Jaak Allik Ugala teatrist ja Peeter Tammearust, ehk lööme Jürka maha, saame õndsaks

Paras aeg on meenutada sündmusi Viljandis mitte ammu tagasi.

Laupäeval 20.novembril on Peeter Tammearul esietendus. Publiku ette jõuab lavastus “Jürka”.

Peeter Tammearu, “Tsirkuse” direktor selle suve hakul Rakveres.

11. mail 2009.aastal annab Viljandi Ugala teatrijuht ameti üle uuele juhile. 26. aprillil tänas Peeter Tammearu Ugalas oma sõpru, kellega koos seitse aastat rasket teatrivankrit mäkke vedas. Tammearu lahkuma sundimise telgitaguseid tundev ja ka ise hammasrataste vahele jäänud Jaak Alliku loal avaldame „Teatrikülgedel”  ja siin “Teatritaskus” tema kõne sellel tänukokkusaamisel.

Jaagu jutt oli ühest küljest tõe valgustamine, teisest küljest nagu nekroloog mulle. Kena kuulata veel siinses elus nekroloogi, millesarnast ma enam hiljem vast ei kuule,“ kommenteeris Peeter Tammearu Jaak Alliku sõnu.

 

Jaak Allik: teatrimees

Tahaksin täna Peetrit tänada ja tema ees vabandada.

Tänada selle eest, et ta 2002. aastal mulle appi tuli ja nõustus Ugala peanäitejuhiks hakkama Enamik siinviibijaid mäletab, kui raske teatril siis oli – miljon võlga ja mängida peaaegu mitte midagi. Peeter alustas „Niskamäe kirgedega“, kus tegi kaasa kogu trupp ja mida me neli aastat mängisime oma suurel kodulaval täismajale. Järgnesid „Thijl“ Tõnis Mägiga, suurejoonelised suvelavastused „Nipernaadi“ ja „Suvi“ ja seejärel kammerlikud ning hõrgud „Kolm klaasikest kirsiviina“ ja „Sirelikassid”.

Põnevad ja säravad lastelavastused „Aarete saar“ ja „Väike Tjorven“ tõid Peetrile Salme Reegi preemia. Seejärel tulid „Keisri hull”, „Kolm õde“ ja „Vanamehed seitsmendalt“ – seitsme aastaga 13 lavastust, kõik väärtkirjandusel põhinevad ning mitte ühtegi läbikukkumist ei kassa, kriitika ega publiku silmis.

Lisaks sellele oli Peeter idee andjaks ja tagantõhutajaks suure publikumenu pälvinud „Koturnijatele“ ja „Marilynile“ ning Viljandi linna juubelit väärikalt ja originaalselt tähistanud „Linnapeale“.

Peetri plaani järgi ja vaimujõul on muuseumitoa loomise ning kahe täiesti omalaadse teosega – „Ugala Aja Lugu“ ja „Ugala Pildi Lugu“ jäädvustatud Ugala ajalugu.

Peaosad „Onu Vanjas“, „Naise võtmises”, „Jalta mängus“ ja „Keisri hullus“ on pälvinud ainult kiidusõnu ja toonud Peetrile Karl Adra auhinna. Ta on vist üldse ainuke inimene Eesti teatris, kelle riiulil näeb kõrvuti säramas Panso, Lauteri, Adra ja Reegi preemiaid .

 

Lavastajad ja teatriarhitektuur

Selle kõige kõrval väärib erilist tänu hinge ja mõttejõuga tehtud entusiastlik töö Ugala rekonstrueerimisprojekti lähteülesande väljatöötamisel ning tundide ja päevade pikkused vaidlused ja arutelud arhitektidega, mille tulemusena ootab täna juurdeehitusena mõeldud väike saal veel vaid ehitusraha, suure maja sisuline ümberprojekteerimine on aga lõppenud ja vajaks tehnilise projekti staadiumisse suunamist. Tahaksin väga loota, et Ugala uued juhid neid ligi 8 miljonit maksma läinud dokumente nüüd (nagu meie riigis kombeks) prügikasti ei viska ning otsast ei alga.

Kuue aastaga on Peeter tuule tiibadesse andnud neljale uuele lavastajale. Tegid ju Ugalas tema õhutusel oma esimesed rezissööritööd Priit Võigemast, Ott Aardam ning Marko Matvere, ja ainult Tammearu võis tulla nii kentsakale mõttele, et pärast väga toredat tantsuetendust „Libahunt“ võiks Oleg Titovist saada eestikeelne sõnalavastaja, kes avab meile Gorki ja Jerome K. Jerome tekstirikkusi ning jutustab Artur Rinnest. Tammearu pakkus esimesi lavastusi professionaalses teatris Kultuuriakadeemia reziiõpilastele Helen Rekkorile ja Jaanika Johansonile ning kutsus Viljandisse oma diplomitöid tegema Uku Uusbergi (kes kahjuks küll viimasel hetkel loobus) ja Robert Annuse.

Ning näinud ära lavastuse „Deemon ja ingel“, palus ta taas Ugalasse targa inimese ja võimeka lavastaja – GITISE reziiteaduskonna dekaani Mihhail Tšumatšenko, kes tegi siin Gogoli „Naise võtmise“ ja tänaseni mängukavas püsiva „Anna Karenina“. Ja kui aasta tagasi rünnati Mišat seljataguste alatute poliitiliste võtetega ja sunniti Vene Teatri juhi kohalt lahkuma, siis julges Peeter kolleegi toetuseks avalikult välja astuda ning mul oli au tema läkitus Miša lahkumiskoosolekul ette lugeda.

Ähvardused ehitusrahade äravõtmisega

Tammearu osutus kaugelt kui mitte elu- siis ajatargemaks kui mina. Pärast Vene Teatris sündinut ütlesid ta mulle, et meid võetakse varsti samamoodi maha. Ma ei uskunud seda, kuid vähem kui aasta hiljem tegid samad inimesed ja samade võtetega seda ka meiega.

Jah, ka Tammearu (nagu Tšumatšenkogi) suhtes langetas minister oma otsuse seljataga, temaga isegi kõnelemata ja ühtegi süüdistust esitamata.

Ma olen veendunud, et Tõnu Lensmendi punutud omakasupüüdlik intriig langes kultuuriministri juures soodsale pinnasele just Vene Teatris toimunut meeles pidades Sest kui Peeter kutsus Tšumatšenko taas Ugalasse lavastama, siis keelas Lensment selle ju „ministri nimel“ ära, ähvardades ehitusrahade kaotsiminekuga. Ehitusrahasid pole nüüd küll niikuinii.

Ma tean omast käest, kui raske on astuda võimu vastu avalikult välja. Tegin seda 1975. aastal, kui Ülo Vooglaidu komparteist välja heideti ja hiljuti seoses Tšumatšenkoga. Seepärast olen ma väga tänulik Peeter Jürgensile, kes seda minu kaitseks tegi ja muidugi ka kõigile teile, kes te neil päevadel Tammearuga ja minuga olete olnud. Puhta südametunnistuse tunne, mis sellistest tegudest jääb, korvab kaugelt üles kõik kõõrdivaatamised ja võimalikud repressioonid.

 

Palun andeks

Andeks paluda tahaksin ma Peeter Tammearult aga seepärast, et läksin 2003. aasta suvel siit ära parlamenti ja jätsin ta üksi ning et ma 2007. aastal, kui sihtasutus loodi, ei jäänud lõpuni kindlaks meie ühisele soovile, et juhatus oleks kolmeliikmeline ( finantsjuht, turundusjuht ja kunstiline juht), vaid jäin uskuma Tõnu Lensmendi mõttetut kinnitust, et „minister on selle vastu“(??).

 

Hirm

Ugalas ja selle ümber toimunut vaadates, kummitab mind Merle Karusoo ühe lavastuse pealkiri – „Kui ruumid on täis“. Just nüüd, kui peaks rahu säilitama ja ühte hoidma, on hakanud äkki meeletu trügimine – oma liisingute, laenude, töökohtade pärast . Selle nimi on Hirm. Mis teha, küllap on see üldisest olukorrast tulenev paratamatus, kuid kuritegelik on sel tundel mängida ja hirmu kultiveerida.

Ma poleks näiteks uskunud, et võib kaduda selline asi nagu lavastajate omavaheline professionaalne solidaarsus.

Noori näitlejaid võib mõista. Nad peavadki olema ambitsioonikad ja nõudma endale üha suuremaid rolle ja paremaid lavastajaid – lõpuks on see nende ainus ja igavene elu, millest ühegi päeva kaotsiminekut ei korva miski. Siit tuleneb igal lavastajal ja teatrijuhil lasuv tohutu vastutus. Iseküsimus on, kas noored peavad seejuures ka mälutud ja silmaklappidega olema ning oma ambitsioonide realiseerumist vaid Von Krahli ja No-teatri, mitte aga Rakvere, Pärnu või Tartu argipäevaga kõrvutama. Paraku, mida mälutumad nad on, seda vähem häid lavastajaid soovib nendega töötada.

Raske on aga mõista inimesi, kellega koos on 25 aasta jooksul palju soola ära söödud ja keda ei saa kuidagi süüdistada mälutuses, vaid hoopis ebameeldivamates asjades. Õnneks on selliseid aga vaid üksikuid.

 

Parem on halb tegemata jätta

Ugalas toimunu toob mulle meelde ka isa õpetussõnad: “Kui teed inimesel head, siis saad sitta vastu pead“. Arvan, et Peeter võib seda tõesti praegu tunda . Kuid selle üteluse järgi ei tohi siiski kunagi elama hakata.

Ma ei tahaks uskuda teatrijuht Ilmar Tammuri tõdemusse, et teatris ei või sul kunagi sõpru olla, lihtsalt ohutunne peab alati kuklas olema Ja teine tähendamissõna, mis meenub, on see, et esimene alatus on kõige raskem, hiljem tuleb neid juba riburida pidi.

On hea, Peeter, et sa esimese alatuseni ei jõudnud ja võid nüüd teatrijuhi kohalt puhaste kätega lahkuda. Eks aeg annab arutust ja paneb kõik paika, ning ma usun üha rohkem, et kõike mida inimene teeb, teeb ta iseendale, nii halba kui ka head. Kõik, mis teinud oled, tuleb endale ükskord kätte ja seepärast parim, mis inimene teha saab, on halb tegemata jätta.

Ja lõpuks tahaksin selgitada, miks ma olen Peeter Tammearu alati tingimusteta toetanud ja õigustanud, kuigi ka meie vahel on olnud teravaid ütlemisi ja lahkhelisid.

Peeter on minu arvates inimene, kes oma isiksulikelt omadustelt ja intellektuaalselt tasemelt on kutsutud kujundama ja looma OMA teatrit. Niisugused inimesed ja säherdune andelaad on väga harvaesinev. Eesti teatriloost meenuvad Ird, Panso, Sats, hilisemast ajast Tooming, Hermaküla, Komissarov, Karusoo. Praegu Nüganen, Peterson, Ojasoo…

Kui sellised inimesed ise väsivad, siis on see kurb paratamatus. Kui neilt aga võetakse jõuga võimalus oma teatrit ehitada, lihtsalt seepärast, et teised trügivad ja „tahavad kah“ ning et ülemustel pole selliste inimestega mugav asju ajada, siis on see traagiline. Ja eelkõige just näitlejate jaoks, sest jääb kasutamata harv juhus – minna teatrilukku tõepoolest isikupärase ja võimsa TEATRINA. Hiljaaegu kirjutasid küll nii Toompere kui ka Peterson, et teatrite juhtimine peaks roteeruma – viis aastat ja aitab, tulgu järgmine! Nii saab olla aga vaid kehvusest tingituna.

Lembit Peterson ise on juba 15 aastat oma teatrit ehitanud ja ei kavatse seda (õnneks) kellelegi ära anda. Ugala on hiljaaegu näinud andekaid näitlejaid ja huvitavaid lavastajaid Andres Lepikut ja Andres Noormetsa, kellel kulus paar aastat arusaamiseks, et teatrijuhtimine on hoopiski teistsugune amet.

Loodan, et uutel juhtidel läheb paremini või kulub selleks veelgi vähem aega.

 

Lööme Jürka maha ja saame õndsaks

 

Mis parata – meenub ka Jaan Toominga geniaalse lavastuse „Põrgupõhja uus Vanapagan“ lõpustseen. Kes nägi, sel on ta kindlasti kogu eluks meeles. Kes näinud pole, sellele seletagem, et too lavastus lõppes suure tulekahjuga, kui kamp külamehi oli Jürka maise vara oksjonil maha parseldanud, talu põlema pannud ning kakerdas mööda pöördlava ringi, ise rõõmsalt hõisates „Lööme Jürka maha, saame õndsaks!“

Saagu nad siis!

Peeter Tammearu pooltõdedest*

 

Veel Ugala teatri ametliku juhina kirjutas Peeter Tammearu oma erakirjas Teatrikülgede pärimise peale, kas ta on teatrit juhtides selle rahaasjad käest lasknud: „Siiamaani heideti teatrile ette viletsat majandusseisu – püha jumal – välisauditi majandusaasta aruandest loeme hoopis vastupidist, kõik on kõige paremas korras – maksevõime üldine tase ehk likviidsussuhtarv on 1,82, mis näitab ülikõrget lühiajalist maksevõimet. Võõrkapitali ja omakapitali suhe on 0,03, mis näitab võlausaldaja ülimadalat riski ja lubab tulevikus täiendavate võõrvahendite kaasamist.

Seega on lastud pooltõdedel tekkida.

 

*Teatrikülgede käsutuses on ajaloo tarbeks hulk vastuseid ja selgitusi, kuidas loomingulise kollektiiviga käituda ei tohiks, ehk siis kuidas käitutakse loomingulise eliidiga 2009. aasta Eesti vabariigis.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga