei ole maailma pealinn, on raske kaevurite linnake, kus on must lumi ja palju joodikuid. Ta suutis seal teha uut dramaturgiat mängiva teatri. See oli alguses ikka põnev, kuidas kaevuripered teatris hakkasid käima. Ta suutis nendega kõnelda. Näitlejate soov teha teatrit jõudis publikuni nii, et nad tahtsid seda näha.

Venemaal on palju noori lavastajaid, kes lähevad seriaalide tegemise teed. Teed, kus on väga kiiresti võimalik teenida küllaltki suurt raha. Ka Marat käis seal ära, aga tuli tagasi. Sealt enamasti tagasi ei tulda, seriaale tehes inimesed hukuvad, aga tema leidis tagasitee. Marat tahab lavastada, koondab enda ümber kaasamõtlejaid. Ta kutsub lavastama just selliseid lavastajaid, kes mõtlevad teistmoodi kui tema. Te ju teate, et väga tihti teatrite pealavastajad otsivad oma lähedusse neid, kes on nõrgemad. Marat otsib neid, kes on tugevamad.

Ma suhtun temasse piisava iroonia ja suure austusega. Marat on noor džigitt, looja, mina vana mees.

 

Ma tean teie huvi Vene ja maailma uue näitekirjanduse vastu. Me kahjuks siin Eestis Vene uuest dramaturgiast teame vähe. Mis seal sünnib?

Mu suureks üllatuseks, kõnelesin Eesti teatrikriitikutega, kahjuks tõesti on nii. Vähe teatakse mitte ainult Vene uut dramaturgiat, aga niisama ei tunta Prantsuse või Rumeenia oma. Ometi on seal palju huvitavat.

Arvatavasti peab ühel maal, taassündinud maal, olema periood, kus huvitav on ainult oma, oma näidendid, aga see aeg peab ikkagi üle minema. Tuleb osata avada uusi väravaid, lasta sisse midagi muud, võõrast, tundmatut, ja sellega tuttavaks saada, sellega suhtestuda.

Selles mõttes on Venemaal, paljudele ta rumalustele vaatamata, hetkel olukord väga hea. Kirjutatakse palju ja tõlgitakse palju. Mida kõike sealt ei leia! Meil tõlgitakse Mehhiko näidendeid, Kanada näidendeid. Olete te kuulnud Kanada näitekirjandusest midagi? Aga meil selle vastu hakkab tekkima huvi. Ees on suured avastused, tundub.

 

alt

Oleg Loevski.

 

Mis vene näitekirjanduses uut õhus on?

Teemasid on palju. Vene uus dramaturgia, niinimetatud uus draama, sündis marginaalide keskel. Kirjutamist alustasid noored inimesed väikestest linnadest. Noored kahekümne-aastased. Nad loomulikult tundsid ainult seda, mis neid ümbritseb, mõistsid vaid oma eakaaslasi. Nüüd on nad suureks kasvanud. Ja täiskasvanuks on saanud ka nende kangelased. Ka teemad, millega tegelased kokku põrkavad, on suureks saanud. Seda kasvamist on juba huvitav jälgida.

Andekad inimesed, näiteks Dmitri Bogoslavski. Ta kirjutab vene keeles, aga on ise Valgevenest. Täna Moskva teatrid võitlevad õiguse eest lavastada tema näidendeid.

On selline noor tüdruk, Jaroslava Pulinovitš, 25-aastane. Tema näidendeid mängitakse Ameerikas, Saksamaal, Poolas. Ja just nüüd ilmus tema raamat Hiinas.

Venemaal mängitakse tema näidendeid, ma pakun, et viiekümnes teatris.

 

Mis ikkagi muutuma peaks meil ja teil teatris?

Täna Vene teater ja, kujutan ette küll, et ka osa Eesti teatrist, kutsub: me oleme nii huvitavad, kultuursed, tulge meid vaatama! Aga tegelikult on midagi, mis on huvitavam elus ja ei tulda. Me peaksime minema siis inimeste juurde ise. Mängima nendes kohtades, mis ei ole teatri tegemiseks mõeldud, näiteks supermarketis. Me peaksime olema sotsiaalsemad. Me ei tohiks oma Itaalia teatrikarpides kardinapilust rahulolevalt vaadata, kuidas publik teatrisse tuleb. Tunnistagem, et tihti ei tulda meid vaatama, tullakse üksteist vaatama ja ennast näitama. See peaks muutuma. Vene teater neis asjus teeb praegu väikesi sammukesi.

 

Maailm on muutunud ja uued näidendid sellest ka räägivad?

Jah, muidugi. Uued näidendid hakkavad jõudma tõsistele lavadele. Noor dramaturgia saab täiskasvanuks. Venemaal korraldatakse muidugi palju konkursse, kuhu saadetakse näiteks 700 näidendit. Muidugi on seal pooled kirjutajad grafomaanid ja pooled hullud, aga seal, kahe poole sees, alati midagi on sellist, mis tuleb ära tunda ja kinni püüda.

Teemad on tõepoolest muutunud. Varem lugesin kõikidel konkurssidel lugusid sellest, kuidas millegagi ei olda rahul… ikka olid kõik süüdlased. Mehed olid süüdi naiste ees, naised meeste ees, rahvas oli süüdi valitsejate ees, valitsus on igavesti süüdi ja alluvad niisama… Kõik kõigele lisaks vihkasid üksteist… Täna on näidenditesse ilmunud uus inimene, uue teadvuse ja uute teadmiste, uue ellusuhtumisega. Lood sellest, millised väärtused talle korda lähevad, mis teda huvitab, mis sünnib igavikuliste arusaamistega, milline on täna perekond, armastus, surm… Näiteks Tšehhovi „Kolm õde“. Näidend algab sellega, et öeldakse isa suri aasta tagasi, aga sina käid juba valges kleidis. Vampilovil poeg sõidab isa matustele. Milline sündmus! Täna pole surm ja matused üldse mingi sündmus. Ja noored näidendikirjutajad selle fikseerivad. Fikseerivad põhiväärtuste langemise, muutused… Selle, et inimesed on keskendunud ainult enesele.

Juba ilmuvad näidendid sotsiaalfoobiatest, kus tegelased ei käi oma toast välja. Istuvadki kodus ja silmast silma ei suhtle. Seda enam, et tänane tehnika võimaldab kodus töötada, saada palka virtuaalrahas ja tellida arvutis pitsa koju. On palju inimesi, kes ei tahagi sotsiaalset elu elada. Ja kirjanik küsib, mis see on, kas see on halb või hea.

Üks tõsistest teemadest meil on, et mehed ei taha enam tööd teha. Mul on endal selliseid tuttavaid, kes on kodus lastega, teevad süüa, käivad poes ja nende naised töötavad kolme-nelja koha peal ja teenivad raha.

Kaasaegne näidend on ühiskonna diagnoos. Kaasaegne teater peabki selgitama vaatajatele, et elu ongi keeruline, et see pole lihtne, ja aitama inimestel selles keerulisuses orienteeruda. Hea teater võik vaatajatele öelda, et elu ei ole üles ehitatud nii, nagu seda seriaalides näidatakse.

(Kirglikult) No kindlasti ei ole elu üles ehitatud selle loogika järgi, et kui sa hästi käitud, siis saad selle eest autasustatud, ei ole, ei ole nii. (Loevski teeb siin teatraalse pika, kandva pausi. Ja jätkab.) Või on, kindlasti on!?

Ma ei saa öelda, et see, mis maailmas ja Venemaal dramaturgias toimub, on uuestisünd või renessanss. Aga on nii, et kui uued autorid mõned aastad tagasi veel suutsid kirjutada vaid väikeste lavade jaoks, neil ei jätkunud energiat suure tõsise kangelase jaoks, siis täna ilmuvad välja suured näidendid ja suurte lavade kangelased. Karakterid situatsioonide keskel, mis ei ole mustvalged, kus on selliseid kihte, mida me ei oota, ja kus on palju äraarvamatut.

 

Te loete palju ka Lääne uusi näidendeid?

Jah. Ülihuvitav on see, mida kirjutatakse Poolas. Dorota Masłowska on parim Euroopa dramaturg. Ta on ka 25-aastane ja kirjutanud kaks suurepärast näidendit. (Meie Poola kirjanduse asjatundja, tõlkija Hendrik Lindepuu kinnitab hiljem, et selle autori näidend “Meie vahel on kõik hästi” on tõesti imeline MM.)

Suurepärane kirjanik on Leedus Rimas Tumina. Juba on vene keelde tõlgitud ta uus näidend „Kant“ ja see lavastatakse Majakovski-nimelise teatris.

Usun, et me teatriringi avatus uuele kannab vilja. Kõik maailmas on hakanud juhtuma palju kiiremini kui varem. Teater on eriline maailm ja sinna koguneb ja seal on mu jaoks palju väga erilisi inimesi. Inimesed kõigi oma põdemistega, egoismiga, kadedusega… aga ikkagi on seal need, kes tahavad reaalsust mõista, sellest aru saada ja, kui vaja, seda ka muuta. Teatri ümber koondunud inimesed mõistavad, et meie reaalsus peab hingama, vabalt liikuma, muutuma, kõik peab juhtuma.

Praegu on meil käibel moesõna – dvišuhha.

 

Dvišuhha? Liikumine?

Algas dvišuhha tähendab, miski liigub. Miks teil dvišuhhat ei ole? Tähendab miski pole õige. See on, jah, selline sõna, mida palju kasutatakse. On vaja liikuda, liikuda, liikuda. Milles see dvišuhha teatrites Venemaal väljendub? Noori lavastajad on palju tekkinud. Vaadake, meil tekkis demograafiline auk Vene režissuuris. Praktiliselt ei ole lavastajaid, kes oleksid alustanud 1990. aastatel kuni aastani 2000, sest siis mindi ärisse, sõideti välismaale või hakati bandiitideks. Täna sellepärast peaaegu ei ole meil lavastajaid, kes oleksid nii 45-aastased, lavastanud, noh, viiskümmend näidendit. On noored režissöörid ja on vanem põlvkond. See auk nüüd täitubki noorte lavastajatega, huvitavate noortega. Nad on väga erinevad ja just see ongi huvitav.

Teatripilti on ilmunud minu jaoks väga huvitav noor lavastaja Dima Volkostrelov, kes tuli manifestiga, uute ideedega. No näiteks tegi ta lavastuse, mis kestab kümme minutit, nimeks „Sõdur“. See on nüüd valitud „Kuldse maski“ festivalile. See on ka muutus. „Kuldsel maskil“ on üks nominatsioonidest „Eksperiment“. Kui veel mõned aastad tagasi me ei suutnud sinna leida paari-kolme lavastust, siis sellel aastal olime raskustes, sest pidime valima 15 hulgast ja kõik need olid ühtviisi huvitavad. Venemaal on tekkimas sootuks teist tüüpi teater.

Mind muutused rõõmustavad. Ma käin teatris (Oleg Loevski vaatab nüüd pisut vähem kui mõni aasta tagasi, aga ikkagi vähemalt 250 etendust aastas. MM) mitte ainult emtsioone üle ja läbi elamas. Vaatan lavastusi kogu organismiga, kui need käivituvad. Kui ei käivitu, “sõidan” oma n-ö sisemisse Mongooliasse, kus on alati palju huvitavat. Vanema ja keskmise põlve lavastustes mul tekib äratundmine, elan kaasa ja saan mingit kinnitust ja vahel ka midagi uut teada. Kui noored räägivad uuest, siis ma sisenen tundmatusse maailma. Näen, kuidas nemad asjadest aru saavad, maailma vastu võtavad, mis nendes toimub. See on huvitav.

On olemas elu ja dvišuhha.

 

Tegelikult on ju just kiire dvišuhha see, mis pea sassi ajab ja ei lase enam aru saada, mis on hea ja mis halb. Just noortel näitlejatel, lavastajatel, kunstnikel laiemas plaanis… on raske selles segaduses ellu ja terveks jääda.

Jah, on nii. Ega see ei lähe kunagi üle ja nii on olnud ikka. Inimesed ümberringi on alati raha armastanud ja seda taga ajanud. Artistidele on alati olnud tähtis au ja kuulsus, ilma selleta teatrit ei ole.

 

Jajah, aga …

… esiteks: artist peab mängima. Peab olema laval. Kui ta tunneb tahtmist olla laval, on ta artist, kui ei, siis las tegeleb millegi muuga. Tõelisi lavastajaid on tõesti vähe, aga näitleja, artist peab oma elu mingil etapil usaldama lavastaja kätte, peab minema koos lavastajaga, teda uskuma ja usaldama.

 

Aga kui sellist lihtsalt ei ole?

Tuleb otsida! Tuleb otsida ja ei tohi ennast käest lasta, käega lüüa. Tuleb lugeda ja elu vaadata lahtiste silmadega. Ma olen selle probleemiga, et andekad inimesed väsivad ja ära lagunevad, ennast piinanud väga.

Nii on läinud, et sõidan aasta jooksul läbi pea kõik Venemaa teatrid. Ma näen seal ikka ja jälle inimesi, kellel eile veel silmad särasid, aga täna on pilk tuhm ja sära kustunud. Retsepte ellujäämiseks ei ole, on vaja otsida, ise luua olukordi… On vaja kasvatada võlureid isiklikus keskkonnas. On vaja kogu aeg midagi luua, muidu lähed kiiresti hapuks.

 

Ikkagi…

Mul on sõber, Kreeka lavastaja, ta teeb maailmas näitlejatele suurepäraseid meistriklasse, näitlejatreeninguid. Tema rääkis loo, et annab mis tahes riigis näitlejatele esimese ülesande, et tehke, mida tahate. Seepeale, kus tahes riigis, esimesed 15 minutit hüpatakse ja karatakse, tehakse nägusid, väänatakse käsi. Aga kõikjal pärast 15 minutit kõik lamavad põrandal ja ei tee midagi. Ja ongi nii, et tegelikult inimene ei tahagi midagi teha.

Elu korjab meilt kõik ära nooruse, tervise, armsad inimesed, ja kipub võtma ka peaaegu kõige tähtsama, elu vastuvõtmise värskuse. Et elamine ei võtaks meilt uudishimu ja oskust imestada, on vaja endas teha äratamisi kogu aeg. Näitlejad ei tohi nutma jääda, et meil ei ole lavastajaid, vaid nad peavad teda otsima. Otsima ümberringi ja iseeneses. Tuleb leida õpetaja, siis õpetaja tappa ja edasi minna. Tuleb elada. Teist võimalust ei ole.

alt

Suvine pilt ajast kui kohtusin Olegiga esimest korda. Pildi tegi Viio

 

Oleg Loevski (1953) teatritark

Elab Jekaterinburgis, vaatab head teatrit kogu Venemaal ja maailmas.

On Jekaterinburgi noorsootetri asedirektor loomingulistes küsimustes.

Asutas 1994.aastal teatrifestivali „Reaalne teater“ ja on selle festivali kunstiline juht tänaseni.

On Venemaa kõige kuulsama tetrifestivali „Kuldne mask“ ekspertide nõukogu liige.

Töötanud mitmetes teatrites, mitmetes ametites, kaasarvatud kirjandusala juhatajana.

Uue dramaturgia spetsaialist

On olnud ka teatrikriitik.

On rahvusvahelise Konstantin Stanislavski nimelise teatripreemia laureaat.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga