Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 1

Kogutud muljed.                                                                 Illustratsioon Ervin Õunapuu.

Uitmõtetega ettekanne sellest, kuidas ma septembri alguses Tartus teatrifestivalil  Draama 2010  käisin, mida seal nägin ja kuidas see mõjus.  
On pühapäeva hommik, lõhun oma kevadel esimesena ehitatud kiviaiajupi laiali. Mul on selline tunne, et aed tahab sinna mõnd kivi juurde. Et kindlam olla.  Ja enne  ma Tartusse teatrisse nädalaks minna lihtsalt ei tohi. Ehitan, miskeid lennukeid lendab taevas. Kusagilt kostab kogunevate sookurgede hääl.

Jalutuskäik pärast tormi
Raplas õhtul kodumaja ees käib korraks valge salliga sõbrale tere öeldes läbi pea, see ei ole elu, on film. Miski mõnus kordus on selles autosse istumises. Olen teel teatrifestivalile Tartus, vahepeatusega tormist räsitud Peedul.
See augustitorm, õigemini selle tormi tagajärjed on omaette teema, haagib teatriga, sest on dramaatiline. Lisaks mäletan, kuidas oleksin tahtnud pärast Uku Uusbergi Jäneda lavastust „Jõud“ kuulutada, et just selle meestetrupi jõust mõtlemine tolle tormi tekitas. See jäi mõtteks vaid, sellepärast, et too 2010. aasta augustitorm liiga suure ulatusega oli ja mitte vaid Jäneda tallikatusele kahju ei teinud.
Pisikene kahtlus siiski on jäänud, et lisaks Uku ja kolmekümne mehe mõtete jõule tegelesid tormi ja muutuste ootamisega sel suvel ka teised, nõnda, et mine tea. Ükski teatriskäinu ei ole kirjutanud sest tormis alanud „Jõud“ etendusest, et Uku Uusberg ennustab muusikalist müsteeriumi kirjutades ja lavastades kauboikultuuri lõppu. Ja ega sedagi ei kiputa märkama, et Ivo Uukivi mängitud kauboi isa (mul on tunne, et see vana mees on EPA haridusega agronoom) on poja jaoks kunagisse pullilauta mereranna loonud. On loomad maha müünud ja lauda liiva täis vedada lasknud, et mehe meeled kergemini kokku tulla saaks. Aga…


…Elva külje all, seal Peedul murdis tuul maha põlispuid nii, et kannatada said aiad ja majad ja elektrit polnud mõnes kohas nädalapäevad. Sealsed elajad räägivad, et riiki polnud neil abiks.
Neoonvestidega, lipsustatud ametnikud jõudsid kohale siis alles, kui inimesed ise olid suurema osa teid lahti saaginud ja oma aeda harima hakanud. Siis need neoonvestid olid hakanud korraldama ja keelama, ähvardamagi.
Mu sõbra kodu vastas on täna Tartu ülikoolile kuuluv kingitus, kunagise uhke kirjanike suvekodu krunt ja eestiaegsed lagunevad villad. See kõik laguneb tormitagi ja peedukatel on jutt, et ülikool tahab selle varanduse maha müüa enne, kui ta muinsuskaitse alla võetakse. Mingi sahker seal igatahes on ja taas kurb vaadata, kuidas riik ei toimi.
Esmaspäeva hilisel hommikul tehakse Peedu igas hoovis tööd, lõhutakse ja laotakse puid. Ülikooli valdus teeäärse lagunenud aia taga on ainus koht, kus peremees ei tegutse.

Sama päeva õhtu eel avatakse keset Tartu linna, raekoja platsil teatrifestival, Eesti oma, Draama 2010. Kultuuriminister Laine Jänes on ka Tartus ja avamisel. On ilu pärast. Mõtlen, mis minister teeks, kui teaks, kuidas ülikool kultuuriväärtustesse suhtub. Tean vastust – ei teeks mitte midagi.

Vabatahtlikud ja korraldajad Draama 2010 avamisel Tartu raekoja platsil. Vasakult – Margus Kasterpalu, Laine Jänes, Madis Kolk ja Ivar Põllu.


Toatüdrukud lähevad enne lõppu hulluks

Kõnnin Eesti Üliõpilaste Seltsi majja, just seal mängitakse „Toatüdrukuid“. Tähtis maja me riigi jaoks. Tee viib üle Toome, Toomel on Juhan Liivi kivi, vist ka suure luuletaja nimega tänavajupp. Ma ikka olen Tartus selle kivi kanti sattudes mõelnud ajast ja väärtustest, mis muutumatud. Mälestuskivi on omal kohal. Vajaliku korrastusega.
EÜSi maja ees on festivali punane mööbel ka. Istun ja ootan etenduse algust, istun üksi. Tuleb  lavastaja Hendrik Toompere, istub kah. Üks tüdrukutips hoiatab meid, et punaseks värvitud diivan võib püksitagumiku külge hakata. Ütleb pisut hilja, me juba istume.
Hendrik on selle festivali enim hõivatud teatritegija. Hästi pindmiselt puudutab me jutt mehe seost või nüüd siis seosetust lavakooli juhtimisega. Kuidagi nii saan aru, et sellega on nüüd kõik ja Hendrik saab pühenduda uutele teatritegudele.
Hendrik Toompere räägib “Toatüdrukute” Tartu mängukohast pisut ka, kiidab ja juhib tähelepanu, et Rakvere pangamaja mängukoha maleruudus põrandat siin ei olevat, see ehk teeb mõned naiste liikumised pisut arusaamatuks, aga saal sobivat selle tüki jaoks ootamatult hästi. Hiljem vilksatab majakoridoris Rapla ajaloolane Jüri Metssalu, otsin teda pilguga teatrisaalist, aga ei leia. Ajab ilmselt Eesti asja ses majas.
Katvalk, vist nii nimetatakse seda moeetenduste lava, kus publik istub kahel pool tribüünidel ja saab lisaks saalipõrandal sündiva jälgimisele ka teistele vaatajatele otsa vaadata.
Olen vist kord juba õiendanud, et kui vaataja näitlejatele liiga lähedale tuuakse, siis on vahel mõnd intiimsust valus vaadata. Kui see valu just meelega nähtavaks pole tehtud-lavastatud… Juhuslik liigne paljastus võtab nähtult salapära ja ei tee vaatamisest sündmust.
Suvine Põrgupõhja lavastus Tartu Toomkirikus oli selles mõttes ebameeldiv vaatamine, Toatüdrukutes kiskus palja ihu ja kurjast vaimust vaevatud kire nihestatud näitamine mulle, vaatajale vastikuks. Ära ka minna ei saanud etendust segamata. Vaatasin ebamugavuse hetkedel hoopis Ervin Õunapuu lavakujunduse detaile, see leevendas pahade mõtete sigrimigri, mida moelavalt pakuti. Piilusin mu vastas istuvate inimeste reaktsioone ja mõtlesin sellele, et inimene ei tohiks olla peast toatüdruk, siis isegi, kui ta toatüdruku tööd teeb.
Ma ei eita, et nähtu oli teatrisündmus, et tegu oli heade näitlejatööde ja kummaliselt täpse lavastusega, aga mulle selles paigas, kus oma mõtlemisega olen, see mõjus tülgastavalt. Kui keset etendust üks lavaruumiaken päriselt lahti tehti ja õueõhk tuppa tuli, oli poole parem olla. Mõte, et kellele sellist veidrat nihestatud maailma vaja on vaadata ja milleks, on siiamaani vastuseta.

Jalutuskäik direktoriga

Tallinna linnateatri direktor Raivo Põldmaa ütleb, et on jalamees festivalil. Jalutame koos Genialistide klubi poole. Räägime suvel nähtud teatrist ja Raivo võtab me jutu lõpus selle kokku toreda tõese tõdemusega, et teater on Eestis ehk ainus kunstiliik, mida üks inimene üpris terviklikult võib hoomata. Kunstinäitusi, raamatuid, kontserte ja muud kultuuri puudutavat on nii palju, et seda ei jõua jälgida nagunii. Teatrit on palju, aga sellest käib jõud üle. Ma lisan “kui tahta” ja meenutan, kuidas 1970ndatel mõnd tähtsat raamatut lugemata seltskonnas suurt midagi teha polnud. Hermann Hesse „Klaaspärlimängust” räägime ja kunagisest Draamateatri „Kolme õe“ lavastusest.
Sellest ka, kuidas direktori jaoks peab lavastus esietenduseks valmis saama, kuidas suuredki lavastajad teatud tükkide kaoks ikka lisaprooviaega vajavad. Raivo muigab ja ütleb, et on oma töös küll esietenduse kokkulepitud ajast nädal-kaks hiljemaks planeerinud. Ma kuidagi olen kogenud elus, et hea etendus ei saagi valmis. Liigub hoopis! On hea esietendusel, selle tunneb ju ära, isegi kui märkab miskit ebakindlust, ja on kindlasti parem aasta pärast. Ikka see teadmine siin, et näitleja isiklik inimeseks kasvamine ei saa olla eraldi sellest, mida ja keda ta laval mängib. Kellega, on ka tähtis. Tuttav teatrikunstnik kord ütles, isa ja ema me ei saa valida, sõpru saab.

(Järgneb)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga