Jaan Kaplinski: Eestlastena peaksime kaasa aitama Venemaa ja Lääne leppimise

 

ÜKS LUULETUS
Pärast intervjuu tegemist saatis Jaan Kaplinski oma venekeelse luuletuse, mis me jutuajamise ehmatavalt täpselt kokku võtab. Küsisin kas see on ta Venes luulepreemia sanud kogust? jaan vastas:  Ei,  luuletus on järgmisest, seni veel toimetamata ja avaldamata kogu käsikirjast. Päälkiri oletatavasti “Wegeneri naeratus” (Улыбка Вегенера”).

Чем больше книг тем меньше деревьев

чем больше автомобилей тем меньше лесов

чем больше слов тем меньше свободы слова

меньше свободного пространства и времени

где можно лишь быть мыслить не думая

о том о чем следует и не следует думать

пока солнце не зайдет за амбар и изгородь из ели

не разгорится красно-желтым пламенем

и заморозки не крадутся из ложбины

все ближе к последним цветкам настурции

и последние гуси и последние клубы облак

улетят унесутся на юг оставляя нам

сны о южных островах и холодную темную ночь

Jaan Kaplinski

 

Elame hetkes, mil eurooplased taas nendivad: maailm pole enam endine. Kuhu meie, eestlased, ses maailmas teel oleme? Peaksime endale ausalt tunnistama, et ISIS on kogus tsivilisatsioonile suurem oht kui Venemaa, tõdeb kirjanik Jaan Kaplinskiga.

Viis aastat tagasi Maalehele antud intervjuus mõtiskles Jaan Kaplinski, et inimese mõistus on kui kahe teraga mõõk: „Me oleme käinud oma soovide, unistuste ja tahtmiste järgi nii edukalt, et selle tagajärjel oleme maailma ja iseenda ohtu seadnud. Mõistus on näinud ette ja osanud väga kavalaid asju teha. Aga samal ajal ei ole näinud piisavalt kaugele.“
Me seekordsed jutud Jaan Kaplinskiga olid juba räägitud, kui jõudsid pärale ehmatavad teated tapmistest Pariisis. „Õhtul panin Mutikul trepile küünlakese. Minu perel on Pariisiga läbi põlvkondade mitmeid sidemeid…“ kirjutas Kaplinsi.
Sündmused justkui ruttasid juba räägitust ette ja me rääkisime veel.

On üsna ehmatav, et tulite oma blogis Venemaa mõjupiirkonna jutuga „Vaenlase kuju ja päris vaenlane“ välja vahetult enne Pariisi tapatalguid. Üllatav ka see, et te postitus nii suurt tähelepanu äratas. Miks ikkagi selline mõtteavaldus?

Miks-küsimused on üldse väga ebamäärased ja neile on raske vastata. Kui poliitik midagi ütleb-kirjutab, on tal sageli selge tagamõte, sellega, et ta midagi ütleb, tahab ta midagi öelda. Mina ütlen otse, tagamõtteta. Kirjutan sellest, mis muret teeb. Kirjutan, nagu tunnen ja arvan.
Mind hakkas ikka enam vaevama tunne, et tüli Lääne ja Venemaa vahel on kurjast, et hoopis olulisem oleks ühendada jõud ISISe vastu, mis on oht tervele tsivilisatsioonile, olgu see Lääs, Venemaa, Hiina või kestahes. Nii ma siis kirjutasingi. Lootes, et USA ja Euroopa ühelt poolt ja Venemaa teiselt poolt lepivad, leiavad mingi kompromissi.
Mind üllatas see, et niipalju kui olen kommentaare lugenud, on nende hulgas palju pooldavaid. Võib-olla on Euroopasse jõudnud pagulaslaine siin suhtumisi muutmas, eestlasi-venelasi üksteisele lähemale toomas. Ja nüüd, pärast Pariisi veresauna, on minu moodi mõtlejaid veel rohkem.
Olgu Venemaa, mis ta on, on ta ikkagi tsiviliseeritud maa. Ja kui Lääs suudab leida praeguste liidritega mingi mõistliku kompromissi, ei ole ka karta stalinismi või mingi vene fašismi võimulepääsu. Need oleks juba midagi väga hullu. Me ei tohi Putinit põhjates anda Vene ultratele selleks šansse ja me ei tohi Venemaaga nägeldes unustada, et ISIS on hoopis tõsisem oht meile kõigile.
Ei tohi teha illusioone ka USA suhtes, peame aru saama, mis on ameeriklaste põhilised riiklikud huvid. Ning seda kõike tuleks rahulikult ja mitmetpidi arutada, mida senini tehtud pole. Ning mõjusfäär ei ole muidugi okupatsioon või anneksioon. Kuuluda suurriigi mõjusfääri tähendab seda, et peame selle suurriigi huvidega arvestama, ei tohi nendega vastuollu minna.
Praegu oleme USA mõjusfääris, me ei kritiseeri USA poliitikat, saadame oma sõjaväelasi USA sõdades kaasa lööma, ostame ameeriklastelt relvi.

Kas see on nüüd kolmas maailmasõda?
Seda sõnapaari on juba ülemäära pruugitud, maailmasõjast on asi veel kaugel. Tegu on ikka lokaalse konfliktiga, mis on nüüd kasvanud välja Lähis-Idast. Kuid konflikt on ikkagi kõigepealt islami maailma oma konflikt või võiks öelda — kodusõda. Ja islami maailm on alati olnud seotud kristliku maailmaga, enamasti konfliktselt.
Kuid konflikt šiia ja sunni muslimite vahel on olnud sama vana ja näib nüüd olevat puhkenud uue jõuga. Lähis-Idas toimub midagi, mis meenutab reformatsioonijärgset Euroopat, mida samuti haarasid ususõjad ja ususõdadega põimunud muud konfliktid.

On 21. sajand ja ikka sõditakse usu pärast ja Jumala nimel? Miks Kuidas seda seletada?

Ühelt poolt on usk ilmselt midagi, mis hakkab meile kergesti külge ja millest lahti saada on väga raske. Kui väike inimene hakkab uskuma, et temaga on Jumal, et ta täidab kõrgemate jõudude käske, annab see talle palju jõudu ja kindlust.
Kujutleme väikest, vaest, töötut kehva haridusega noormeest, kes kujutleb, et temast on saanud Jumala sõjamees, et ta lööb kaasa kosmilises võitluses Hää ja Kurja vahel.

Mida n-ö kristlik maailma üldse saab selle vastu teha, et tapatalguid peatada?

ISIS tuleb purustada. Mida varem, seda parem. See pole mitte ainult kristliku maailma, vaid kõigi tsiviliseeritud riikide ja rahvaste ülesanne. Oma väiksemad poliitilised-geopoliitilised huvid tuleb praegu kõrvale jätta. Niisama ka unistus piirideta tolerantsest Euroopast, kus kõik pagulased vastu võetakse.

Kuidas see Pariisis sündinud terroriakt mõjutab prantslaste väärtusi? Ei saa unustada ju ka kiiresti meelest länud tapatalgut satiirilehes.
Prantslaste väärtusi sellised konfliktid ilmselt siiski oluliselt ei mõjuta. Prantsuse tsivilisatsioon on piisavalt vana ja palju katsumusi läbi teinud. Ususõjad XVI sajandil olid midagi hullematki kui praegune terror, mõtleme kasvõi Pärtliööle 1572, kui katoliiklastest fanaatikud tapsid umbes 3000 protestanti.

Kas ja kuidas võib islam Euroopat mõjutada?
Islam on Euroopat mõjutanud läbi ajaloo, Ibeeri poolsaar oli ju mitusada aastat muslimite võimu all ja nende kultuuri mõju on Hispaanias-Portugalis tunda tänini. Eurooplased said muslimitelt palju olulisi teadmisi, olgu matemaatikas või geograafias.
Nüüdne sügavas kriisis islami maailm Euroopale midagi eriti positiivset anda ei saa, konflikt põlis-eurooplaste ja muslimite vahel oletatavasti süveneb. Kuid ei tohi arvata, et muslimite hulgas ei ole neid, kes on valmis “euroopa väärtusi” üle võtma, integreeruma Euroopasse. Prantsusmaal on külalt islami, eriti Põhja-Aafrika taustaga intellektuaale, kelle roll kirjanduses, muusikas, kinos on täiesti oluline.

Mida meie siin Eestis eestlastena praegu peaksime ja võiksime teha?
Ka meie võiksime kaasa aidata Lääne ja Venemaa leppimises, mitte püüdma konflikti teravana hoida.

Tulles tagasi me viie aasta taguse intervjuu juurde… Kuidas tundub nüüd… Kust me tuleme, kes oleme ja kuhu läheme? Ehk on sellele küsimusele võimalik ka kuidagi lühidalt vastata?

Kust tuleme, on teadusele aina selgem. Kuid kuhu läheme, ei ole. Läheme vastu suurele teadmatusele. Muudame maailma nii kiiresti, et sellega kohanemine läheb aina raskemaks ja määramatus kasvab.

Kui lähiminevikule mõtelda, tundub, et meie, eestlaste identiteet on pidanud muutuma järjest ja järskude hüpetega. Mis vahe on rahval, kes on sellise muutliku identiteediga, ja rahval, kes on saanud sajandeid tunnetada end ühesugusena?

Eks see identiteet olegi muutlik, kõikuv. Ja paljus sõltub vastandustest. Omal ajal sakstele, nüüd ikka veel venelastele, Venemaale.
Euroopa on meile suuresti ikka mitte-Venemaa. Eks kõigi rahvaste identiteet muutu, ka tuhandeteaastase ajalooga hiinlastel, juutidel, prantslastel. Aga püsiv osa sellest on kindlasti suurem.

Kui palju on eestlases venelast?

Geneetiliselt on Põhja-Venemaa elanikud suuresti slaavistunud soomeugrilased. Meie oleme kergelt saksastunud soomeugrilased.
Aga tegelikult on eestlased venelastele palju sarnasemad, kui ise tahaksime. Tsaariajal ei olnud läbisaamisega probleeme, need tekitas seltsimees Stalini poliitika, mis sünnitas suure veneviha laine igal pool N liidus, ka meil, nii et senine põline saksaviha hääbus.

Avaldasite selle aasta alguses oma 1970ndatest pärit näidendi „Neljakuningapäev“. Miks?

Aga miks ka mitte ? Mõtlesin, et tasub avaldada, eriti kuna ennemalt oli ilmunud Tiit Aleksejevi näidend neljast kuningast. Ja võib-olla on teema ise nüüd ka omamoodi aktuaalsem. Näidendis tapab ju seltskond ise oma kuningad.
Minu näitemäng jõudis lavale 1977. Avaldatud seda varem üldse ei ole.

Ma vist ei liialda, et olen mõelnud ühe te kirjutatud luulerea üle suure osa oma elust. Mälu järgi tsiteerides: “me peame ju väga tasa käima, sest on tapetud väga palju häid indiaanlasi.“ Me , eestlased, aeg-ajalt end indiaanlastega võrdleme. Kuis tundub, kas oskame veel tasa käia?

Ega eriti oska. Müra on ikka rohkem, vaikust ikka vähem.

Miks on nii, et tehniliselt on maailmas kõik nii arenenud, et meil peaks olema rohkem aega tsiviliseerituse kultuurikihi kasvatamiseks, aga see ei toimi –autod on kiiremad küll, kuid aega hoopis kogu aeg vähem ja see kiht kohati hoopis justkui maha kulub?

Me hindame tsiviliseeritust, haritust, kultuursust vähem kui muid asju – raha, edukust, seksikust, sensatsiooni. See kujundab ka inimest.

Huvitav, millised inimesed on praegu n-ö töölisklass, proletariaat, kelle diktatuurist NSV Liit unistas ja kelle auks kõikide ajalehtede esikaanel oli kiri „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“?

Aga äkki proletariaati enam polegi. Inimeste töö teevad masinad, mis vähemalt esialgu ei ühine ega nõua endale õigusi. Mis aga tähendab, et suur osa inimkonnast on ülearused, tööjõuna, inimkapitalina ei ole neid tarvis.

Miks on läbi aegade nii, et kurjus on atraktiivsem ja külgetõmbavam kui tarkus ja headus – nii kirjanduses kui ka elus?

Ma nii siiski ei ütleks. Pigem on külgetõmbav sensatsioon, skandaal, šokk. Aga kurjus omal kombel muidugi ka. Sest paljudele tähendab vabadus just võimalust oma kurjust ja viha vabalt väljendada – tappa, vägivallatseda, lõhkuda.
Sellele tuleks mõelda, sellega arvestada. Inimene ei ole loomult hää, kuigi ei või ka öelda, et on halb. Meis on mõlemat ja vabadus annab võimaluse oma loomust, selle ühtesid või teisi jooni vabalt avalduda lasta.

Selline tunne on, et elus ja loomingus ei peaks ennast nii väga mõõtma, võrdlema ja vastandama, et siis läheb kõik loomulikumalt. Samas tean, et hea lugu – olgu ta siis näidend, niisama seltskondlik jutt või ajakirjanduslik lugu –, on huvitav siis, kui selles on konflikt, poolt- ja vastuolek jne. Miks nii on?

Ma arvan, et kirjandus on pärit sellistest juttudest, üks tema funktsioonidest on olnud hoiatamine, piiride tõmbamine selle vahele, mida võib, mis on normaalne, ja selle vahele, mida ei või, mis ei ole normaalne. Ent kirjandusel on ka meelelahutus-funktsioon ja need mõlemad võivad sattuda vastuollu. Kipume „murdma tabusid”, mõtlemata, et tsivilisatsioon ongi üks keeruline tabude süsteem. Tabudeta tsivilisatsiooni ei saa olla.
On selline tunne, et ükskõik, kes ja mida mõtestatult kirjutaks või räägiks, on see ikka vaid hüüdja hääl kõrbes. Või äkki ma eksin?

Eks see ole nii olnud ka vanasti, mõistuse häält kuulatakse ikka vähem kui emotsioonide häält. Ja kõige hullem on see, kui emotsioone üles köetakse ja oma võimu teenima pannakse. Nagu tegid bolševikud ja natsid.

Miks meil ei ole enam eesti keeles kõnelevaid ja kirjutavaid suuri, eeskujusid, liidreid, keda uskuda…?

Vist ei ole aeg niisugune. Ja võib-olla parem ongi, et rahvas mõnd liidrit liiga kuulda ei võta, XX aastasaja valusad kogemused on liiga värsked.

Kas teile meeldib sügis ja aastaaegade vaheldumine? On see suhtumine elu jooksul muutunud?

Kahjuks on vanas põlves sügist ja talve ikka raskem üle elada. Tahaks mõneks kuuks pageda soojale maale. Paar korda on selline võimalus ka olnud.
Kui saaks, lõikaks mõned kuud aastast välja, näiteks novembri, jaanuari ja veebruari…

Küsisin teilt viis aastat tagasi, mis seisus maailm on. Te vastasite siis: „Õige sõna on kriis. Olukord, kus kõige laiemas mõttes on võimalik minna kahte teed. Kas kriis süveneb ja tuleb katastroof või leitakse võimalus midagi parandada. Praegu paistab, et läheb seda esimest, katastroofi teed.“ Küsin nüüd uuesti: mis seisus maailm on ja kas midagi on tolle ajaga võrreldes muutunud?

Toona mõtlesin vist kõigepäält ökokriisile. Kuid kõik kriisid on ju omavahel seotud. Pagulastekriisi, Süüria kodusõja taga on ka Lähis-Ida tabanud põuad ja ikaldused, nagu kirjutatud. Ning ookeanipinna tõus ei ole veel selgesti märgata…

Kuidas tekivad suured valed? Aastaid räägiti ja usuti, et nafta saab otsa ja sellepärast ta maksab palju. Nüüd äkki see pole enam meeleski, pole teema?

Otsa saab muidugi, kuid olulisem on naftahinna muutus. Pikemas perspektiivis nafta muidugi läheb kallimaks, kui ei leita suhteliselt odavaid alternatiive, mis ka võimalik.
Kuid nii või teisiti – planeedi varud on lõplikud ja neid ei tohiks nii agaralt kulutada, kui praegu teeme. Näiteks paisates turule aina uusi telefone, tahvleid jms vidinaid, milles on haruldasi elemente, mida võib tulevikus vaja minna olulisemates toodetes.
Oleks aeg õppida elama säästlikumalt, tagasihoidlikumalt. Ka vaesemalt.

Mida teie jaoks tähendab aukartus elu ees?

Lasta kimalane ja herilane aknalt välja, korjata teelt konnapojad ja viia eemale rohu sisse, jätta oma maalapil üht-teist õitsvat niitmata, võtta vihmauss asfaldilt ja visata murusse…

Mida arvate surmanuhtlusest?

Vana mõte: kas keegi on suremata jäänud, et peaks teda tapma?

Millele ikkagi soovitaksite selles hapras elus toetuda? Kas on olemas universaalseid soovitusi või sõltuvad need sellest, kus inimesed on sündinud ja mis keelt räägivad?

Mida vanemaks saan, seda vähem julgen teisi õpetada elama, soovitada, kuidas elada. On muidugi traagiline, et nii tihti ignoreerime oma ühist inimlikkust ja peame rahvust, rassi, religiooni olulisemaks.

Mõtlen vahel, et demokraatia on n-ö saatanast. See ei lohuta, et enamasti öeldakse: paremat ka pole välja mõeldud. Kui midagi on pahasti meil, siis samamoodi lisatakse, et seal ja seal me lähedal või kaugel on veelgi hullem. See ka ei lohuta… Miks nii on, et inimene kogu aeg vigurdab ja justkui ei ela päriselt? Kas ei oska vaba olla?

Ega ma demokraatiasse enam eriti ei usu. Maailm läheb aina keerulisemaks, inimeste haridus, silmaring, mõtlemisoskus ei lähe sellega kaasa, pigem muutume rumalamaks, IQ tasapisi langeb. Nii ei saa ilmselt demokraatlikult maailma ja oma maa suuremaid probleeme lahendada.
Arvan, et kõige õigem – ja oma õigsust ka paari tuhande aastaga tõestanud – süsteem on konfutsianism, meritokraatia, kus riigiasjadega tegelevad need, kes on selleks saanud korraliku hariduse.
Aga see, et me nagu elada ei oska, tuleb ilmselt ka valikuvabadusest. Või valikusunnist, mis on ehk selle asja õigem nimi. Meid ju lausa õpetatakse olema rahulolematud, rahuldamatud. Eks see ole ka eraelus, abielus, pere-elus nii.

Kas eraklikkus/eraldumine on vananemisse sisse kirjutatud?
Vaevalt et on, aga vananemisega kaasas käivad nähtused nagu meelte töntsimaks muutumine, reaktsioonide aeglustumine, ent ka see, et eakaaslasi jääb vähemaks ja noortega on raskem suhelda, muudab vanainimese üksildasemaks. Kuigi see pole mingi raudne reegel.
Teiselt poolt ju on eriline suhe vanavanemate ja lastelaste vahel, üle-põlvkonna suhe on sageli väga intensiivne ja oluline mõlemale.

Uku Masing kirjutas sellise luuletuse eelmise sajandi kolmekümnendatel:
Vaata oma maad, sina käpetu sugu,
veereb häda küll põsil, uuristab paled,
ikka aga sa sõnad: Sest pole lugu
väga kaunid on lääne võluvad valed.
Vaata oma maad, tema ootab su tänu,
aga sina, miks ära tuuled ta salgad,
milleks aardeid sa tahad võõraile müüa,
niigi juba pooltühjad kõduvad hooned.
Vaata oma maad, teda tänada püüa,
ta sulle on andnud allikasooned,
korra tuleb, pea meeles kõrvetav janu,
mida pääle siis võõra õnnega algad?
Vaata oma maad, väga ülista mulda,
et ta ära ei neela kasvavat keha,
eales enam teistkorda siia ei tulda,
täna ainult võid endaks hinge sa teha.
Kuidas seda ettenägelikkust seletaksite?

Masing nägi asju mõnikord laiemalt, nägi tendentse, millele enamus vist tähelepanu ei pööranud. Siin siis ilmselt seda, et maarahvas paratamatult hakkab maalt lahkuma.

Kas me jääme rahvana kestma?

Ma usun, et jääme, aga ei oska arvata, millise rahvana. Kard an, et rahvana, kel pole oma maarahvast esivanematega mingit seost, kes räägivad osalt inglise, osalt mingit „estoranto” keelt, ei tunne end metsas enam koduselt, kardavad igasuguseid sumisevaid putukaid ega tunne taimi ega loomi.
Loodan küll, et päriselt nii ei lähe…

Lugu ilmus Maalehes 19.novembri 2015   Fotod:  Raivo Tasso ja erakogu.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga