Ingel viib sõduri ja kindrali taeva – kellad kaelas

 

Katariina Lauk ja Marko Matvere etenduses „Ingel, ingel, vii mind taeva“. Andrus Kivirähk on näidendi kirjutanud seitsmes osas. Iga osa tähistab üht surmapattu. Stseenide järjekorras siis: viha, liigsöömine, ahnus, loidus, liiderlikkus, kadedus ja viimaks surmapattudest rängim – kõrkus. Vihma sajab ka vanglas. Foto Siim Vahur

VAT Teatri vastse lavastuse lõpustseenis loeb Marko Matvere vangivalvur Peeter sellise liisuluuletuse: „Ingel, ingel, vii mind taeva, ma panen sulle kellad kaela. Kellad kaela, kelgu taha.“

Katariina Lauk, kes selles näidendis mängides on 14 aastat vangis istunud ja selle ajaga 34 aastat vanaks saanud, on kommunist. Tegelase nimi on Maria, ta ei mõista, mida valvur öelda tahab, ja siis valvaja seletab: „Algul palud inglit, et see su taeva viiks, aga lõpuks seod talle ikka kellad kaela nagu lehmale ja rakendad veel kelgu ette ka. Võiks ju niisama koos ingliga taevasse lennata, aga ei, kelk lohiseb ikka järel.“

 

 

Andrus Kivirähki näidendi eelkirjeldatud lõpustseen aga läheb edasi nõnda: Valvatav Maria arvab, et lohisegu, peaasi, et on taevas. Valvur Peeter siis seletab: „Kuis nii, las lohiseb? Kui kelk nagunii kaasa lohiseb, siis pole ju vahet, kas oled taevas või maa peal. Mis sa sinna üldse lendad, kui kelku peab ikka ühes tirima?“

Maria vastab: „Ära mõtle kogu aeg ainult oma kelgust. Mõtle inglist ja sellest, et sa lendad ja et kõik muutub uueks!” – „Peale kelgu,“ pomiseb valvaja.

Ingli…“ autor Andrus Kivirähk tõestab taas, et ta mõtleb näidendeid kirjutades nendele, kes mängivad, ja kirjutab nõnda, et oleks, mida mängida.

Katariina Lauk mängibki, mõnd stseeni nõnda piiri peal, et vahel ei taha lavale vaadata, aga vaatad ikka. Katariina on selline näitleja, kes mõistab „ei“ öelda nõnda, et see jõuab vaatajani nagu kirglik jaatus. Intonatsioonid, žestid, sammude väljamõõdetud pikkus (kongis ei saagi teistmoodi), emotsioonide üleminekud, see, kuidas näitleja silm muutub… Katariina on väikesel laval väga täpne, sest teistmoodi ei saa, vale paistaks välja. Nagu öeldud, valetab Katariina mängitud kommunist Maria nõnda, et seda valet saab vaid uskuda.

Marko Matvere on suur näitleja. Lisaks suurt kasvu. Tundus, et suurem osa minu nähtud etenduse nooremapoolsest naispublikust oli etendusele tulnud just tema pärast. Au Matverele, et ta ennast sellest segada ei lasknud, vaid Peetrit nõnda mängida suutis, et nääpsukese Maria tundevirvendused publikuni jõudsid ja seda koguni suure Peetri võimenduses.

Matvere teeb oma Peetrit kohati nii, et on tunne – laval on Jaan Tätte. Ei, mitte näitleja Jaan, vaid see Jaan, kes nüüd Vilsandi saart valvab ja oma lugusid räägib. See Jaan, kes laulab ja räägib ja elab pealtnäha hästi lihtsat ja loomulikku elu, milles on vaimustusega segamini oma teed käiva inimese kahtlused, armastus ja selle kinnitus. Olgu veel kord öeldud Matvere kiituseks, et ta registreid hiiglama tundlikult kontrollib ja sellega Katariina Maria mängimist toetab.

 

Vangid erinevas kongis

Läinud aasta mais ütles Andrus Kivirähk Nädalise Teatrikülgede pärimisele Ingli näidendi asjus nõnda: „ Ega minult sel kombel pole kunagi näidendit tellitud nagu kelnerilt suppi – et palun nüüd frikadellidega ja olgu olla! Ikka on tegemist ettepanekuga ja kui mulle idee meeldib, siis ma ka kirjutan. Ja mulle väga meeldis idee kirjutada näidend, kus Katariinal on peaosa. Ta on ju ikkagi oma põlvkonna parim naisnäitleja Eestis, kellele ma siis veel peaksin kirjutama, kui mitte talle.“

Ma ilmselt ei tee mingit avastust, kui ütlen, et Kivirähk on oma kirjutamises sõnatäpne. Seda ma ei tea, kas lavastaja Aare Toikka Ingli proovides näpuga tekstiraamatus järge ajas ning Markole ja Katariinale meelde tuletama pidi, et siin on tekst lakooniline, siin kirjutab autor suuri sõnu. Seda võin aga küll väita, et näitlejate öelduna oli teksti nauditav kuulata. Ja näitlejad ei olnud kindlasti tekstivangis, vaid võtsid publiku sellega lummuse vangi.

Mulle vaadates tundus, et vangivalvur Peeter on oma näilises vabaduses rohkem vangis kui tema valvatav Maria. Vaatamata sellele, et tal on seal väljas vangis võimalus lihaga võileiba teha ja oma naise kõrvale heita kõigil kevadistel öödel. Peeter toob oma võileivad Mariale ses näidendis kõigi nende aastate jooksul. See on omaette lugu ja ooper, mismoodi Katariina Lauk neid „võileibu“ vastu võtab. Seda peab lihtsalt nägema. Küsimus, kui palju me kõik vangid oleme oma elus, puudutas ses loos nii autorit, tegelasi kui publikut.

Teatri vangid

Siin on paslik Ingli lavastust kõrvutada ühe teise dialoogiga Eesti teatri laval, Mart Kivastiku kirjutatud näidendiga „Sõdur“. Just selles MTÜ Ühendus R.A.A.A.M. egiidi all etendunud näitemängus saavad üle pika aja kokku näitlejad Ain Lutsepp ja Roman Baskin. See on sama õnnelik partnerlus nagu Katariina Laugu ja Marko Matvere oma „Inglis“. Vaatasin „ Sõduri“ 47. etendust Rapla kultuurimaja laval, teades, et see on viimane etendus Eestis. Kurb tunne oli, et teater just nii kaduv kunst on nagu ta on ja kahju ka, et seda teatriimet, päris teatrit, mis trikitamata ja nipitamata, nii vähesed eestlased lähedalt näha saavad. Just sellised näitlejate vaimsusesse, tarkusesse ja kogemustesse uskuvad lood kannavad teatri põhiolemust – mõtestada elu.

Mõlemat kõneks olevat näidendit saab nimetada tinglikult dokumentaalseks ja õnneks saab neid vaadata sest dokumentaalsusest tuhkagi teadmata. Olen kord „Sõdurist“ kirjutades unistanud, et kindral Lutsepp ja küürakas sõdur Baskin oma osad vahetaksid ja „Sõdurit“ nõnda mängiksid. Ehk siis saaks selgemaks, miks „ühe tänava üheealistest poistest“ ühest kindral, teisest sõdur saab. Niisama moodi võib unistada, kuidas „Ingli“ näidendi vangivalvuriks on Katariina Lauk ja kommunistist vang Marko Matvere tema toodud leiva nurka viskab.

Kui juba unistamiseks läks, siis tahaks väga, et leiduks keegi, kes mõlema paari partnerlusest rolliportreed kirjutaks. Hea teater ja hea näitleja saab kellad kaela nagunii ja ei pea sealjuures kartma narrikuljuste kõlinat.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga