Ja silitaks hellalt pead…

Midagi pole teha, aga ma ei ole osanud oma mälust eemaldada neid lapsena pähe jäänud ridu. Arvan, et mitte keegi me põlvkonna poistest ja tüdrukutest ei pääsenud sellest: „Suur Lenin, ta oli üllas./ Nii hoolitsev, tark ja hea./ Meid, lapsi võtaks ta sülle/ ja silitaks hellalt pead/. Püüan, aga ei suuda mäletada, millal mu mõtetes heast Leninist veriste kätega kurjategija sai. See oli pikk protsess kasvamist ja lugemist. Mõtlen, kas ka analüüsi. Nõukogude ajal näidati vahel televiisoris Lenini mausoleumi järjekordasid. Nüüd, ma usun, näidatakse ka.

Miks meie pinginaabriga 1973. aastal koolipoistena Moskvas otsustasime mausoleumi asemel minna Tretjakovi galeriisse, ma ju ka ei tea. Ilja Repini maal „Ivan Julm tapab oma poja” on igatahes sealt mu meeles. Usun, et samamoodi just sealt, Repini maalitud Modest Mussorgski portreest jõudis selle helilooja nimi minuni. Või tuli enne Emerson, Lake & Palmeri „Pildid näituselt” ja siis alles Mussorgski…? Vist polegi enam tähtis.

Idealismi kübe on säilinud

Paar päeva tagasi küsis mu sõber täiesti tõsiselt, kas ma pole plaaninud EKREsse astuda ja riigikogusse kandideerida. Sõber on edukas väikeettevõtja ja selgus, et ta mõtleb puht pragmaatiliselt, mõtleb, kuidas mina saaksin materiaalses mailmas hästi ellu jääda – „Sa ei lähe ju nooremaks.” Tõtt öelda, see sõbra küsimus jahmatas. Küsisin talt siis vastu, et kumb on õigem, kas ilma rahata aus olla ja oma maaaias vihma passida või valetada hommikust õhtuni, saades selle eest raha, mida siis… kulutama hakata? Sõber oli enne öelnud, et EKRE saab valimistel sellise tulemuse – miskist 20 kohast oli jutt, et saab mind panna nimekirjas kohale, tänu millele hakkan vähemalt 6000 eurot kuus palka saama. Selle palga eest väikest maja ei ehita. Peaksin – ja selle palgaga ju julgeksin – võtma laenu, mille eest ehitaks ja siis oleksin surmani ori.

No see meil oli pikem jutt ja tegelikult tunnistas sõber üsna selle arutelu alguses, et maal maailma ja vihma vaatamine on õigem. Ja mina mõtlesin, et kas ma tõesti enam maailma ja me riigi, suures plaanis ju inimeste aususse, väärikusse ja omakasupüüdmatusse ei usu? Kui olla trotslik, siis on vastus, et ei usu jah. Samas märkan, kuidas vaatamata kõigele on kusagil minus säilinud idealismi uskuvad kübemed.

Sealt kaugest lapsepõlvest tuleb meelde meile tehtud kaks kangelast, Zoja Kosmodemjanskaja ja Pavlik Morozov. Miskis mõttes ju ka idealistid, laps ja nooruk, kes uskusid oma riiki ja riigijuhte. Jube irooniline on see inimese saatus. Arkadi Gaidari kirjutatud „Timur ja tema meeskond” kuulub ju sesse samasse ritta, millega püüti kasvatada seltsimees lapsest nõukogude inimest.

Nüüd täiskasvanuna on mul ilmselgelt just sellise nooruse pärast raske uskuda, et keegi poliitikasse siseneb omakasu silmas pidades. Et on sünnist saadik kurjategija mõtteviisiga ja viib siis nägusid tehes ellu oma kuritegelikku kava maailma või riiki valitseda.

Palju seal Soulis inimesi elab? Tuleb välja, et suurusjärgus kümme miljonit inimest. Ja meie president esmaspäeval kuulutati selle Lõuna-Korea pealinna aukodanikuks. Mõhõh – rahvusvahelised suhted. Koreas, õigem siis täna öelda Koreades sekeldavad viimasel ajal ka Ameerika president Trump ja vene president Putin.

Meel on mõjutatud

Kas kangelaseks ja kurjategijaks sünnitakse? Küllap me teadus seda oskab juba öelda, aga avalikuks väljaütlemiseks oleks tõde liiga ränk. Teadmine muudaks maailma liiga järsult ja see võiks lõhkuda selle hapra püsimise, mille lootus täna veel on. Loen uudist, mis tuleb ka Lõuna-Koreast ja teatab, et aeg kliimakatastroofi ära hoidmiseks hakkab otsa saama. Aeg hakkab otsa saama, ütlevad teadlased. Kas ka see hoiatus kaob müra sisse ära?

Ma ilmaaaegu ei meenutanud selle loo alguses oma lapsepõlve meelemõjutajaid. Neid teades ja neist mõeldes on mul täna lihtsam skeemitamist märgata. Põikan veel korraks noorukiikka, kus oma noorukese venekeeleõpetajaga vaieldes vahetasime raamatuid, tema lubas läbi lugeda mulle meeldinud Teet Kallase romaani „Heliseb, kõliseb” ja mina raamatu, mille autorit ja nime enam ei mäleta, küll aga mõtet, mis mind tänaseni lahti ei lase. Mälu mööda oli seal peategelane, kuulus telesaate juht, kellest sai president. No ta ikka rahva häältega presidendiks valiti. Ja siis selgus, et sellel presidendil ei ole endal mitte midagi peale esinemisoskuse. Tema selja taga oli seitse inimest, kes talle kõnesid kirjutasid, ja tema kandis neid ette. Need seitse siis valitsesid maailma. Ja tragöödiaks läks siis, kui varikuju tahtis ise olla, öelda ja mõelda.

Kõhe kui mitte õudne

Juhtusin paar nädalat tagasi vaatama kõrvuti kaht teleshowd, paavst Fraciskuse Leedu, Läti ja Eesti visiidi kajastust ning president Putini tegemisi näitavat saadet „Moskva. Kreml. Putin“. Viimase eest ma tänan Raul Rannet, kes oma Ekspressis ilmunud loo pealkirjastas „Venelasi hullutav poliitsari „Moskva. Kreml. Putin“: tõeliselt kange kraam” ja sellele ka lingi lisas, millel saate originaal küljes.

Tahan öelda, et kahel kajastusel – ühe tegi meie oma ERR ja teise telekanal Rossija 1 – ei ole mingit vahet, need on nagu kaks tilka vett. Paavst lendab ja president lendab, paavst kohtub noortega ja president kohtub noortega, paavst pakub tuge nõrgematele ja seda teeb ka president… Jah, tõesti paavst ei matka mägedes palja musklis ülakehaga, president seda teeb.

See ongi vist ainus vahe. Muidu on kahe mehe tegusid kajastavad saated sarnased. Neis ei ole juhuslikkust ja ootamatusi. Paavstiga lendab kaasa lennukitäis sõltumatuid ajakirjanikke ja presidendiga, peavad täpselt täitma etteantud käske. Selleks, et kõik toimiks, on igal ajakirjanikul oma järelvaataja.

Keegi on kirjutanud stsenaariumi ja just täpselt nõnda jõuab see eetrisse. Ja keegi on režissöör. Kes? Kindlasti ei ole see see väike inimene telekanali puldis. Kes on see sõltumatu lavastaja, kes teab, arvab teadvat, mis massi meeli mõjutades alati toimib? Kuskilt sai lugeda, et paavsti tohib pildistada ja filmida vaid ühelt poolt nägu. Teada on, et president on lühikest kasvu, aga harva satub ta pilti teistest lühemana. Kusjuures see kehtib mitte vaid truualamlike venemeelsete tele- ja filmitegijate puhul. ERRi paavstivisiidi kajastuses vähemalt minu jaoks ei olnud apsakaid, mis elu elusaks teevad. Näidati nii, nagu kästud, seda, mis kästud. Ei mingit omaloomingut otsesaates. Mul muidugi oli paavstist kahju, kes vaatamata sellele, et saatejuhid õhutasid tema vabameelsust ja improvisatsioonivõimet, tegi ja ütles ka just seda, mis kästud ja kuidas kästud.

Veel üks oluline vahe oli neil kahel ja see on nüüd mu jaoks kõige arusaamatum. Meil on kombeks uskuda paavsti siirusesse ja tema visiitide heatahtlikusse, tema soovi maailma päästa kahtlusteta. See on kombeks. Ja kombeks on, et me usume isegi sellesse, et Venemaa teletegijad ise ei usu oma presidendi headesse kavatsustesse, saati siis meiegi saame sesse suhtuda muudmoodi kui vaenulikku valetamisse.

Kuidagi mage tundub defineerida tänast päeva tõejärgseks ajastuks ja sellega leppida. Aga ega ma ei tea ju ka, milline oleks see tee, mis kaitseks riike ja rahvaid petiste eest. Ma isegi julgen arvata, et keegi ei tea ja sellepärast ei ole enam ka peatusi tundmatusse kihutaval kiirrongil. Paigal seismiseks tuleb kiiresti joosta – milline mõttetus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga