Näitlejad ei ole teistmoodi lehelugejad, ei erine nendest, kes ei ole teatriga seotud, kriipsu võrragi. Nii mõtlesin, kui pärisin tuttavalt teatriseltskonnalt kas nad juba lugesid, mida neist ajalehes kirjutasin. Vastus oli eitav, põhjendusi mitu: internetis seda ei ole veel, poes oli leht otsas, küll jõuab, hiljem loen… No ma olin kurb ja leidsin ise mitu põhjust, miks see neid puudutav lugu neile korda ei läinud. Üks ja ilmselt sisulisem oli see, et ma olin nendega sest etendusest juba rääkinud ja nad teadsid, mida arvan, seega arvasid nad, et ega mu lugu neid ei üllata. No õigus muidugi.
Siis ma ühe emotsionaalse puhangu ajel küsisin, et kas siis,  kui oleksin loo pealkirjaks pannud näiteks: „Punkar Saaremäe ei saa poeetilise teksti lavastamisega lihtsalt hakkama“ või „ Rakvere teatri peakunstnik tegi haltuurat“ või  no miks ka mitte „Rakvere näitleja Toomas Suuman tegi mootorattaga avarii“… et kas siis oleks lugu ja lehte rabatud. Mu head vestluskaaslased noogutasid.

Olgu siinkohal öeldud, et kõik pakutud pealkirjad mingil määral ju ka tõele vastavad. Mina aga, va loll, panin loole pealkirjaks „Ja siis tuleb Rakvere teatri suvi, üleni valges“. Toimetaja kärpis selle “üleni valges” kah veel ära, põhjenduseks ilmselt pealkirja ruum ja see, et  kes sellest valge asjast ikka aru saab… Ma ei söandanud üle küsida, kas mõni “Tsirkuse” teatritrupist üldse luges seda mu lugu. Tean inimesi, kes lugesid, ja ütlen endale, et ma ei hakka oma lugudele teatrist panema kollase maiguga, lugema kutsuvaid pealkirju ka täna.
Näitleja Aivar Tommingas ütles ühes esimeste teatrikülgede pikas intervjuus, kui küsisin, kas ta oleks valmis mängima  tühjale saalile, nõnda: „Ega ma eriti ei tahaks küll tühjale saalile eksperimentaalteatrit teha. Ma võin küll, aga tahaks ikka, et tehtu jõuaks võimalikult laiade hulkadeni. Ma ei taha kapselduda ja ajada mingit asja, mis jääb suuremale osale publikust kaugeks.
Mulle ei meeldi ütlemine ”Ega kõigile ei saa ju meeldida”. Ma saan aru sellest ütlemisest, aga töötan sellele vastu. Ma tahan meeldida kõigile. Kõik seitsesada inimest, kes istuvad saalis, peavad saama minu mängust elamuse. Kõik, eranditult, see on mu eesmärk. Ma arvan, et seda “kõigile ei saa meeldida” räägivad just mitte kõige paremad teatritegijad.“
Ses vastuses on tõde sees. Tunnistan, et ma ei kirjutaks sahtlisse. Seda ka pean ütlema, et minu honorar ei sõltu sellest, kas tegijad mu teksti loevad. Kõigile ma meeldida ei taha ja ega saagi, aga jah, tuleb tahta olla kirjutades sisuline ja oma nägemist, ka siis, kui see, mida näen, ei meeldi, põhjendada.
Noor ja kahtlemata andekas Silver Sepp ütles pärast omalavastatud „Tantsumasinas” tantsimist Viljandi folgil, et sellega lõppeb ta tantsuaasta ja nüüd ta kuulutab lauluaasta avatuks.
Samamoodi on plaan väikest pööret teha Teatrikülgedel. Viis aastat olete siit lugenud, mis ja kes teatris head on. Nüüd on aeg vaadata ka, mis seal hea ei ole, mis on suisa ohtlik, mis tuleks kohe lõpetada. Tean, et sellest kirjutada on palju raskem, aga olen otsustanud välja kannatada.
Vaatame, kas selle loo pealkiri ajendab kedagi minult küsima, et kust ma tean või kuidas seda põhjendan.  
Ja lõpuks ka tänane test: kes oleks lugema hakanud, kui poleks just seesugust pealkirja?