Jaanalinnumängud idapiiril ja „Х** войне“

Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt” on lavale jõudnud dokumentaaltragöödia. On elus teater. Sõjavastane, plakatlikkust vältiv, hinge põhjast tulev karje – maailm, tule mõistusele! Seda pole tavakaanonite järgi võimalik isegi arvustada.

Nagunii on kogu avalik ruum sõda täis, miks ma peaksin seda ka teatris vaatama? Pannes sõja konteksti valu, saab öelda , et kogu avalik ruum on valu täis. Ka nii võib pehmes tugitoolis mõelda, et see on võõras valu. Ometi me, eestlased, oleme seda isikliku abituse tunnet – abitus midagi muuta – hakanud abistamisega kompenseerima. See loob ülevaid hetki.

Võõras ja isiklik valu… Mul nüüd pärast etenduse nägemist on teadmine, et kui anda kõigele sellele, mida ma nagunii tean, kunstiline, poeetiline vorm, siis arusaamine me ühisest valust süveneb. Miski, mis propagandana ja ka neutraalsete ülevaadetena jõuab kohale külmalt ja tuimalt, muutub kunstilisse vormi kantuna isiklikuks valuks. Vaataja saab osa võõrast valust. Ja ma ei karda seda öelda, et see puhastab. Annab ka jõudu seista humaansuse eest. Julia Augi lavastus, Eesti näitlejate suurepärase pieteeditundega tehtud, seda näitab.

Arvan, et Tallinna Vaba Lava publiku hulgas ei olnud esietendusel mitte ühtegi inimest, kes ei oleks olnud sõja vastu juba ammu enne seda etendust. Üsna selge, et pärast nägemist on veel enam. Teavad seda enam, et ajavad elus õiget asja. Hoiavad elu. Seda habrast.

Päris valu

Elu teeb alati uhkemaid kaari, kui inimese fantaasia välja mõtleb. Ma oma 2017. aastal ilmunud raamatus „Kaksteist armastavat naist” panin paari kuulsa Vene näitleja Julia Augi ja Eesti näitleja Rea Lesta. Intuitiivselt. Arvates, et nende olemises ja maailmatunnetuses on midagi sarnast, midagi sellist, mis mind võlub iga toll. Rea mängis siis veel NO teatris ja Julia ei olnud Eestis lavastanud. Nüüd said nad kokku Vaba Lava dokumentaaltragöödias „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt”. Said kokku ei ole siin sõnakõlks. Kuidagi nii tunnen praegu, kui olen näinud Read Julia lavastuses. Taas ei saa ma siin kasutada sõna „mängima”, sest Rea oli. Nähes teda olemas jäi hetketi hing kinni sellest läbitunnetatud valust, mida ta edastas.

Teen siin ainsa erandi ja kirjeldan ühte stseeni poolteist tundi kestvast tragöödiast. Laval: Ivo Uukkivi, Rea Lest, Simeoni Sundja, Loviise Kapper ja Harald T. Rosenstrøm .

Rea seisab valges kleidis keset lava. Võtab kannu ja kallab selles oleva vere kleidirinnale. Teeb veriseks ka käed. Samal ajal kirjutab ja loeb kirjutatut kõva häälega ette lavaservas kössitav psühholoog Loviise Kapper . Soovitan selle loo lugejail ka seda lugeda kõva häälega:

„Psühholoogide nõuandeid. Sisendage endale: „See on ainult minu keha, minu hing on suurem, tugevam, teda pole võimalik alistada. Ma olen 1000 korda rohkem, kui minu keha“. Tähtis on see, et te ei laseks endas tekkida süütundel. See ei toimu sellepärast, et minuga on midagi viltu, see ei toimu sellepärast, et ma jäin linna või läksin vett tooma või olen ilus või noor või lihtsalt naine. Süüdi on vägistaja, süüdi on okupant. Teie olete kannatanu. Pole olemas mingit teie süüd, mitte milleski, mitte mingisugust. Süüdistus ei käi teie, vaid tema pihta. Teie jääte inimeseks, nagu olite, see ei määri teid mitte kuidagi, ei mingil moel.”

See lavastus ei ole plakat. Ta ei võitle millegi eest või vastu, ta laseb saalis istujal ise situatsioonid läbi elada oma peas. Päris valu ära tunda. Kusagil ei lajatata. Stseenide vahel vaid kõlab õhuhäire sireen.

Samal ajal Narvas

Eelnevat, nii reaalset sõda kui selle kunstilist vormi silmas pidades, on just vaid plakat see, mis on piirilinnas Narvas nüüd suure skandaali põhjustanud. Lavastuse „Х** войне…” plakatid saavad ses linnas küll üles, aga skandaaliga. Sotsiaalmeedias käib äge kommenteerimine. Ka üsna avalikult ropp. Kirjutatakse kirju kultuuriministrile ja süüdistatakse Narva linnapead, kes „sellist roppust” avalikku ruumi lubab.

Narvas kasvanud Julia Aug on oma kodulinnas kuulutatud justkui paariaks. Ja seda ei tee Venemaa venelased…

Eestis (kas tõesti pean kasutama väljendit „mujal Eestis“?) tegutseme nii tavainimeste kui valitsuse tasemel: aitame Eestisse jõudnud Ukraina põgenikke, saadame relvi ja abivahendeid Ukrainasse, töötame oma lääne partneritega nende silmade avamiseks. Majad Tallinnas ja Tartus on sini-kollased. Vaba Lava lavastuse „X** войне…“ esietendusel Tallinnas seisab saalitäis publikut etenduse lõpus vaikides 5 minutit leinaseisakus. Sest plaksutada tundub kohatu…

Täna, laupäeval on sama etendus Narvas. Vaba Lava üks hingedest Allan Kaldoja kirjutab mulle, et Narvas ei ole majad sini-kollased. Ütleb, et seal on paljudel inimestel Putini propagandaämber silmini peas. „Keerulistel aegadel vajab ühiskond majakaid, mille järgi inimesed saavad joonduda,” kirjutab Allan Kaldoja. Vaba Lava Narvas seda kindlasti on. „Teater tekitab debatti. Just debatt on edasimineku, arengu eeldus. Eeldus sellele, et Putini ämbrisse tekivad üha uued mõrad ja see lõpuks koos kogu selle verest, pasast ja okastraadist impeeriumiga põrmu variseb,” ei häbene Kaldoja kasutada suuri sõnu labasuse vastu.

Allan Kaldoja nimetab Narvas toimuvat silmakirjalikkuse paraadiks ja aitab mul selle episoodid punkt haaval üles lugeda:

Episoodid Vaba Lava „X** войне…” Narva toomisest:

* Laekub kümneid kurje kommentaare internetis – probleemiks pole mitte sõda ja inimeste hukkumine, vaid see, et reklaamplakatil on „X**”, millest võib tuletada sõna, mis Narva avalikus ruumis, müüridel, seintel ja plankudel pole sugugi võõras.

* Kaubanduskeskused teatavad, et nad ei saa meie reklaame üles panna, kuna kardavad pahandusi.

* Laekub kõne pädevast asutusest, kus kinnitatakse, et ajame õiget asja, kuid kas meil ikka on tarvis reklaame üles panna. Vastame, et loomulikult on.

* Linnapea, kes on selgitanud, et Ukraina lipud pole Narva linnaruumis oodatud, räägib ajakirjanikele, et ei saa Vaba Lava reklaami keelata seetõttu, et meil puudub tsensuur. Sama inimene kirjutab lehes, veel enne plakti saagat, et teater võiks rohkem keskenduda tsirkuse ja poksimatšide korraldamisele ning muudele laadalõbustustele, ja alahindab meie publikuarvu 3-kordselt.“

Omalt poolt kinnitan, et kui kunstnik paneb oma valule nime, siis ta teab mida ta teeb. Valu nimi ei saagi olla silmakirjalikk, või diplomaatiline, kui on ehtne. Minge, vaadake ja veenduge.

Ilmus Maalehe veebis. Lavastuse pildid Siim Vahur. Muu erakogus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.