Indrek Sammul Ugala hingelise elevuse vallas


 

 

Linnateatris arvestatavaks näitlejaks kasvanud Indrek Sammul juhib nüüd peanäitejuhina Ugala teatrit. Südamlik suhe publiku ja maailmaga – umbes nõnda sõnastab Eesti tippteatri kogemusega mees väikelinna teatri tänase loomingulise püüdluse.

 

Tean, Indrek, et käisid suvel Kukenoosi viljakuivatis Tõnis Mägi muusikalist elumõtisklust “Tarkus” kuulamas. Juhtus olema Uku Masingu sünnipäev just ja sellel etendusel juhtus… üks liblikate lugu?

See juhtus enne etenduse finaali. Korraks läheb lava pimedaks ja siis tuleb täisvalgus uuesti tagasi. Enne pimedaks minemist ilmus mu vaatevälja liblikas, kes lendas üles prožektorisse. Siis läks korraks pimedaks ja alla pudenes vaid õrn tolm. Mul tol hetkel seostus see, mida nägin, Juhan Viidingu luuletusega, kus liblikas lendab valgusesse, aknasse, küünlaleeki. Mõtlesin siis, et näed, Juhan tuli kohale. Kui paljud publikust seda üldse märkasid, aga mulle, mis seal salata, töötas see “Tarkuse” mõistmisel kaasa. Võimas, külmavärinate hetk.

 

 

Selliseid hetki ei lavasta, ei mõtle välja, jah. Need antakse.

Need juhtuvad, jah, ja meie publikus tõlgendame neid märkidena. Mäletan, kui tegime Lavaaugus etenduse „Kakskümmend aastat hiljem“ peaproove. Mängisin d’Artagnani. Seal oli siis koht, kus nelik, ka Ahtos, Porthos ja Aramis on uuesti kokku saanud üle aastate ja selgub, et ühed on ühel, teised teisel poolel. Me oleme seal juba neljakümnesed, elu näinud mehed. Kuidas saab olla nii, et oleme lahku läinud… Ja siis on Porthosel ja d’Artagnanil selline purskekoht, et kuidas ikka nõnda. Selsamal jõulisel needmiskohal, selsamal hetkel tuli lavaauku keeristorm, mis pühkis kokku kõik tolmu. Kõik undas nii, et teksti enam kuulda ei olnud. See kestis hetke vaid ja siis oli tükk aega vaikust, pausi, enne kui me ohata suutsime. Selliseid asju juhtub…

Vist oli eelviimanePunttila etendus sellel suvel. Hakkas sadama hästi õrna seenevihma. Publik hakkas omavahel äkki sosistama ja nihelema. Me ei saanud aru, mis juhtus. Stseenist välja minnes siis nägin, et meie selja taga oli taevas topeltvikerkaar. Publik võis ju mõelda, et kuidas me suutsime sellise asja välja mõelda etenduse finaaliks.

 

See on looduse ootamatu kaasamängimine, aga vahel ju kaasneb vabaõhuetendustel ka segav müra?

Lavaauk ja Nukuteatri hoov on Tallinnas lähestikku. Seal oli Rock Hotelli kontsert, meie mängisime Jaan Tätte näidendit „Kaev“. Hästi vaikne etendus. Pärast etendust ütles Lauri Saatpalu meile, et kõik oli väga tore, aga muusikaline kujundus oli ta arvates täiesti vale. Oli täitsa mööda.

 

Mina Vargamäe pikka Tammsaare mängu vaadates imestasin looduse ilu ja ärkamist „Karini ja Indreku“ tookordses sooäärses lavalinnas. Kuidas see sulle, kes sa ses etenduses pea kogu aeg eeslaval, meelde jäi?

Valguse muutus – päike ju tõusis etenduse ajal, lühike öö, see on meeles hästi. Igal etendusel see nii ei olnud, aga näiteks on meeles kaste tekkimise hetk. Kui kogu lava ja pingid olid hetkega ühtlaselt veega kaetud peegel. Meeles on udus minekud ja tulekud etendusele.

See oli uhke ettevõtmine, Tammsaare vääriline. Neile, kes seda nägid, ja meile, kes me seda tegime. Ma loodan, et see talletub. See salvestub ja annab tuge ja jõudu mingil hetkel edasi minna. Mälestustepagas annab jõu.

Ma vaatasin uhkusega kohale tulnud publikut. Tänases seisus sellele tagasi mõeldes… ei tea, kas niisugust asja kunagi üldse enam tehakse.

 

Kui palju sa vastse teatrijuhina oled juba olnud sunnitud tegema ebameeldivaid otsuseid?

Õnneks… praegu… ei ole pidanud. Praegu on jälle see hetk, kus kõik teave seisab. Ilmselt saab reaalseid eelarvenumbreid kuulda alles pärast kohalike omavalitsuste valimisi. Siis peaks ehk selguma, kui palju järgmise poolaasta ja aasta plaanidest tuleb ümber vaadata ja kuidas. Kuukene läheb aega selleni.

 

Mind kurvastas, kui kuulsin, et Lätis tehtud rahvaküsitluses, mis puudutas praegu reaalselt õhus olevat teatrite sulgemist, soovisid vastajad, et kinni pandaks Riia Uus teater. Seesama, kus lavastab ja mida juhib Alvis Hermanis ja mis just väga menukalt mängis Tartus. Maailma edust rääkimata. Mingi seos tekkis Linnateatri ja Kultuurikatla rahvahääletuse tulemustega. Ja siis ma ise kirjutan ja näen, et publik armastab teatrit. Mingi vastuolu on siin.

Linnateatril on tohutult truu vaatajaskond, kes teatrist lugu peab ja seda toetab. Saalid on väikesed, pilet kallis. Teater on sundseisus, sellepärast sellised hinnad, odavamalt lihtsalt ei tuldaks toime. Vaatamata sellele käivad inimesed etendusi vaatamas kordi, ma tean seda olukorda.

Äkki selle truu publiku ja austajaskonna sisemine hoiak ei lasknud sellest labasest vastandusest osa võtta.

Linnateatris on vintske seltskond ja neil on jõudu, et sellest plaanide õhkulendamisest välja tulla. Elmo (Nüganen) tundus vahepeal ikka väga kurb. Nüüd näib, et tal on tekkinud ideed ja see on teatris kõige tähtsam, et need on. See sütitab kõiki – lavastaja plaan!

 

Ma näen, kuidas su silm läheb särama, kui sa oma endisest koduteatrist ja seal sündivast räägid. Mis sind ikkagi ajendas ühe näitleja jaoks meepoti kõrvalt ära tulema? Ära tulema läbinisti loomingulisest keskkonnast?

Esmajärgus ikka pere ja lapsed. Selle struktuuri ülesehitamine. Siinne elu on selle valiku õigsust tõestanud. On tohutult mõnus, et sa saad olla hommikul koos lastega, siis nad ära viia, lõuna ajal nad ära tuua ja õhtul saad nad veel ka magama panna. Siis on vahel veel tund-poolteist, kui ootad neid näiteks muusikakoolis. Sellel ajal saad võtta välja mingi raamatu või tekstiraamatu. Sul on see aeg, et lugeda…

Ühest korrast päevas perega koos olla on saanud kolm. See on väga suur väärtus.

Kindlasti mõjutas otsust ka see, mida ikka räägib Aarne Üksküla, et keskkonnavahetus on näitlejale tähtis.

See on väga vajalik, kui näitlejad saavad käia oma koduteatrist külalisena mujal mängimas, see on tähtis kas või sellepärast, et tuled koju tagasi ja mõtled – siin on mõnus.

 

Kui suur sinu lavastajaambitsioon on?

Olen lavastanud. Ilmselt siis seda on. Aga ma olen selles mõttes õnnelikus seisus, et ma ei pea lavastama. Ma teen seda siis, kui minu juurde tuleb mingi materjal ja ma tunnen, et see on nüüd see, millest ma tahaksin rääkida. Siis ma võtan südame rindu ja teen. Ma ei otsi seda võimalust paaniliselt.

Seda ka, et ma kavalehele kirjutaks hea meelega sellistel puhkudel pigem näitejuht, mitte lavastaja. Ma pigem just näitejuhina oskan inimesi laval aidata, oma kõrvalpilguga. Koostöös kunstniku ja muusikalise kujundajaga võib-olla siis suudame luua pildi.

 

Ma olen mõelnud, et meil on teatris just näitejuhtidest rohkem puudus kui suure visiooniga lavastajatest, kes mõtlevad just lavastusele, mitte näitleja isiklikule arengule?

Võib-olla tõesti, ma ei ole nii mõelnud.

 

Näitlejal, ka heal näitlejal on tavaks laval ikka lihtsamat teed minna, mängida nii, nagu tal see eelmises tükis hästi õnnestus, kui ei ole näitejuhti või lavastajat, kes näeb temas miskeid uusi ennenägematuid tahke ja nendele siis osutab.

Jajah, ma saan aru küll, mida sa mõtled. Lavastajal peab olema oskus, et suudab näitlejaid välja tõmmata vanalt rajalt. Neile anda selliseid juhtnööre või ülesandeid, et nad peaksid natukene ragistama iseendaga. Muidu, jah, tegeldakse suurte vormidega ja näitleja peab ise vaatama, kuidas seal sees ujub. Muidugi ujutakse siis oma vana rada, kus tuntakse ennast kindlalt.

 

Lihtne näide heast lavastajasilmast on mu jaoks näiteks see, et Tiit Ojasoo kutsus Rein Rannapit mängima Priit Võigemasti. Ootamatu ja tulemuski oli ootamatult hea.

Jah, ka Elmo näeb selliseid asju, kui näitleja on hädas, ja oskab siis teda suunata. Kui mina Linnateatrisse läksin, siis lavakooli kõrvalt sain teise kooli just tema käest.

Teine selline mees, keda tean, on muidugi Adolf Šapiro. Kui ta hakkab ette näitama, on see väga naljakas, aga ta näitab ka väga täpselt. See, kuidas ta teksti analüüsib ja kuidas allteksti sealt välja meelitab, nii nagu tal vaja on… kuidas leiab kohandumise… See on tulevärk ja vaatamist väärt.

Ma ei saanud omal ajal aru, miks nii vähe inimesi tema proove käib vaatamas. „Isade ja poegade“ viimases lavastusetapis tudengid käisid. Kujutan ette, et juba lavastamiskogemusega inimene saaks Šapiro proove vaadates rohkem.

Muidugi – kas ma ise oleksin julgenud kusagilt teisest teatrist tulla ja Linnateatri uksele koputada: kop-kop, kas ma tohiksin vaadata nädal aega lavastaja Šapiro proove… Samas tean nüüd, et talle üldiselt meeldib, kui keegi vaatab. Ja õppida on sealt palju.

 

Ma ei ole söandanud ennast proovidesse küsida. Proov on ikkagi intiimne tegevus, seal tuleks julgeda eksida, aga kuidas sa näitlejana eksid, kui miski onu sind saalis vaatab. Samas su jutt pani mind mõtlema, kui kasulik see võiks olla mitte ainult teistele näitlejatele-lavastajatele, vaid ka teatrist kirjutajale.

Siingi on lavastaja asi öelda ja tunda, millal kedagi võõramat proovidesse lubada, millal mitte. Lavastamisel on kindlasti etapid, kus ei lavastaja ega näitlejad ei taha näha kedagi peale selle materjali osaliste. Proov on, jah, intiimne.

 

Kujutasid sa ette Viljandisse tulles, et siin tekib situatsioon, kus äkki keset loomingulist hooaega hakkatakse teatrijuhte vahetama.

Ei, ei, ei.

 

Tulid rahusse ja sattusid sõtta?

Ütleme nii. Jah. Unes ka ei näinud, et sellised asjad juhtuma hakkavad.

 

Mis siis ikkagi juhtus, et nii läks?

Mul on sellest väga raske rääkida, seda on raske seletada. Ükskõik mis kandist seletad, ikka teeks kellelegi haiget. Ükski asi ei sünni tühja koha pealt ja see, mis sündis, on pika-pika tsükli jooksul kujunenud hoiakute ja mõtteviiside põrkumine. Ma arvan, et selle “pam-pammi” alguspunkt on aastate taga.

 

Mu jaoks oli üllatav, et sina ennast lasid ära rääkida?

Mingil hetkel, jah, sa oled lihtsalt selles situatsioonis, kus saad aru, et sein on ees ja nüüd tuleb teha valik. Kas põgened ja kaod ära või siis lähed seda teed… ei teagi, mis õige on. Kindlasti on ses asjas palju valu tehtud ja haiget saadud.

 

Kuidas sellist valu välja kannatada, lavakoolis seda ei õpetata?

Ei õpetata, mismoodi iseendaga hakkama saada. Õpitakse rolliga toimetulemist, kuidas rolli üles ehitada, aga kuidas ise kõige selle sees toime tulla…

 

…ellu jääda, mitte lahkuda teatrist, mitte ennast põhja juua…

…see on kõige raskem. See on kõige, kõige, keerulisem. (Pikk paus)

Kui ma Linnateatrist hakkasin ära tulema, siis mõtlesin, kui palju on üldse terveid teatriperesid, peresid, kus on mees ja naine, lapsed, vanus 55 -60 ja nad elavad õnnelikult koos…

 

Sa tahad, et sinul ja su perel läheks nii?

Jah, ma tahan. Muide ma oma suureks õnneks leidsin oma peas mõned sellised pered ja sain aru, et see on võimalik. Millist teed mööda selleni jõuda, eks see ole jõudnute saladus. Eks meie pea oma mõistatused ise lahendama. See on unistus.

Peamine unistus, et üks hetk sa ei oleks oma lastega võõras, et sul oleks tore kord oma naisega koos vananeda. Selle müüri ladumine toimub ju praegu. Iga päev, endas. Võib ju mõelda, et küll jõuab, küll jõuab, aga siis on käes hetk… ups, kusagil on mingi viga sees, mida enam nii kiiresti parandada ei saa või ei saa üldse. Polegi tähele pannud, et oled kellelegi haiget teinud. See on nii ka laiemas mõttes.

 

Kuidas pääseda näitlejarutiinist, et ka viiekümnese-kuuekümnese näitleja silmad säraks?

Ugalas seda silmade sära on küll. Ma imetlen Peeter Jürgensi innustust ja töötahet, Arvo Raimo rõõmsameelsust, Arvi Mägi vaikset kelmikat silma. Need hetked on olemas.

Näitlejat rikastab kokkupuutumine erinevate lavastajatega. Igaühelt võtad midagi kaasa. Jube raske on vanemal näitlejal sattuda kellegi kätte, kes hakkab sult aastate nipikesi välja keerama. See võib olla valuline protsess, aga lõpuks tuleb näitleja sealt ikka rikkamana välja.

Mida aasta edasi, seda raskem on iseennast panna sellesse situatsiooni, meeles pidada, et iga algus on uus. Saad muidugi kasutada oma teadmisi, aga alustad ikka uuesti. Seepärast näitleja elukutse ongi üks raskemaid, et sa oled kogu aeg situatsioonis, kus pead iseennast murdma. Sisseharjunud rada ei vii alati edasi. Vahel tuleb uut rada leides võssa ka joosta. Süvitsi minek ja rahulolematus iseendaga, need asjad viivad edasi.

 

Paradoksaalne ju, et kui näitleja ehitab endale kaitsekihi ümber, siis…

…siis on läbi.

 

Aga kuidas siis õpetada noori kannatama, ära ootama ja erksaks, avatuks jääma ikka?

Vist Lembit Peterson rääkis, kuidas Hispaanias on pihiisad. Nad on teatritaustaga inimesed, kes on läinud usulisele teele. Nemad siis suunataksegi teatriinimeste juurde, nii et näitleja saab oma hingevaevad, sisemised arutelud, mis iganes rääkida inimesele, kes teab elukutse tuuma. Tavaline psühholoog, kes ei tea teatrist suurt midagi, kuulab sind, sa seletad ja välja tuleb suur müra, sest ta ei tea asja olemust.

 

Jah.

Kuidas sa lähed psühholoogi juurde ja seletad, et ma olen aastaid Jänest mänginud ja nüüd see Jänes ei tule mul välja. Lastel on piinlik minu pärast, sest ma olen juba vana mees ja mängin ikka Jänest. Ja veel on piinlik sellepärast, et see Jänes saab alati peksa… Tegelikult on ju nii, et kui mängid seda Jänest suure rõõmuga, siis pole vahet, kui vana sa oled või kui mitmes kord sa seda mängid. Aga kui sa häbened seda, et ei saa suuri rolle, vaid mängidki Karu või Jänest, vaat siis on jama.

 

Sina mängiksid Jänest?

Jah, ma veel tahan hullata. Mõnuga.

 

Mis on täna see teema, mis sind puudutab ja võiks puudutada ka publikut?

Mu tänane kõhutunne ja sisemine hoiak on selline, et tänase teatri läbiv joon peaks olema südamlikkus. Heatahtlik pilk inimesele, muie iseenda ja maailma üle, elusituatsioonide üle. See ei välista muidugi teravust. Teatril tuleb otsida enda seest üles armastus publiku vastu. Teatri juures ja elus üldse on vist kõige tähtsam koostegemise rõõm. Koostegemise rõõmu üks osa on publik, see, mismoodi ta teatrise tuleb ja meie rõõmsalt tegemisest osa saab.

 

Mis sa siis teeks, kui sa ei oleks näitleja?

Oi, olen sest mõelnud küll. Ei ole leidnud seda. Kui oli ehitusbuum, siis mõtlesin, et läheks mõne hea ehitajast sõbra meeskonda aastaks, õpiks. Näitlejatega on see lugu, et alustades pühendutakse nii metsikult oma elukutsele, et kõik muu jääb kõrvale. Seda teed sa siis lähed ja miskil hetkel, kui sul ei lähe hästi, jääd kõrvale. Mis sa siis tegema hakkad? Need , kes selles situatsioonis on ja oma tee leiavad, on imetlust väärt.

Midagi pole teha, et ma aegajalt mõtlen, et teater on üks noorte värk. Vanade heietused teatris ei ole nagu see, noorte tulihingelisus, vaimustus, energia, kõik… Samas, vanade pikaajalised kogemused ja vaimsus annavad teatrile sügavuse, aga inimest mõjutab teater kõige enam just väga noores ja õrnas eas. See käib nii publiku kui teatrinimeste kohta.

Aarne Üksküla on rääkinud, et ta on teatris näinud palju vormiga vigurdamist, aga alati huvitav on hoopis siis, kui ta näeb, kuidas kaks näitlejat laval leiavad omavahel partnerluse, kui nende vahel läheb mäng käima. See ongi nii. Imetled tõlgendust, silma, intonatsioone, seda, kuidas näitleja inimesena mõtestab teksti. See on kõige, kõige põnevam.

 

Kuidas püsima jääda ses majanduslanguses?

Ikka seesama, et teater peaks taas üles leidma need väärtused, mis majandustuhinas kippusid kaduma. Leida inimlik ja südamlik kontakt publikuga.

Läinud sajandi kahekümnendatel kirjutas Elise Kevend, et teatri mõte, ülesanne ei ole õpetada, peeglit ette panna, näpuga näidata. Teatri ülesanne on inimest hingelise elevuse valda kanda. Et inimene saaks puudutuse ja et tal oleks teatrist hea ära minna.

Kõige toredam Viljandi inimeste puhul oleks, kui… mees ja naine etenduse lõppedes jalutavad Valuoja kooli poole, on vait. Siis äkki naine ütleb: kuule, Ants, me tulime ju autoga. Keeravad tagasi, vaatavad korraks veel Ugala teatrimaja, et ahaa, siin siis käisime. Enne autosse istumist mees pobiseb häbelikult naisele: kuule vaata, kui siin jälle mingi etendus on, siis osta piletid, tuleme veel…

 

Indrek Sammul: Sündinud 28. jaanuaril 1972

 

Õppinud 1989 – 90 Ugala õppestuudios, 1994. aastal lõpetas Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli XVI lennu.

 

Töötas aastail 1994 – 2007 Tallinna Linnateatris.

Aastail 2007 – 2009 Ugala Teatri näitleja.

Alates 18. mai 2009 Ugala peanäitejuht

 

Tunnustused

 

Pälvinud Eesti Teatriliidu parima meesnäitleja aastapreemia 1997 ja 2000, vabariikliku teatrifestivali “Draama ’96” parima meesnäitleja preemia, Linnateatri kolleegipreemia – parim meesnäitleja 1997 ja 1998, vabariikliku teatrifestivali “Draama ’99” parima meesnäitleja preemia, Ants Lauteri nimelise noore näitleja preemia 2001.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga