Jaak Tuksam: Tasakaal tekib, kui kuulad puude kohinat

Sellel argipäeval keedab Jaak Tuksam (1958) Tuhalaane Väikekulli talukodus sülti. Lihtsalt keedab, ei räägi sellest kui suurest kunstist. Kui fotograaf Sven arvab, et ta võiks pildi jaoks ka kitarri kätte võtta, siis ta ei vasta ja seda välja ei too.

„Valguskaabel, mis pidi meie elu eredaks muutma, jookseb siit teeäärest läbi. Aga sellega ei ole keegi saanud liituda. Tühi töö,” ütleb Jaak, kui temalt pärin, kuidas ta naine saab Tuhalaane metsast Turu ülikoolile tööd teha. Masti-interneti kaudu, selgub.

Panen värske Maalehe Tuksami köögilauale, süldikausi kõrvale ja küsin, kas ta Ott Sandrakut ka tunneb. „Väga hästi. Vana sõber. Otiga ma lasin kodust jalga 16- või 17aastaselt. Sõitsime Moldaaviasse, jõudsime Odessasse välja. Meil oli kahepeale 25 rubla ja 25 kopikat,” räägib Jaak.

Räägime hakatuseks reisijutte, hääletamisest. Jaak meenutab, kuidas ta sõitis Tartust Tallinna. „Oli selline jäle auto vanasti nagu Kolhida. Palusin ennast autojuhil Mäos maha panna, sest selle juht võttis istme alt kolmanda peediveini ja ta sõidustiil muutus väga rabedaks.”

Kord väga noorena käisime sinuga ühel Iiri bändi kontserdil ja sa armusid selle punase peaga lauljannase kõrvuni ära…

Ega ma ei julgenud temaga rääkima minna. Ta kahjuks tappis ennast ära.

Sa mäletad?

Käisime neil isegi Iirimaal külas. Aga tema ei saanud eluga hakkama.

Olid armunud?

Vaimustunud.

Väga vaimustunud.

Ei oska öelda.

Kuidas me jutule rõõmsamat tooni anda?

Kui rõõmus ikka olema peab? Hea küll praegu sajab vihma ja on sombune, aga lähed välja, istud maha. Kuulatad, vaatad, ega sellegi viga pole. Hingad sisse, hingad välja…

Vaatasin su feissbuugis jagatud dokfilmi, kus Kanada mees tegi käsitsi kanuu.

Mõhõhh. Kasetohust. See on väga hea sait, seal on antropoloogilisi asju palju. Just innuiitide kohta.

Mulle meeldis selle mehe keskendumine. Lapsed mängisid seal mõõgasõda ja olid filmimehed. Ja mees ei rääkinud sõnagi. Tegi.

Jah, ta lubas teistel kohal olla. Paadil on ka oma hing. Kui on hästi tehtud asi ja töötab, siis suhtudki tasse natuke teistmoodi.

Kas sa oskaksid midagi sellist teha?

Vaevalt küll. Seda peab õppima. Ma usun, ta on mingi vanaisa käest õppinud teab kui kaua. Seal kõrval olnud. Aidanud. Näinud. Vaevalt teda otseselt õpetatud on. Ta lihtsalt õppis.

See on oskus, mis hakkab ära kaduma. Õpilane hakkab juba õpetama õpetajat. Kogu aeg on vaja vahele segada. Ma olen seda küll tähele pannud.

Kui ma palgitööd tegin, siis mul olid ka mõned õpilased. Nad hakkasid targutama, sellepärast kupatasin ma kõik minema.

Ja ehitasid üksi?

Vaade koduaknast, koos Jaak Tuksami, Pänta Marta ja Aaduga.

 

Jah. Mida sa targutad, tee. Kui sa leiad parema viisi teha ja teed ja on hea, siis ongi korras. Aga kui tuled õppima, siis õpi, nagu sind õpetatakse. Veel parem, kui ei õpetata. Kui sa lihtsalt suudad jälgida ja meelde jätta.

Küsimusi võib õpetajale esitada?

Ikka võib, aga parem on kui… ei no mina olen asotsiaalne. Ma olen raske iseloomuga.

Asotsiaalne… olgu, oled sellega leppinud?

Mis mul teha on! Olen ju püüdnud meelt parandada küll, aga ei tule välja. (Müristab naerda) Tuleb seda risti edasi kanda.

Kuidas sa pilli mängida saad koos teistega?

No saan. Kuidagi.

Raske?

Teised mängivad minuga koos. See on nii, et need, kellega olen koos mänginud, mängivad rohkem minuga koos. Eks nad teevad ka mõne märkuse teinekord. Vaat see on siis see, et ma tahan ka õppida ja siis ma õpin. Õppimise küsimus see on – kui tahan õppida, siis õpingi. (Pikk, pikk paus)

Õppimise oskus on minu meelest kõige tähtsam oskus. Kui suudad õppida. Suudad ära kuulata, tähele panna. Iseasi, mis sa pärast arvad sellest, aga sellel hetkel oled sa õpilane, kui sind õpetatakse.

Kui ei taha õppida, siis mine tee midagi muud.

Kõrgelt haritud lolle on terve ilm täis.

Ma toon ikka selle näite, kui jutt läheb hariduse peale, Anzori Barkalaja ütles kunagi, et me teeme nüüd akadeemia. Mis akadeemia, kui meil ei ole gümnaasiumigi? Kuidas me saame teha akadeemia, kui gümnasistid ei õpi ladina keelt või kreeka keelt. Õpetatakse seal loogikat… Ja siis on järsku akadeemia. Abitu keskkooli abituriendid astuvad akdeemiasse. Absurd ju, kui mõelda nimetusele. Akadeemia peaks olema ülikoolide ülene nähtus, mis eeldab klassikalist haridussüsteemi. Aga kõik on sellisel juhul akadeemikud.

Ja kui kõik on akadeemikud, siis ei tähenda see sõna enam suurt midagi.

Me ilm on vahtu täis, sooja õhu väljapuhumist. Nagu praegu räägitakse pärimusmuusikutest. Mis pärimusmuusik – sa kas oled muusik või ei ole muusik. Teha eraldisi on totter.

Aga eraldis klassikaline muusika?

Võta Hayden, seal on süidis tihti osa kontratants ja menuett… see on rahvamuusika. Kõik on omavahel seotud. See, et sa lihtsalt sitemini mängida oskad, ei tee sinust veel pärimusmuusikut.

See on praeguse aja haipimise õnnetus. Muusika on muusika, kuda sa saad seda jagada? Kui mängid mingit pala, siis tuleb mängida – ikka täiega. Ma ei jaga seda haipimise maailma ja sellepärast öeldaksegi mu kohta asotsiaal.

Sa ilmselt ka oled mõjutatud sellest muusikategemisest, mida 1970ndatel nimetati folgiks. Kus TõnuTepandi ja Priit Pedajas hakkasid laulma meie väga hääde luuletajate luuletusi.

Jah, eriti Pedajas on mind kõige enam mõjutanud. Käisin Pedajase kontserdil ja mõtlesin tasa, et Jaak, järsku võid sina ka.

Mis sind võlus Pedajase juures? Tekstid?

Need ka, aga eriti suhtumine, see, et iga koma ja täht tähendab midagi. Et see pole lihtsalt poosetamine. See oli. Ma muidugi siis olin selline, et näitasin ka välja, et ma mingit ideed kannan… (Naerab iseennast iroonilis-muhedalt) Praegu on nii, et mõne loo puhul ma ei tea isegi luuletajat. Ära on ununenud, aga lugu on alles.

See vist ongi see, mida saab panna sõna alla päris.

Ma olin suur linnusõber. Ornitoloogia läks peaaegu religioosse tasemeni välja. Tegin koolist poppi. Käisin Emajõe luhal linde vahtimas. Selles seltskonnas liikus selliseid inimesi… Peeter Vissak… Mina sain oma hariduse nende käest ja tänu neile. Üsna naturaalne, loomulik kasvamine oli. Mitte eriti rabeledes. Ma olen neile väga suure tänu võlgu.

Heinrich Veromann (Tuntud Eesti ornitoloog MM.) oli selline õpetaja. Ta suutis panna noored poisid huvituma ühest asjast nii, et nad ei läinud pätiks.

Teine selline tüüp mu elus on Elmar Salumaa, Kilingi-Nõmme pastor. Ta oli samasugune, võttis ümbruskonna poisid oma hõlma alla, külamehed arvasid, et see on vist lilla. Ta suutis poisid panna lugema, ei ajanud udu. Ma arvan, et tänu Elmarile olen ma üldse elus.

Kuidas te kohtusite?

See linnuhuvi. Jätsin kooli pooleli ja läksin linde rõngastama Nigula looduskaitsealale. Vana Vilbaste elas siis Kilingi-Nõmmel. Keegi ütles, et seal elab sihuke mees ka. Läksingi uksest sisse, julmalt. Lõpuks oligi nii, et Olustveres mesindust õppides sõitsin bussiga Salumaa juurde. Lugesin, kui vaba aeg oli, raamatuid ja… see oli selline turvaline koht.

Miks sa ütlesid, et tänu Elmarile oled elus?

Mul murdeeas oli selline aeg, et ma ei saanud üldse aru, mis nüüd tegema peab. Kõik tundus jube mõttetu.

Jah, vahtisid linde, see ju peaks hoopis aju korrastama?

Noor olin. (Jaak segab vaiksel tulel podisevat sülti.)

Kuidas tekib taskaal?

Jaak Tuksam koduteel koos koer Täpiga, kellel on kaelas krants ja selle all üks valge täpp.

Kui kuulad, kuidas puud kohisevad. Istud trepi peal ja kuulad. Ja on poolteist tundi läinud.

Kas sa tahad vahel oma valitud metsaelust loobuda ja puude kohinast teistele rääkida ja laulda?

Mind on kutsutud nende metsahoidjate igasugustele asjadele. Seal kõik seletavad. Kukuvad loitsima, teevad ei tea mida. See on mulle nii võõras.

Mida sa loitsid, meil ei ole sinna midagi anda. Pigem on sellel, mis veel järel, meile nii palju anda. Pigem sedapidi.

Ma ei taha peale käia. „Meil on elu keset metsa” – see on ernstennolik lugu. Ma olin 16-17aastane, kui selle kirja panin ja mõtlesin siis just vaimsete püüete peale. Nüüd on tast saanud metsameeste laul. Mis ei ole ka halb. On muidugi ära leierdatud.

Kas ikka on?

Kui mõtlema hakata, siis seal tekstis ei ole mingit süsteemi, viisi ka ei ole… aga töötab.

Meel unus mägede taha” on ka sinu tehtud laul.

Ikka rohkem Jaan Kaplinski tehtud.

Kui sa tööd teed, ehitad palksauna, teed ukseauku… kas sa siis laulad, ümised, vilistad?

Ei. Ma olen õppinud ühte asja korraga tegema. Teine asi on see, et mõtlemine kui selline ei ole verbaalne. Muusika suur õnn ongi see, et ta ei ole verbaalne.

Jah, peatada dialoog iseendas. Ma ei saa sellega hakkama, kogu aeg pean endaga kahekõnet.

On hetked, möödaminnes tekib selline süvenemine ja taipad, et järsku kõlksub sus mingi sõnul väljendamatu motiiv. See kannab. Pool päev näiteks. Seda ei saagi verbaalselt välja öelda. Võib-olla see on vaimuhaigus…

Ei ole.

Enamus ajast ju oled ikka selline… noh, nagu inimesed. Jahmerdad, püüad midagi ära teha. Peab kuidagi…

Mind segab viimasel ajal jubedalt igapäevane argirutiin.

Noh, seda võib võtta ka kui metsakohinat. Küllap puudel lehtede sahistamine on ka nende jaoks rutiin. Paaniliselt… Ja siis on mingi suur kivi, seisab kogu aeg. Mis tema peaks peale hakkama?

See on ilus mõtlemine.

Ma taipasin seda umbes viis aastat tagasi, et Jaak, sa ei ole enam noor. Sedasi need asjad on.

Ma sain sellel suvel alles aru, et mõni püsilill elab sama vanaks kui puu. Mis vanadus sinuga teeb?

Kirgi on vähem. Hakkad aru saama, et need imelikud kired on mingisuguse osa su elust täitnud… ju nad pididki. Verbum Caro Factum est.

Mida see tähendab?

Sõna sai lihaks. Johannese evangeelium algab sellega. Praegu on meil selline asi: sõna saab mölaks ja elab meie keskel! Muutub lobisemiseks. Aktsendid on läinud teistsuguseks.

Sülti keedad?

Jah. Naabrimehe isa oli lasknud metssea maha ja tõi mulle pea. Jama oli teda potti mahutada, ei mahtunud. Kreissaega saagisin pooleks. Ei saa ju lasta asjal raisku minna.

Kontsert „Tuksam ja sõbrad”

31. oktoobril 19.00 Hopneri majas

Jaak Tuksam – laul, kitarr

Riho Sibul – kitarr

Ain Agan – kitarr

Musitseerivad kolm sõpra nii muusikas kui elus – Jaak Tuksam, Riho Sibul ja Ain Agan. Kõlavad Jaak Tuksami peamiselt Eesti luuletajate tekstidele loodud laulud. Uuemate lugude kõrval kuuleme ka vanu häid – „Meel unus mägede taha”, „Mesilind” ja paljusid teisi. Laulud ja hää pillimäng aitavad avada maailmu, mis argises sebimises jäävad varjatuks. Tuleb, mis tuleb…

alt

Tagasiteel, mõeldes Jaak Tuksamile, oma elule ja Jaagu kolmele mustale koerale, kelle nimed on Täpi, Aadu ja Pänta-Marta, tuli meelde Andres Ehini luuletus:

sügaval maa all elavad
linnud
mullased linnud
kui nad puhtaks pesta
lööb särama
rukkilille karva sulestik
need linnud on
põdrapõrnikpääsukesed
ja sügavsinised muttkotkad
nende lindudega mängib
eestlane indiaanlast
ja indiaanlane eestlast
need linnud lubavad vaid
põlisrahvastel
oma siniseid sulgi näppida
meie eestlased ja indiaanlased tuleme
kolmevärviliste koerte
ja maa-aluste lindude maalt
aga kuhu me läheme

Looming 2002, nr 4

Ilmus Maalehes, pildisatas Sven Arbet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga