Jutt sellest kuidas diktofonil tekkis kojuigatsus

 

Andry Ervald ja Priit Põldmaa.

 

Räägib Priit Põldma: Jõudsin Andry Ervaldi tunda peaaegu kuus aastat. Esimesest vestlusest viimaseni oli me suhtlus intensiivne, vahetu, teatud perioodidel ka väga tihe. Andry seisukohad, ta ainuliselt läbi- ja ettenägelik elu- ja inimeste tundmine oli mulle väga tähtis, tema nõuanded ja vaated mingitele küsimustele asendamatud.

Andry on mu jaoks olnud üks suuremaid õpetajaid. Ta ise kasutas enda kohta kujundit, mis mu meelest väga täpne: ütles, et on tahtnud inimesi suunata ja mõjutada, endale eriliselt tähelepanu tõmbamata. Et on tahtnud olla mitte hall kardinal, vaid roosa. Ja see tuli tal hästi välja.

Paljud olulised valikud ja otsused mu elus on väga otseselt olnud seotud Andrylt saadud impulssidega.

Peale selle, õigemini eelkõige, oli Andry jutuvestja. Ta lood olid täiesti ainulaadsed, mitmekihilised, vaimukad, kaasahaaravad, tihedad, rikkad, sisukad, ka õpetlikud. Ta rääkis ise ja pani teisi lugusid rääkima, ikka küsis: “Palun räägi mulle nüüd üks lugu.”. Või nõudis, kui mõni mõtteuid segaseks läks: “Räägi seda loona”. Või siis koguni ütles: “Kui sul lugu ei ole, siis ma ei viitsi suga praegu rääkida.”.

Ma püüan loona rääkida, kuidas see intervjuu minuni jõudis.

 


 

 

Tänuvõlg

Septembris 2010 tegi Rakvere Teater (kes täpselt, ma ei tea) Andry Ervaldile, tol hetkel vabakutselisele kirjutajale ettepaneku kirjutada Virumaa Teatajale persoonilugu äsja teatrikooli lõpetanud noorest näitlejast Mait Jooritsast.

Andry lähenes asjale põhjalikkusega, võttis palju aega ettevalmistamiseks ja hiljem ka kirjutamiseks. Ta küsis paljude-paljude inimeste käest Jooritsa olemise ja olemuse kohta, küsis lugusid. Küsis minu käest ka. Jutustasin talle oma kokkupuutest Jooritsaga, kui ma käisin teises klassis ja Joorits oli sama kooli abiturient.

Aga Andryl polnud seda intervjuud tegema minnes kuskilt diktofoni võtta. Mul oli juhtumisi diktofon, millega parasjagu midagi ei teinud. Andry küsis seda laenuks. Lubasin muidugi.

Oli 13. oktoober 2010, kui Andry ja Mait vestlesid. Andryle läks see väga korda. Kui ma teda hingedekuul 2010 viimast korda silmast-silma nägin, jutustas ta mulle värvikalt ümber olulisi hetki sellest vestlusest. Aga diktofoni veel tagasi ei andnud – persooniloo vormistamine oli pooleli.

Algas aasta 2011. Andry helistas mulle mitu puhku, et diktofonile järele tuleksin. Viimases kirjas, mille ta mulle kirjutas, on tema kahekõne minu diktofoniga, kes koju igatseb, kirjutet Andryle hästi omase mängulise hoo ja fantaasiaga. Mul aga oli parasjagu hirmus kiire – enda meelest andis see põhjust Andry juurde minekut edasi lükata. Märtsis 2011 läks ta ära.

Mõni aeg pärast seda hakkasin ajama oma diktofoni jälgi. Asjata. Vidin paistis jäljetult kadunud olevat. Mis seal ikka, mõtlesin kui diktofoni kojuigatsus liiga suureks paisub, küllap ta siis tuleb ka.

Juunis 2011 ilmuski diktofon välja Andry venna juurest Rootsist, reisis koju tagasi. Seda käivitades avastasin helifailid Andry ja Maidu kahekõnega.

Praegu mõtlen, et kui õigel ajal Andry juurde oleksin läinud, oleks kindlasti paljud asjad hoopis teistmoodi olnud. Oleksime sel korral rääkinud kahtlemata paljustki olulisest, vahest peamisestki. Küllap oleks Andry enne diktofoni tagastamist enda ja Mait Jooritsa dialoogi sellelt kustutanud. See, et mul tookord pealiskaudselt kiire oli, et ma Andry juurde ei läinud, hoidis selle kahekõne alles.

Teadmata, kui kaugele Andry ise selle teksti vormistamisega jõudis, hakkasin seda jutuajamist eriliste kõhklusteta maha kirjutama. Mait Joorits arvas pärast lugemist, et see passiks ikkagi avaldada.

Tulekud ja minekud on hästi põnevad,“ lausus Mait Joorits. Ja läks edasi.

Mulle tundub Andry, Maidu ja diktofoni lugu, kuhu kõrvaltegelaseks olen sattunud, oma pöörete, seoste ja käikudega kuidagi hästi-hästi andrylik, nii olukorra enda poolest kui ka loona. On ilus sõna “tänuvõlg” eesti keeles. Olen Andryle ikka väga tänulik ja see paneb tegutsema.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga