Indiaanlasest lavastaja proovist “Suurele õgimisele”

alt

Vabanäitleja Margus Prangel Moskvas enne Kuldsel maski festivalietendust „Tühermaa“, märts 2012.

 

Näitleja Margus Prangel loobus riigiteatri kindlast leivast ja hakkas vabanäitlejaks.

See jutt jääb päeva, mil vabanäitleja Margus Prangelil oli päeval Tšiili lavastaja Marco Layeraga näidendi „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma“ esimene proov ja õhtul Lauri Lagle lavastuse „Suur õgimine“ teine etendus.

 

Mis indiaanlase esimeses proovis juhtus?

Saime tuttavaks. Tekkis silmside. See ongi teatriime, et lavastaja tuleb teiselt poolt maakera ja tal silmas see sama säde ja ta tahab seda jagada. Ja meil on see äkki selge, meie tahame ka.

Me käisime hiljuti Argentiinas teatrifestivalil. Kibelesin sinna, et näha just mõnd indiaanlaste tehtud, mängitud lavastust. Ehedat. Ei näinud. Üllatas aga see, et teatrit tehakse ka seal täpselt samadel alustel ja põhjustel. Teatriinimesed on kõikjal nagu vennad, Lõuna-Ameerikas ja Venemaal. Kui ma selle ära tundsin, seda nägin, tekkis suur rahunemine. Põhimõtteliselt oleme me üks kamp.

 

Kohtasid sa siis täna esimeses proovis indiaanlast?

Lõuna-ameeriklast. Marco on hispaania-itaalia segaverd. Tema assistent on veel heledama nahaga kui meie, aga tema soontes voolab vana-vanaisa kaudu tuntuima indiaani hõimu maputšede verd. Nad on pruunide silmadega küll kõik. Rahulikud ja huumorit hindavad inimesed.

 

Mis keeles te suhtlete?

Lavastaja räägib hispaania keeles, saab inglise keelest aru, aga lauseid ta veel väga ei moodustanud. Assistent tõlkis ta jutu inglise keelde. Mulle tundus, et sain ka tema hispaaniakeelsest jutust enam-vähem aru, kuigi ma seda keelt ei oska.

 

Sul oli üle-eile esietendus ja kohe järgmisel päeval oleks pidanud olema tšiillastega esimene proov. Aga nad jäid Frankfurdis pidama, eksisid suures lennujaamas ära, ei leidnud Tallinna väravat.

Jah! Ma tulin esietenduse peolt kohe tulema selle proovi pärast. Kui koju jõudsin, oli arvutis kiri, et esimene proov lükkub päeva võrra edasi, et tulijad on kusagil lennujaamas kinni. Ei maksa ikka peolt uisapäisa ära kiirustada!

 

Hea näitleja üks omadus on kindlasti ümberlülitumise oskus.

Arvan, et paar nädalat enne hakkasin selle peale mõtlema, kuidas minna sesse esimesse proovi värskena. Pärast esietendust kadus igasugune vaimne väsimus ära. Tekkis vabanemine. Üks asi sündis ära ja ma tundsin, et olen valmis uueks.

 

On siis suur vahe alustada proove Eesti lavastaja Lauri Laglega või Tsiili lavastajaga?

Sisulist vahet ei ole, mõlemad on keskendunud, teavad, miks ja mis asja nad ajavad. Ei ole vahet, ehk.

 

Sa tulid aasta tagasi ära riigiteatri vähemalt näiliselt kindlalt leivalt vabanäitleja hoopis ebakindlama vee peale. Miks?

Olen sellele mõelnud enne ja täna, mis oli päris põhjus. Sellele on raske vastata. Miks? Nagu elus ikka oli see paljude asjade kokkulangemise otsus. (Pikk-pikk paus.)

Ma ei oska, jah, ühe lausega vastata. Ütlesin Draamas paarist pakutud rollist ära. Võib-olla oli see tahtmine ise valida. Olin nende pakkumiste peale väga tänulik, et minuga enne räägiti. Tavaline on ju, et teatri seina peale ilmub nimekiri – selline tükk ja sellised osatäitjad. Ja läheb lahti. Aga kui mõned osad ja pakkumised jätavad mind külmaks…

Nii ka ju ei saa, et ütlen rollidest ära ja olen teatri palgal edasi.

Ma ei saanud tegelikult enam aru, millele ma peaksin Draamateatris kaasa elama. Ma ei näinud kirge, ei saanud enam aru, kuhu suunas see teater liigub, mis asja see teater ajab, mis asja mina seal ajan, millele ma oma elu ja kire annan…

Nüüd on valikud veel keerulisemad. Aga ma tunnen, et see ei ole moka otsast tegemine. Kuidas ma sulle seletan… Kui Lauri Laglega läksin tegema, siis teadsin, et see, mis me teeme, võib meeldida või mitte, aga ta ei jäta kedagi ükskõikseks. Vähemalt mitte tegijaid endid. See ei ole töö…

Margus, ma ei oska ja ei tahagi seda sõnastada, aga ma oskan oma praegustele osadele ja proovidele rohkem kaasa elada.

 

Kas näitlemine on su jaoks töö või looming? On seal üldse võimalik tasakaalu leida?

Selles olen ma küll sisimas veendunud, et inimene ei ole tulnud siia ilma selleks, et tööd teha. Vaid siis, kui ta tegeleb endaga mingi asja nimel, kui see teda huvitab, kui ta teeb seda kirglikult, ta elab ja ehk ka areneb. Tööl käimisest ma ei saa aru, see pole inimväärne. Pead ja käid, sest see on norm. Ma ei saa. Mulle ei meeldi tööd teha. Aga see on defineerimise küsimus ka. Pea asi, et tuju oleks hea.

 

Mis see näitleja unistus siis on… Moskvasse, Brüsselisse, Brodvayle, maale, targemaks, au ja kuulsust, palju raha, inimeseks saada, elada…?

Tšiili lavastaja küsis meilt täna, miks me teatrit teeme. Kõik rääkisid ja oli palju mõtteid ja põhjuseid, miks. Ma sõnastasin selle enda jaoks seal nõnda täna: Looduses kõik funktsioneerib iseenesest. Kass ei käi tööl. On loodusega kooskõlas. Kas inimene on? Inimene istub looduse keskel ja mõtleb, ma ehitan maja. Kaevab augu, saeb puu maha ja ehitabki. Enamasti muudab ta oma tegevusega keskkonda, kus me kõik viibime. Ennem kui tegutseda, peaks väga-väga pikalt järele mõtlema ja nõu pidama.

Näitlejaks olemine üldisemalt tähendab mulle visioonide loomist, kõik võimalikud tegemised läbi mängida kujutluses ja neid välja pakkudes diskussiooni tekitada. Mängurid saavad aega edasi ja tagasi kerida välja pakkudes erinevaid käitumise ja tegutsemise mudeleid. Näitlejad kasutavad oma kujutlusvõimet, oletavad .

 

Sa elad täiskasvanu elu, sul on kodu, naine, lapsed, on vastutus. Samas tulid sa kindla palga pealt ära, teadmata, kas sul läheb hästi või mitte. Andsid ennast ja oma lähedased juhuse hooleks. Vastustundetu tegu?

(Margus on hästi tõsine.) Me rääkisime sellest. Leppisime kokku, et kui peaksime minema metsa puu alla, siis läheme koos ja saame seal ka hakkama. Meil on maakodu metsa sees. Olen ka sellele mõelnud, kas ma saaksin seal hakkama. Ega ma seda ju päriselt ei tea. Aga meile meeldib seal puhata ja sääskedega sumiseda.

Kui ma hommikul oma lapsed üles ajan, ühe kooli ja teise lasteaeda viin, siis ei tundu see mulle päris õige. Saame õhtul korra kokku enne magama jäämist, loeme unejuttu. Hommikul lehvitame… On see siis õige? Kelle lapsed need siis on?

 

Lootsid sa Draamateatrist ära tulles, et sul on rohkem aega?

Mitte seda, ma selle peale ei mõelnud. Elu on ühest küljest läinud raskemaks, aga ka huvitavamaks.

See puzzle, mida ma oma peas laon – kes mind juhib, mis minu elus sünnib, kellele ma oma väe annan, on hakanud kuju võtma. Seda on põnev jälgida.

 

Kuidas sa teatri juurde jõudsid?

Üks lapsepõlvest meeles teatriga seotud pilt on, kui vennaga koos reede õhtuti jätsime iseenesestmõistetavalt teistega mängimise pooleli ja ütlesime, et läheme nüüd tuppa teleteatrit vaatama. Õde ka. Õde oli india filmide fänn, kaustikud täis kleebitud pilte ja joonistusi. Vedas meid ka pidevalt vaatama. Selles oli midagi väga paeluvat.

Kui olin viisteist, siis ma kusagilt kuulsin, et näitleja Aarne Üksküla on lavakõne õppejõud. Ega ma ei teadnud, mis see on, aga mulle tundus, et ma tahan saada lavakõne õppejõuks. Lavakast ja sealsest olemisest-õppimisest ei teadnud ma midagi.

Siis ma käisin sõjaväes ära. Vend oli Draamateatris lavamees. Küsisin tema käest, et kas läheb lavakasse proovima. Tema ütles, et tema ei lähe, aga soovitas mul minna. Mina ütlesin, et mina ka ei lähe. Ega ma ei uskunud, et seal võiksin õppida ja teatris mängima hakata kunagi. See värk tundus nii kõrgel ja kaugel olevat.

No ja siis me vennaga kohtusimegi lavaka eelvoorus (1996. aasta, 19 lend. MM), Prangel Prangeliga tähestiku järjekorras kell 21.30. Kui mõlemad eelvoorust edasi saime, siis oli tagasihoidlik pidu.

 

Räägi palun oma vennast Tarmost, mis ta teeb nüüd?

Teeb juba pikemat aega seda, mida õigeks peab ja tahab teha … aga psst.

Ütleme nii, et loob ja lehvitab…

 

Vene lavastaja Marat Gatšalov, kellega koos tegite eelmisel suvel Viinistus „Tühermaa“…

Me saime ruttu ühele lainele. Ta kutsus meid koos lavastust tegema, koos otsima ja leidma. Ta on bratan, kellega läheksin ka luurele või kalale. Ta polnud üldse selle mehe moodi, nagu me kujutame ette suuri Vene lavastajaid, kes ta vaieldamatult on. Selline tüüp, kes ei häma, vaid teeb seda, mis sisimas kripeldab, et on vaja teha, selgeks mõelda ja teistele öelda. Küsib, kas on nii, mida teie arvate elust.

 

Kõigil inimestel on maailmas oma asi ajada. Näitlejatel ka, aga näitleja peab ajama enamasti lavastaja pakutud asja, selle omaks mõtlema. Kujutan ette, et see ongi professionaalsus, teha, kus tahes ja kellega tahes, olla näitleja. Samas ühise asja ajamine paistab laval tahes-tahtmata silma, selle tunneb ära kas tehakse südamega. Mõttekaaslus – mis see on, kuidas see tekib?

Loevad väikesed asjad, silma vaadates saab aru. Kas tekib vastastikune usaldus? Kas hoolimata sellest, et ma näitlejana tunnen, et tahaksin teha lavastaja sõnadest teistmoodi, ikkagi kuulan teda? Kui usaldan teda täiega, ei saa teha poole jalaga, õigemini saab, aga see paistab välja nagunii.

Lauri Laglega oli ka nii. Ma ei saanud pea esimest korda proovides üldse aru, mismoodi publik seda „õgimist“ võib vastu võtta. Tundub, et kõik peaks olema hoopis teistmoodi, aga kuna sa usaldad lavastajat, siis leiad enda sees kohandumise ja teed nii, nagu lavastaja tahab, ilma protestimata. Tema on see kõrvalpilk, kes näeb tervikut või teab, milline värvitoon peaks olema selle maali põhjaks jms. Nii saab teha vaid siis, kui on tingimusteta usaldus. Teadmine, et lavastaja ei jäta sind hätta, on tähtis – siis näitleja ei jäta ka lavastajat hätta.

 

Jah, ma jäin mõtlema, et kuidas sa oma osa teed. Luuletaja Kristiina Ehin küsis mult hiljuti, et kuidas näitlejad mängivad, ilma et näeksid publikut. Me silma vaatamisest rääkisime sinuga… te ju tõesti ei näe oma lugu rääkides publiku silmi. Kuidas harjuda pimedat saali eraldava neljanda seinaga?

Ma ei tea päris täpselt. Kui ma paneks praegu silmad kinni ja sina paneksid, siis me ikka ju räägiksime edasi ja tunneksime ära, kui kaugel me oma mõtetega oleme. Tunnetus on tähtis. Inimestel ja näitlejal eriti.

Seda neljandat seina tegelikult pole. Müüri vahel ei ole, energiavahetus toimub saali ja lava vahel, selle tunneb ära. Parimal juhul tekib sünergia. Saad ju aru, kas saal kuulab, ootab su järgmisi mõtteid. Kui energiavahetus tööle hakkab ja näitleja seda kontrollib, on võimalik publiku tähelepanu õigesti juhtida ja lugu hästi ja vahetult jutustada. Publikutunnetus, ma arvan, on olemas igal esinejal. Saab ikka teisiti ka, aga selleta, et publik on samuti partner, ei saa olla päris ehe. Kui sünergia puudub, siis on kino.

 

No päris on minu jaoks lavastus siis, kui see läheb korda ka neile, kes teevad.

See on ainult nii.

 

 Panid Moskvas jala sutsti kaela taha…

Ma pole seda hullumeelselt harjutanud. Ma ehk olengi paindlik tüüp…

 

On sul elus eeskujusid?

On. Eeskujuks on need inimesed, kes on heatujulised. Nagu vend Tarmo ja õde Merle. See on mina alati  võlunud, huvitanud. Kuidas saada aru elus sellest, kas lähen õiget rada või olen ummikus, kõrvalteel… Tuju on kriteeriumiks.

Rõõmsad ja eluterved inimesed on mulle eeskujuks. Viha on väsitav. Küsisin kunagi ühe Soome teosoofi käest, et kui ma näiteks laval vihastan, püüdes seda teha tõetunde huvides võimalikult siiralt, kas ma siis vigastan ennast ja oma partnerit sellega? Tema ütles, et see ei loe. Ma ei ole tegelikult siiani päris veendunud… kuidas sellega on…

 

On teraapiline vist. Puhastav, sulle, partnerile ja vaatajale.

(Õlgu kehitades) Küllap ta nii on . Saad endast välja ära. Väga õige! Looming on teraapiline. Kriisist läbi loomingu vabaks. Huvitav, miks see praegu meelde tuli aga lavaka sisseastumisel oli vaja ette valmistada üks luuletus. Ma ei suutnud otsustada, mis luuletus see peaks olema. Olin segaduses. Lugesin palju. Siis hakkasin kirjutama:

 

Kui mul oleks sada elu

või veel parem, mitu korda sada elu.

Pikemalt ei mõtleks ma,

hakkaks järjest elama.

 

Alustuseks prooviks siis,

mis tunne olla on fakiir.

Või hea ning kuulsa heliloojana,

mu teostes vallanduks eufoonia.

 

Siis teaksin ka mis tunne on,

kui arsti käsi katab surm.

Või vaese kerjuspoisina,

läheks ilma õnne otsima.

 

Aga kuna elust rääkida saab ainsuses

pean läbi elama kõik selle

 

Pliiats lihtsalt kribas. Komisjon muidugi palus mul midagi asjalikumat ette valmistada järgmiseks korraks.

 

Mõne tunni pärast algab sul etendus, kas üks ots mõtetest on sul selle juures ka?

On jah, ehk sellepärast ka, et see on nii värske. Ärevus on sees, see lavastus on  hetkel mu jaoks kui õrn ja vastsündinud lapsuke.

 

No ma siis ei tüüta sind enam.

Sa ei tüüta. Aga mu vend ütles kunagi, mu meelest väga täpselt: ära anna intervjuusid. Näitleja suurim trump on tema saladus. Kui sa selle välja lobised, siis saladus kaob. Ja ma ei oska ennast selgelt väljendada ka sageli…

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga