Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 4

 

Kogutud muljed.      Illustratsioon: Ervin Õunapuu

(Loe ka “Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 1, 2 ja 3”.)

Uitmõtetega ettekanne sellest, kuidas ma septembri alguses Tartus teatrifestivalil  Draama 2010  käisin, mida seal nägin ja kuidas see mõjus.

Hecubast laetud
Tallinna linnateatri noored mehed panevad Tartus täissaali rõkkama oma Hecubaga. Miskipärast on mul tunne, et publikule see Hecuba asi, mis tänase näitleja elu eri juppidest koosneva loo sisse on põimitud, püsti seisvatele plaksutajatele kohale ei jõua. Mind tegi see lugu pigem kurvaks.
See, et mitte ainult näitlejatel tuleb elus püsimiseks üha kiiremini joosta, on teada ju. See ka, et peatumiseks ja jooksusuuna kontrollimiseks aega ei võeta. Ma ei näinud noorte meeste mängitus loos lootust. Seda märki, et meie nii ei tee, ärge teie ka tormake. Mu kõrval istus nooruke neiu, tal oli kaks mobiiltelefoni, millega ta siis suhtles enne etenduse algust, vaheajal ja kohe, kui saal etenduse lõppedes valgeks hakkas minema. Tüdruku vaimustus oli ülivõrdes. Ei söandanud küsida temalt, kas meeldisid talle juba tuntud noored näitlejamehed, see, mida ta lavalt nägi ja kuulis, või mis.
Mul on tunne, et oma näo ja ka teo saavutanud näitlejad sest trupist vajavad üle jõu käivamaid ülesandeid nüüd. Publiku vaimustamine, nii nagu see oli, on neil juba selge. Priit Võigemast on lavastajapilguga mees kindlasti ja usun, et just tema on see, kes võib selle ärksa kamba liidriks saada Linnateatris. Veel ma usun et te edaspidistes lavalugudes (Hecuba lausa nõuaks järge) ka kas või ühele näitlejannale ruumi ja osadust leidub.  Kui neid aga on mitu ja te teatris neid on, siis oleks veel vägevam.



Mässav Noormets

Lavastaja Andres Noormets võiks olla teatris tipplavastuste tegija ammu, aga tundub, et ta ise ei taha seda veel. Ta ei taha teha rutiinset tööd, tahab olla eriline iga kord, ta otsib vormi ja vormistust ja ei lähe meelega kindla peale. See on meeldiv ühtpidi ja samas aeg katsetada ja aeg sooritada.
Andres Noormets ütleb oma hobiks kuuldemängude tegemise ja see, kuidas ta nende valmimisest ja kirjutamisest ja tööprotsessist räägib ise, on isegi huvitavam kui, siin tuleb öelda kuuldav, tulemus.  
Mulle hästi oli nahka mööda Noormetsa lavastus  „Mässajad“. Roy Strideri teema, üleilmastumise  vastu mässav noor eestlane Euroopas ja maailmas, on kahtlemata uus ja huvitav. Kogu see lugu G8 vastastes massimeeleavaldustes osalenud eestlastest Rostockis avardab tavaeestlase kodumaailma igatahes.
Miskipärast on Noormets selles lavastuses pidurdanud näitlejate võimalikke emotsionaalseid puhanguid. Hoiatav lugu kantakse ette hämmastavalt kiretult, asju ei dramatiseerita väga. Ja, mine tea, äkki ongi selline lavavorm õige ja loo sisu, mida kannab hirm maailma ja inimeste pärast, vastuhakk sellele, et tähtsaid asju otsustavad kaheksa (või mõni peale) persooni, tähelepanu juhtimine sellele, et mõelda tuleb ja mitte ennast orjastada lasta…, jõuab nõnda kõige paremini kuulajateni, siin on küll õige lisada ka sõna “vaatajateni”.

Sipsikust Pea vahetuseni

Teatri kodus mängivad Eno Raua aastaid tagasi eesti lastele kirjutatud „Sipsikut” näitlejad Kärt Johanson ja Leino Rei. Kaltsunukk Sipsik on tänases informatsiooni kiirteel olevas maailmas jäänud sümpaatseks ja armsaks fantaasiamänguks. Kaltsunukk kosmoses. Tuletab meelde head aega, kui isadel ja  emadel oli aega lastele muinasjutte lugeda enne und. Lugu on sellest, kuidas mängimine fantaasia tööle paneb ja lapsel kasvada aitab. Usun, et just sellised esimesed teatris käimised kasvatavad publiku, kes 20 aasta pärast mängitavaid Uku Uusbergi lavastajalaadi ja moodi lahtise meele ja südamega teatrisse tulekut eeldavaid lavastusi vaatama tuleb ja neist elamuse saab.
Festivalil nähtud „Pea vahetus“ oli elamuslik ja täpne, ikka erakordne ja parem kui kunagi varem. Priit Võigemast ja Märt Avandi on mehemaks saanud ja lavastus tervikuna täpsemaks. Seekordsel vaatamisel jäi enim meelde Uku Uusbergi lavatagune osatäitmine, mingid uued intonatsioonid ja mõistmised tundusid olema lavastaja raudteejaama häälekõvendajast kostvas jutus.

Jalutuskäik soos
„Pea vahetuse“ etendusega sadamateatris hilisõhtul, sellele järgnenud lühikese, sisuliselt läbikukkunud lühikese aruteluga… Öisel Tartu tänaval pakkus Raplast laia ilma õnne otsima läinud ja ikka loominguliselt särav noormees sõbralikult mulle pudelist odavat viinalonksu. Kuna ma napsivärgist loobun ammu, siis ütlesin äitäh ja ei suutnud hoiduda iroonilisest kommentaarist, et lauaviin… Juba seda öeldes oli häbi. Õnneks reageeris pakkuja päriselt: „Rasked ajad, rasked ajad!“ Ütleja hääles oli nii palju rõõmu, et sellest lonksamata jäänud lonksust jätkub jõudu ka praegu.
Laupäeva pärastlõunal olen juba Esna mõisas. Täiesti teine hääl on ses kohas. Sealne asukas Tõnu Õnnepalu kutsub meid Jaan Kaplinskiga jalutama. Läbi soo Esna kabelit vaatama. Kõnnime läbi märja rohu. Räägime vähe, vaid vaatame. Kakssada aastat tagasi oli see kabel, mis mõisast paari kilomeetri kaugusel, kätte paistnud.
Kabeli väravas on torm hiljuti suure kuuse maha murdnud, kiviaia kõrvalt, ja paar kivi sest kooslusest välja veeretanud ühtlasi.
Küll Eestis tehakse head eriilmelist teatrit. Ma ei ütle seda oma kaaslastele seal. Vaikus kõneleb ja kunagi elasid soos varesed.

Esna kabelisse pääsemiseks tuleb jalutada läbi soo rajatud metsteel.

(Lõpp)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga