Jüri Sillart: Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill

alt

Jüriga. Foto: Madis Reimund

 

Alljärgnev intervjuu ilmus esmakordselt kümme aastat tagasi Maalehes. 29. mail oleks filmimees Jüri Sillart saanud 70 aastaseks. Et meelest ei läheks.

 

Jüri, sa õpetad Pedagoogikaülikoolis filmitudengeid, aga millega sa peale õpetamise tegeled?

Teen dokki Kaljo Kiisast. Olen temaga kuus aastat kõrvuti töötanud, oleme koos neli filmi teinud. Mul oli koos temaga hea töötada. Kiisk on minu meelest Eestis kõige rohkem filme teinud.

 

Kas ka Kaljo Kiisk tahab veel mängufilmi teha?

Muidugi tahab. Kes „filmist vaevatuist“ ei tahaks? Anna ainult väikseimgi võimalus. See on nagu tsirkusehobusel – kui muusika hakkab mängima, siis jalad hakkavad käima.

Minu jalad kepslevad juba kümme aastat, kuid siiani pean leppima marginaalsete dokkidega. Filmiks peab õnne olema.

Dokkide rida on filmiinimestest – Peeter Toomingast, Leida Laiusest, Grigori Kromanovist…Laias laastus on need kõik portreed, aga siiski suhteliselt erinevad. Eri inimesed ja situatsioonid.

Miks sa neid filme teed?

Aastatega näed, kuidas minevik vajub üle serva, kaob ära. Koos mitmetega, kes seda aega mäletavad. Mind on Peda sisseastumiskatsetel ehmatanud, et noorte jaoks algab Eesti film paremal juhul „Tuliveega“ – ja muidugi „Reliikviaga“.

Olen käinud peale meie kallitele filmist kirjutavatele inimestele, et oleks tarvis lühikest Eesti kino ajalugu, see võiks olla pehmete kaantega odav raamat, kättesaadav kõigile asjahuvilistele ja ka kooliõpilastele.

Terve epohh kipub kaduma. Mingil moel olen olnud selle tunnistajaks. Ilma möödanikku tunnistamata ei suuda me ennast mõista. Need asjad ja inimesed on juba tähtsad sellepärast, et nad on olnud. Ma tahan aidata olnut meeles hoida.

 

Kriitikud on su dokkidele ette heitnud, et näitad rääkivaid päid.

Ma teen seda nimme, nimme! Näitan ausalt, maamehelikult, et see ütleb, see ütleb ja see ütleb. Kõik.

 

Mida tähendab filmi juures režii?

Kõige laiemalt filmi kompositsiooni.

 

On sul visioon valmis, milline film tuleb, näiteks kui alustad filmi Kaljo Kiisast?

Neid filme võiks nimetada esseedeks. Tavaelus me oleme suhteliselt ükskõiksed ja pragmaatilised. Filmi tehes ma avastan Kaljos sootuks teistsuguseid asju kui teadsin varem. Ja ma püüan süveneda temasse. Sellepärast ongi huvitav, kui ma ei tea, kuhu mu film jõuab. See on teekond.

 

Milline on su meeskond?

Üks mees, mina ise. Muidugi värban endale liitlasi – operaator ja helimehed. Aga ma ütlen ülbelt: milleks mul neid teisi tarvis on? Keegi „produtsent“, kes tuleks veel kamandama! Kiisa film on intiimne ja kui tuba on rahvast täis, et nüüd filmime, siis inimene läheb kinni. Ka kõige parem näitleja. See on õrn värk, siin ei saa teha kambakat.

Mängufilmi tegemisel on asjad teised.

 

Miks viimasel ajal on kinos ja televiisoris kõik filmid menufilmid, kultusfilmid?

See on üldine toon. Kogu meedia kasutab ülivõrret. Kui röövitakse ja varastatake, põletatakse, on need ju kah sajandi asjad või vähemalt suurimad. Samuti on sporditulemustega. See on aja leksika, sõnavara. See on müra, mis tuleb mööda lasta.

 

Kas selline aeg tuleb tagasi, kus räägitakse lihtsalt heast filmist?

Ei usu.

 

Kinosid pannakse kinni, kino tegemine on kallis?

Tegelikult pole siin kohutavat midagi. Kui paljud on näinud „Mona Lisa“ maali originaali? Filmiga on samamoodi, originaal on kinos, repro telekas.

Film on mõeldud suure ekraani ja pimeda saali jaoks. Repro annab ettekujutuse.

 

Kas massikutuur on kultuur?

Ei ole. Kõrgkultuur on alati püsinud metseenlusel. Vürstidel, kuningatel, keisritel, ka kaupmeestel, kes kunsti tellivad. Muidugi on neil omad tingimused, aga sellist käsku, et teos peaks ühtemoodi meeldima kuningatele ja ka tema talli(kannu)poisile, pole. Ta tahab, et see meeldiks talle. Kui metseen on valgustatud, siis ta maitse on suhteliselt normaalne.

 

Üldhariduse osana võiks koolis õppida ka filmi, kino lugema?

Kahtlemata. Kino on nagu iga keel. Seda peab lugema õpetama nagu kirjandust ja muusikat. Võib-olla muutuks siis ka Eesti sootsiumi suhtumine filmikunsti.

Meil on kirjandus nagu püha lehm, katsu seda puutuda. Filmi juurde kuulub aga hea toonina komme teda kogu täiega sarjata ja sõimata. See näitab ühe natsiooni noorust. Mittetäielikku küpsust.

 

Miks see nii on?

Olgem ausad. Esimeses Eesti vabariigis filmi ei eksisteerinud. Tehti natuke kroonikat ja dokki, aga see ei olnud veel film. Filminatsioonideks üldkehtivate kriteeriumite järgi loetakse rahvaid, kes teevad mängufilmi. Eesti filmist saab hakata rääkima alles „Nõukogude võimu viljastavates tingimustes“.

 

Et siis alates filmist „Valgus koordis“?

Ei, see oli puhas Lenfilmi toodang. See on mingil moel hommikuhahetus. Aga „Jääminek“, „Ühe küla mehed“… Filme hakkas tegema põlvkond, kes sai hariduse Moskva kinoinstituudis. Siis juba jäi kinole plekk külge, et ta pole päris oma. Kinostuudio oli alguses suuresti venekeelne ja allus vaid formaalselt ENSV kultuuriministeeriumile.

Moskvas liikusid suhteliselt suured summad. Asi käivitati dekreediga, et nüüd te peate hakkama filmi tegema. Ja hakatigi. Aga võõra märk on kaude filmil senini küljes. Rõõmu teeb, et loomingulistel noortel sellist suhtumist ei ole.

 

Eesti filmiturg on väike. Kas filmimehi ja -naisi siia liiga palju ei saa?

Loomingut on üldse kahtlane asi õpetada. Moskva kinoinstituudis oli kursusel 20–22 inimest. Kui neist kaks-kolm tegijat tuli, oli väga hea.

Pedas on praegu ka väga suur režiikursus, 28 inimest vabakuulajatega kokku. On hea, kui neist paar tegijat saab. See on täiesti normaalne. Kellel see ei õnnestu, pole midagi kaotanud. Nad on saanud baashariduse. Nad teavad, kuidas, milliste seaduspärasuste järgi filmitegemine käib.

Ja siis see noor läheb teistesse valdkondadesse tööle. Tal on vundament all. Mängufilm on see vundament. Selle peale saab ehitada.

 

Mis seisus on Eesti kinoteadus?

Meil ei ole seda. Ma delikaatselt ei puuduta kriitikat. Kõik artiklid kipuvad olema „meeldib – ei meeldi“ tasemel. Need inimesed, kes sellega tegelevad, suurelt osalt ei tea, kuidas filmi sisemiselt tehakse.

Kui võrrelda, kuidas kirjutatakse kujutavast kunstist ja filmist, siis see on nagu öö ja päev. On taseme ja teoreetilise ettevalmistuse vahe, kunstist kirjutajate kasuks. Jumal tänatud, et tuleb juurde haritud noori, see vast muudab üldist kliimat.

 

Kelleks sa ennast pead: operaatoriks, režissööriks, filmipedagoogiks?

Ma olen siiruviiruline. Praegune aeg sunnib tegema paljusid asju, mida varem poleks vast teinud. Siin on ka teatud missioonitunnet. Palju on räägitud sellest, et meil pole raha, õppebaas on naeruväärselt väike, minge õppige välismaal.

See on ohtlik. Jumala antu ei ole tihti korrelatsioonis läbilöögivõimega. Juhtub nii, et läbilöögivõimeline ajab raha kokku ja läheb õppima. Ambitsioonid on suured, aga tal ei pruugi olla seda kõige tähtsamat. Sädet.

Siin õppides saab hariduse väikese raha eest ja tekib normaalne selektsioon. On näha, kellest tuleb ja kellest mitte. See, kellest tuleb, saab siis juba sinna õppima minna, kuhu tahab.

 

Oleksid sa valmis kohe mängufilmi tegema, kui keegi pakuks?

(Naerab pikalt) Keegi ei paku tänapäeval. Mul on palju asju plaanides valmis. Aga ma ei taha nendest rääkida. Ei taha ära sõnuda.

Mul on olnud nii, et minut on puudu, et film käivituks, aga siis tuleb mingi asi, värk ja jälle lõhkine küna.

Filmi sihtasutusest võiks ju küsida, kui palju neile on tehtud avaldusi täispikkade mängufilmide tootmiseks. Lühifilmid on veel eri värk. Kui sa ikka kinopisikust nakatatud saad, siis sellest ei vabane.

 

Kuidas sa suhtud Eesti väikese filmiraha jagamisse?

Iga jaotamine on ebaõiglane, aga ma ei lahmiks selle üle eriti. Kinosisest kisklemist on liiga palju olnud, aga tarvis on stabiilsust. Tähtis on, et toodetaks järjepidevalt keskmise lavastusliku astmega mängufilmi. See loob pinnase, mille peale võib tärgata õhkõrn orhidee või maavillane parmupill.

Nüüd hakkab kujunema, et meil tuleb igal aastal välja kolm mängufilmi. Nõuda, et kõik oleksid tipud, on absoluutne nonsenss.

 

Milline on Eesti kino seis täna?

Lootust on. Asjad lähevad üle kivide ja kändude paremaks. Kui filme tuleb rohkem, on hästi. Kõige erinevamaid. Filmipoliitiliselt on tähtis, et oleks ka „publikufilme“. Muidu öeldakse, et nokitsete seal festivalifilme teha ja ainult ise saate sellest aru. Film on suuresti sündinud laadaplatsil, näidati telgis nagu tsirkust.

 

Tallinn, november 2003 – Raela, juuni 2013

 

alt

Jüri. Foto: Viio Aitsam

Jüri Sillart

 

  • Sündis 29. mail 1943 Tallinnas, suri 10. septembril 2011

  • Õppis Üleliidulises Riiklikus kinematograafia instituudis Moskvas 1962–1970 operaatoriks.

  • Tegi operaatorina 12 suurt mängufilmi, lavastajana neli. On erinevate filmide juures olnud stsenarist, režissöör ja/või operaator sh. „Briljandid proletariaadi diktatuurile“, „Aeg elada, aeg armastada“, „Surma hinda küsi surnutelt“, „Hukkunud alpinisti hotell“, „Metskannikesed“, „Karge meri“, „Nipernaadi“, „Reekviem“, „Bande“, „Saja aasta pärast mais“, „Varastatud kohtumine“, „Äratus“, „Noorelt õpitud“, „Kuldrannake“ „Antoša“, „Griša“, „Peeter“, „Leida lugu“…

 

Töö

  • ETV lavatööline 1961–1962, operaator 19701971

  • Tallinnfilmi operaator-lavastaja 1971–1989, režissöör-lavastaja 19901994

  • Vabakutseline 1994–1997

  • Õpetanud erinevatel eluetappidel Tallinna Kunstiakadeemias, Muusikaakadeemia lavakunsti kateedris ja Pedagoogilises ülikoolis.

  • 2004. aastal asus professor Jüri Sillart juhatama filmi- ja video õppetooli Tallinna pedagoogikaülikoolis, alates 2006. aastast juhtis ta filmkunsti bakalaureuse- ja magistriõppekavasid Balti filmi- ja meediakoolis.

  • Balti filmi- ja meediakool asutas filmi suurmehe Jüri Sillarti auks Püha Jüri preemia. Selle statuudis öeldakse: „Stipendium on tunnustus õppivale filmitegijale eesmärgiga tähistada õppeedukust, pühendumist, jumalikku annet või meeskonnatöö-oskust. Preemia koosneb rändauhinnast, mis end riiulil meelde tuletaks, ning enesetäienduseks suunatud rahalisest stipendiumist.“ 2013. aastal anti stipendium teist korda, selle sai filmitudeng ning režissöör Moonika Siimets.

 

Paberlehtede kiituseks

Margus Mikomägi

 

Kui Jüri suri, siis tuli see intervjuu mulle meelde. Arvutite vahetusega oli selle loo fail kadunud. Lootsin siis interneti peale, kus ju kõik pidavat säilima, aga võta näpust 2003. aastal kirjutatud Maalehe lugusid võrgus ei ripu. Neid nagu polekski olnud.

Nüüd Jürist mõeldes taas läksin Rapla keskraamatukokku, et neil ikka on Maalehe 2003. aasta lehed olemas. Jälle selgus, et loo tegemisest ja kirjutamisest on möödas 10 aastat ning neid lehti ei säilitata. Rapla raamatukogu tellis selle loo paberkandja koopia Tallinnast keskraamatukogust. See tuli kiirelt, aga enne olin Maalehe 2003. aastakäigu täie paberlehti leidnud oma Raela maakodu sahvrist. Tänu sellele saate te ja saan ma seda lugeda.

Tahan eraldi öelda, et tehnika vananeb, õiged sõnad, mõtted ja laused-teod jäävad alles igavesti. Mulle väga meeldib internet, aga ma armastan ajalehti, mis on paberist.

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga