Järvamaa – hea teatri kultuuriruum

 

 

 

alt

 

alt

Esana lava.

 

See lugu on kirjutatud homme Albus Kukenoosi viljaaidas esietenduva „Prohvet Maltsveti“ lavastuse, Albu valla ja kogu Järvamaa auks, kus kultuuris on sündinud, juhtunud ja sünnib-juhtub veel mõndagi.

Ma pühapäeval paepäevade aegu käisin Paide ajatornis. Seal liftis, mis inimesi ajas liigutab, liigutas mind teatrist mõtlema Järvamaal ja sellest, et kultuuripuuted on pea ainus, mis alles jääb.

Laku perset, püssamies“ – selle sentensiga algab mu jaoks minu isiklik Vargamäe lugu. Hiljem alles tuleb sesse teater selle sõna otseses mõttes. Kes nüüd selle tsiiratsinna rahvaliku laulu „Kus sa käisid, valge jänes“ teksti otsima hakkas, leiab sealt tõesti sõnad, kuidas jänes Moskva linnas käis ja püssimehel püss lahti läks. Mul on selle lauluga Vargamäe seos ennekõike. See laseb mõtetel uidata.

On see pilt ka muidugi, kuidas kolmekümnene Andres puutelgedega vankri kõrval oma naisele Krõõdale ütleb, et „Seal ta ongi, see Vargamäe“. Hilisemast on mulle külge kasvanud Krõõda kodu kirjeldus, mis kohe „Tõe ja Õiguse” romaani esimese osa alguses. See, mis järgneb igikuulsale tekstile „Siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes, ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga”… Seal hiljem Krõõt mõtlebki, kui ta süda valusalt kokku kisub rinnus, naba ümber puntra, et tema on kodu mõistnud kohaks, kus põllud ja mets – suur laas mis õhtuti heliseb kui huigatakse. „Aga, mis heliseb siin, kui tuleb lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?“

Eesti teatritegijad on ajast aega ikka miskit moodi Tammsaare juurde jõudnud. Vargamäele. Ja enamasti on see kokkusaamine olnud õnnelik kunsti mõttes. Andres Särev, Voldemar Panso, Jaan Tooming, Raivo Trass, Mati Unt, Elmo Nüganen, Urmas Lennuk… Sel aastal alustab Vargamäel oma Tammsaare teekonda noor Ugala teatri lavastaja Vallo Kirs… Kukenoosis teeb teist Eesti suurt kirjanikku Eduard Vildet Ingomar Vihmar. Kõik omal moel ja kombel. Üks ühine joon on neil lavastajatel ja lavastustel peaaegu kõik nimetatud on lavastuse tarbeks teinud dramatiseeringu ise.

alt

 

Vargamäe ja KGB

Oli aasta 1979, mina noor näitleja Ugala teatris. Meil oli ansambel Pääsusilmad ja koos Lembit Eelmäega me sel suvel tuuritasime mööda Eestimaa vabaõhulavasid. Lembit luges luuletusi ja jutustas naljalugusid, Priit Pedajas laulis Kaplinskit ja Runnelit ja rahvalauluseadeid. Teised ka, aga Priit oli ikkagi see eestlaulja, -võtja.

Vargamäel, seal soo ääres, sauna juures oli folgiõhtu. Sõitsime sinna esinema. Ja esimene, kes meile vastu jooksis, oli kadunud Kalju Langsepp, kes ähkides teatas, et KGB üleval saunapööningul meid kuulab ja lindistab. Meeles on Priit Pedajase reaktsioon, ta ütles, et meil on kogu repertuaar kinnitatud ja karta pole midagi. Marju Lauristin oli rahukomitee või mingi sellise asja esimees siis ja Priit selle komitee kutsel ikka laulis, ma usun, me väliskülalistele. Pärast ööbisime Järva-Madise pastoraadis, sõime seal ühise laua taga.

Hommikul ei olla pastor Vello Salum KGB mehi majja, oma koju, sisse lubanud. Oli kutsunud oma kabinetti, ametlikku ruumi, aga kontrollima, et kes ja mis meelt, mitte. Ja mina käisin siis suvepuhkusest Viljandis ülekuulamisel. See on teine lugu juba, aga igatahes Priit jäi selle püssamehe laulmise pärast mu mäletamist mööda uuest kolmetoalisest korterist ilma. Vaat sulle Vargamäed!

Just siis sai mulle selgeks ka, kust ja kuidas kirikukellad Vargamäeni helisesid.

 

Esna sajand ja Kajakas

alt

Esna kabel. Seljaga Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu.

 

Kuidagi nii on ka, et sündmuseks kirjutab asjad ja kohad hea kirjanik. Arvan, et kui Eduard Vilde poleks kirjutanud romaani „Mahtra sõda“, ei teaks praeguse Raplamaa Juuru meeste mässust suurt keegi täna. Ajaloolased ehk. Ja teater aitab neid lugusid emotsionaalselt elus ja meeles hoida. Nii on ka Tõnu Õnnepalu näidendiga „Sajand“, kus aluseks Esna mõisa lugu, Klaasveranda, Triiphoone, Aednikute rida, Tiibklaver mõisasaalis (kasutan meelega suurtähte, sest need on tegelased… MM). Tean, et lavastaja Margus Kasterpalul on unistus seda täna Ugala suurel laval mängitud lavastust kord ka Esna mõisas mängida.

Juunis nägin Esnas Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumi 11. klassi arvestusetendust. Noored gümnasistid, kes erialana õpivad teatrit, mis mu jaoks ennekõike inimeseks saamise õpetust tähendab, mängisid Esna mõisa ees ja sees Anton Tšehhovi „Kajakat“. Neli vaatust tundlikku ja üldlevinud arvamuse järgi mängimisel suurt elukogemust nõudvat teksti. Ent teater teeb imet. Seitsmeteistaastastel ei tohiks kuskiltki kandist selliseid elukogemusi olla nagu „Kajaka„ näidendis, ometi ime sündis ja noored olid äkki vanad. Mitte väliselt, vaid maailma mõistmiselt ja mõtestamiselt. Ja see, kuidas mõisahoone, see õu – sajanditega kujunenud keskkond seda äratundmist toetasid, on teater, mis ennast üles kirjutab suurte tähtedega.

 

Kukenoosi „Tarkus“

alt

Vaid neli aastat tagasi mängiti Kukenoosi aidas Tõnis Mägi muusikateost „Tarkus“. Kuidagi juhtus nii, et selle teose esiettekanne oli aasta varem Paides. Kukenoosi jõudes oli lugu ja lood arenenud ning muusikalised koosseisudki muutunud, sõnalisest osast rääkimata. See muusika on õnneks ka plaadil ja kõigile kuulata.

Mul on oma pilt sellest tarkusest: Kui ees on mingi vist kuues kontsertetendus Kukenoosis, jõuame kohale palju varem, sest suvi ja Järvamaa tahavad sissehingamist. Ja siis näen proovi. “Head ööd, vend” koor, kes etenduses kaasa teeb, valmistub etenduseks, hingatakse, keskendutakse, igaks asjaks oma harjutused. Ollakse koos selleks, et olla laval veel enam koos. Proovi juhatab noor helilooja ja dirigent Pärt Uusberg, kes siis on veel 22 aastane ja tema sõnade ja ettenäitamise järgi ei harjuta vaid noored lauljad, proovis osalevad täie keskendumisega Tõnis Mägi, kellel siis aastaid üks üle kuuekümne, ja Jarek Kasar, kes just sealkandis oma lauluga „Minu inimesed“ kuulsuse pilve peal oleks võinud ujuda…

Kukenoosi tarkuse sisse kuulub ka pilt Tammsaare „Tõe ja Õiguse“ öö ja päev läbi mängimisest sellel viljakal kultuurimaal. See on ainuvõimalik vaid teatris, et Puškini suur maal Kukenoosis mängitud härra Mauruse klassitoast jõuab Vargamäe väljale, kus tehakse revolutsiooni. Neid asju ei saa unustada, sest see ei ole ajalik mõõde, vaid on midagi enamat.

 

Jäneda jõud

Ma ei saa Järvamaast ja teatrist rääkides ka Jänedast mööda, kuigi puht halduslikult jääb ta nüüd naabermaakonda… Kui mina lapsena Jänedal elasin, elasin Paide rajoonis…

Jäneda Pullitallis sel suvel teatrit ei tehta, R.A.A.A.M. teatri juht Märt Meos ütles, et ei olnud head ideed. Aga ta ei ole sealses keskkonnas teatri tegemise mõtet sugugi maha matnud.

Lavastuse „Jõud“ esietendusel hakkasid Jänedal loodusjõud mässama, kui üle Eesti käis 2010. aasta augustitorm, puid langes Tartust Järvamaani. Torm räsis ka Pullitalli, aga kauboikultuuri võidukäigu vastu astunud mäng ei jäänud pooleli. Hiljem mängiti sealsamas Urmas Lennuki kirjutatud lugu „Pärast surma Jendalis“ ja tegijate kaabudelt langes tolmu aasta varem tormi sees ja lavastuses elanud jõud tuli teise teatritükki minuga kaasa…

***

Kuidagi, jah, on nii, et Eestis on olemas teatrilinnad, aga Järvamaa on mu jaoks teatrimaa. Koht, kus saab käia, silmad lahti ja kikivarvulgi.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga