Kaarel Oja: „Ma ei lahkunud NO99-st, et liituda Vaba Lavaga.

 

Kaarel Oja 2005. aastal nädal enne Eesti teatri festivali algust. Fotograaf Lauri Kulpsoo meenutab: „Too 2005. aasta oli see, kui festival tuli välja sloganiga “Parimad on koos” – kogu visuaalne pool oli üles ehitatud erinevatele puu- ja köögiviljadele, mida mina pildistasin plakatite ja muude trükiste jaoks. Tol ööl, mis pildi peal, pidime nädal enne festivali linna panema kuubikud, mis on kinni, ja siis, kui festival lahti läheb, oli plaan kuubikute küljed avada, et tuleks nähtavale tohutusuured puuviljad, mis olid kuubikute sees ja mis telliti teatrite butafooridelt. Kogu asja traagika seisnes selles, et need “puuviljad” olid nii koledad – suured punased ja rohelised känkrad, mis “tahtsid olla paprikad ja õunad”… aga ei meenutanud neid kuidagi. Nii lõpuks otsustatigi, et kuubikuid ei avata – tohutu suur töö läks kõik tühja.“
Foto: LAURI KULPSOO


Teatrimees Kaarel Oja näeb teatri arengut vabatruppide suuremas toetamises.

Mis sa Eesti teatris paugupealt muudaksid, kui see oleks sinu võimuses?

Kui oleks võimalik, siis muudaksingi seda mõtlemist. Aga kui konkreetsem olla, siis kardan, et ei suudaks panna vastu kiusatusele suunata väga palju vahendeid ümber: sõnateatrist tantsuteatrisse, repertuaariteatritest projektiteatritesse, institutsioonidelt loovkollektiividele. Meie teatrisüsteem on organisatoorsel tasandil väga sarnane sellega, milline ta oli 25 aasta tagasi – sisuliselt pole ükski teater selle aja jooksul oma eksistentsi lõpetanud ja ühelgi uuel algatusel pole lastud tõusta sinna, kuhu tiivad kannaksid. Mina ei oska seda väärtustada, sest see pole traditsioonide hoidmine, vaid ilmselgelt eeldus stagneerumiseks. Väetist tuleb anda sinna, kus on lootust õitele, mitte sinna, kus pinnas juba ammu üle kurnatud ja söötis.

 

 

 

Kaarel, juhtisid äsja teatriinimestest koosnevat töötuba pealkirjaga “Mitmekesisus kui väärtus”. Oma arutluste kokkuvõttes ütlete, et mitmekesise teatripildi eelduseks on institutsioonide mitmekesisus. Mis see tähendab, mida teie ja sina sellega mõtled?

Meile meeldib väga rõhutada fakti, et Eestis on teatrikülastatavuse arvnäitajad väga suured. Ühed suurimad maailmas. Aga mind on juba ammu painanud mõte, et kas lisaks arvudele saame me tunda uhkust ka oma teatripildi avaruse üle. Pigem kahtlen selles ja julgen nõustuda samal seminaril välja öeldud murega, et Eesti teatris lokkab rahvusromantiline paradigma.

Tsiteerides veel meie töötoa lõppteese: „Me jutustame samu, meile olulisi lugusid väljakujunenud keeles, aga ei suhestu muu maailmaga, vanusegruppidega, kes selles keeles enam ei mõtle.“ Eesti teater kaotab publikut, terveid publikusegmente, sest ei kõneta neid enam. Meie suurtes teatrimajades tehtav teater on sageli äravahetamiseni sarnane ning uut värskust, mõttelaadi ja teatrikeelt, mida osa publikust ootab, on vähe. Ning üks olulisi põhjuseid on see, et meie teatrid on institutsioonidena äravahetamiseni sarnased. Kui me aga tahame mitmenäolisust, siis peame andma võimaluse ka teistsuguse mõtlemise, kodukorra ja struktuuri alusel toimivatele organisatsioonidele. See on möödapääsmatu eeldus.

 

Kas riigi toetusega repertuaariteatrid on eilne päev?

Ma ei taha seada kahtluse alla repertuaariteatrite süsteemi. Põhimõtteliselt see Eestis ju toimib, moodustades ilmselgelt Eesti teatripuu tüve, aga arenguks on vaja väetada ka äärealasid. Olukord, kus sinna suunatakse aga vaid pisut enam kui 5% ressurssidest, pärsib arengut ja mitmekesisust. See teema on väga lai ja vajab lahtiseletamiseks palju rohkem ruumi.

 

Sõnastasite sellise mõtte: „Teatripraktikud peaksid teadlikult võtma ühiskonnas arvamusliidri staatuse, millega kaasneb vastutus reageerida ühiskonnas toimuvale läbi oma kunsti ja võimalus tõstatada kunstiväliselt ühiskonnas olulisi teemasid.“ Kuidas see soov tegelikult võiks realiseeruda?

See, et me peame teatritegijaid arvamusliidriteks, näitab taas teatri tähtsat kohta Eestis. Muide, see ei ole sugugi tavaline mujal maailmas, kus teater on näiteks kino ja muusika suhtes mitu sammu tagaplaanil.

Kunstnikule on loomuomane pugeda oma loomingu varju, aga paratamatult kaasneb eelpool kirjeldatud positsiooniga vastutus, mis kohustab aeg-ajalt ka ise ette astuma, kõnelema kodanikuna. Kui meie loovintelligents ei võta ühiskondlikes teemades sõna ja seisukohti, kui me ei ärgita ega julgusta neid seda tegema, siis jääb kuulmata suur hulk olulisi mõtteid.

Tahtsime rõhutada ka seda, et ei tohiks alatasa leida põhjendusi vaikimiseks: et meedia on kollane, et minu arvamus ei huvita ju kedagi, et kommentaariumis tehakse mind maatasa või et midagi ei muutu niikuinii.

 

Sa lahkusid Teater NO99 tegevjuhi kohalt paar kuud tagasi ja sidusid ennast nüüd sihtasutusega Vaba Lava. Mis sind ajendas oma tõusulainel olevast teatrist lahkuma ja võtma vastu amet kevadel loodud sihtasutuses?

Minu jaoks on oluline, et need kaks sammu ei ole omavahel seotud. Ma ei lahkunud NO99-st, et liituda Vaba Lavaga. Need sündmused järgnesid teineteisele – tõsi, väga kiiresti.

NO99-st lahkumine oli minu jaoks väga raske otsus, mida tegelikult ei oska põhjendada siiani. Ma ei suutnud ühel hetkel enam vaimustuda sellest, mis seal teatris tehti, kuigi sain aru, et vaimustumist väärt on see jätkuvalt.

Ütlesin alati kõigile inimestele, kes teatrisse tööle asusid, et sellel hetkel, kui sa hakkad siin tööl käima, et palka saada, võiksid meie teed sõbralikult lahku minna. Kui ma avastasin ühel hetkel, et käin ise seal pelgalt tööl, siis tundsin, et… Küllap ma väsisin lihtsalt ära – mitte inimestest ja mitte sellest teatrist, vaid sellest tööst.

 

Vaba Lava tuli pärast seda?

Olin vaevalt jõudnud mõelda, et meie teatrile oleks liikumapanevalt kasuks üks kureeritud kultuurimaja, mis looks elementaarsed teatritegemise võimalused vabatruppidele, kui kuulsin, et sarnane initsiatiiv on tekkinud ka mujal ja võtnud juba juriidilise keha. Kuna meie nägemused Vaba Lava ellukutsujatega kattusid, siis oli loogiline samm liituda ja ajada seda asja edasi ühiselt.

 

Miks sihtasutus Vaba Lava?

Seda lihtsalt on väga vaja. Seda oli vaja juba seitse aastat tagasi ja varem või hiljem tekkinuks see niikuinii. Miks mitte siis juba varem. Meie projektiteatrid on oluliseks täienduseks repertuaariteatritele, nad on oma kohta igati õigustanud ning nad tuleb aidata järgmisele arenguetapile.

 

Millised on sihtasutuse plaanid?

Mis muud, kui et korralik keskus projektipõhistele truppidele valmis ehitada ja käima tõmmata. Kahjuks ei saa sellist asja teha põlve otsas ja väheste vahenditega, see tähendab suuri investeeringuid ja seega poliitilist otsust. Aga kuna idee on väga tugev, siis olen ma ka selles osas optimist. Kokkuvõttes saab eesmärk olla ainult üks – enam erinäolist, kõnekat ja head teatrit.

 

Kas unistus Vaba Lava majast mere ääres on kõnekas kujund vabast loomingulisusest või reaalsus?

Seda on mõeldud ikkagi reaalse majana mere ääres, nii umbes 5 kuni 7 aasta pärast. Aga on selge, et Vaba Lava peab etendustegevuseni jõudma palju varem. Publik ja tegijad ei pea õnneks nii kaua ootama, sest meil on plaanid ka vahepealseks ajaks.

 

Mida seal majas tehtaks?

Nagu ma ütlesin – erinäolist, kõnekat ja head teatrit. Ja Vaba Lava roll selle juures on luua loovisikutele võimalused, et nad saaksid keskenduda just nimelt sellele. Kõik kaablid ühendab, proovisaali kütab soojaks, kostüümid õmbleb ja finantsaruanded koostab Vaba Lava.

 

Mis on me teatris probleem number üks?

Stereotüüpne mõtlemine, et kõiki teatreid ja igat lavastust saab teha, vaadelda ja hinnata samadest kriteeriumitest lähtuvalt. Sellest tuleneb enamik praktilisi probleeme ja ka suutmatus neid adekvaatselt lahendada.


 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga