Imede aasta, 1944‒2014

alt

Lugu ilmus Maalehes, pildistas Viio Aitsam.

 

5. juulil esietendub Jänedal Pulli tallis ühenduse R.A.A.A.M neljas lavastus siin, Tiit Aleksejevi uus näidend “Imede aasta”.

Heinz Valk rääkis hiljuti KUKU klubi raamatuesitlusel, kuidas kuuekümnendate alguses istusid klubi keldris ühe laua taga Teises maailmasõjas saksa mundrit kandnud ja vene mundrit kandnud kunstnikud ja võtsid sõbralikult viina. Ei olnud erand, et samas lauas istus KGB nuhk, kes kunstnikele räigeid Stalini anekdoote jutustas. Naerdi koos ja nuteti.

Samal esitlusel Mart Juure küsimusele: millal kirjute elusaatustega kunstnikkond KUKUs käimise järele jättis, vastas Heinz Valk, et kusagil üheksakümnendate algul, kui ruumide uued omanikud viina hinna kolmekordseks keevitasid.

 

Ükskord me võidame nagunii

Eelnev mälukild aastast 2014 meenus, kui lugesin Tiit Aleksejevi näidendit, kus on aasta 1944. Näidendi alguses toob vanaperemees koos tütrega sõjas sakslaste poolel võidelnud eesti poistele, kes tema küünis otsustama peavad, kuidas edasi, süüa. Puskaripudeli, vorstirõnga, leivapätsi…Ta ei küsis selle eest raha ega vastuteeneid.

Tiit Aleksejevi näidend on kirjutatud hea dramaturgilise vaistuga. Näidendis on palju erinevaid kihte peidus, nagu elus ikka. Millele lavastaja erilise rõhu paneb, veel ei tea. Saksa mundris poisid, kunstnik, suurtalu pärija ja vaesest perest pärit Soomepoiss. Kusagil käib veel sõda, meeste omavahelise sõja käivitab noor, ilus ja arukas peretütar. Kõik on katki. Kõigil tuleb valida, tuleb valida, kuidas, mis hinnaga ellu jääda ja elada.

Proovis nädal enne esietendust märkasin taas lavastaja Madis Kalmeti teatraalset lavaruumi tunnetust. Proovitakse stseeni, kus Tom Liinale Ukraina lahingutest ja maast räägib. Proovide käigus on tekkinud misanstseen, mille distants aitab kaasa, kujutamaks ette Dnepri jõe suurust. Mastaapsus on ka selle näidendi üks võtmesõnu.

Proovi ja näidendi õhkkonda iseloomustab ka see, et näitleja Hendrik Kalmet, kes esimest korda elus mängib isa Madise lavastatud tükis, on olukorra sõnastanud madistamiseks. „Madistame edasi!“

 

alt

Hekgur Rosenthal, Mari-Liis Lill, Hendrik Kalmet, Tarvo Sõmer.

 

Mis aeg meil on

Eesti teatri selleaastast pilti iseloomustab mõneti just tagasivaade läinud sajandi neljakümnendatesse aastatesse. Pärnu teatris mängitakse Johannes Vares Barbaruse lugu, Draamas “Wabadusristi” ja Valgre lugu. Elmo Nüganen teeb filmi, mille pealkirjaks aastaarv “1944”.

Ja teine, rõõmustav tendents on, et sünnivad uued eestikeelsed näidendid, mis ka lavale jõuavad. Lisaks Tiit Aleksejevile kirjutas uue näidendi “Kiigeldes priiks” Urmas Lennuk. “Vaba vankri” näitetrupp on oma kiigeplatside tuuri sellega vist juba lõpetanud. Saaremaal etendub augustis Peeter Tammearu lavastuses Indrek Hargla uus kiriminäidend “Testamendi täitjad”, kui nimetada vaid mõnda.

Suveteatris on, mida vaadata. Nii ilma kui inimesi.

 

alt

Helgur Rosenthal, Madis Kalmet, Mari-Liis Lill, Hendrik Kalmeet, Tarvo Sõmer ja Jaanus Laagriküll.

 

alt

Proviant.

 

Dramaturg Tiit Aleksjev: Me mõtlemine on häälestatud kordumiste äratundmisele

 

Tiit Aleksejev, olete ajaloolasest kirjanikuna jõudnud oma loomingus ristisõdade juurest Teise maailmasõtta. Kuidas te tunnete, kas inimene, tema psühholoogiline plaan on läbi aegade samaks jäänud? Muutunud on vaid taparelvad…

Kui sõdadest lähtuda, siis nende olemus on kindlasti muutunud. Veel Esimeses maailmasõjas käis suurem osa võitlustest regulaarväelaste vahel. Teisest maailmasõjast, millest näidendki räägib, oli raske puutumatuks jääda. Sõda käis sõna otseses mõttes üle maa, meie näite varal üle terve Eesti.

Kui aga psühholoogilisest plaanist lähtuda, siis midagi näib tõesti püsivat. Võimalik, et sõda äratab inimestes ellu mingi eelajaloolise looma, kes võitleb ühel hetkel vahendeid valimata. Eriti, kui ta on nurka surutud ja taganemisteest ilma jäetud.

 

Lavastaja Madis Kalmet on te uue näidendi “Imede aasta” öelnud “Leegionäride” mõtteliseks järjeks. Kuidas te seda mõistate?

Teatav ajaline ühtsus on tõesti olemas. “Imede aasta” tegelased pääsevad eluga lahingust, kus “Leegionäride” tegelased langevad. Vormilt on need kaks näidendit siiski küllaltki erinevad. “Leegionärid” on monoloogiline tükk, mis oli algselt mõeldud lugemisnäidendiks. “Imede aasta” on hoogsam ja selle sisuks on armastuskolmnurk.

Oleme Kalmetiga mõlemad seisukohal, et 1944. aasta sündmused tuleb lahti kirjutada, need on meie, see tähendab eestlaste lood, keegi teine neid jutustama ei hakka. Ja kui hakkabki, siis on tegu juba võõra looga. Mis ei tähenda, et need oleksid siis kuidagi vähem väärtuslikumad. Aga on töid, mis tuleb endal ära teha.

 

Mõtlesite te uut näidendit kirjutades mängukohale Jänedal? Märkasin lugedes seal Pulli talli teatri igasuviseid kaaslasi, asukaid, pääsukesi? Neil on seal kodu.

Mängukoht oli tõesti ette teada. Kohe tekkis väike küsimärk, kuna loo tegevus leiab aset septembri lõpus, mängitakse aga suvel ja sel ajal on Pullilaudateater pääsukesi täis. Linnud tuli teksti kirjutada ja mõtlesin, et paigale jäänud pääsukesed võiksid olla osa imede aastast. Nüüd selgub, et seoses jahedate ilmadega pääsukesi peaaegu ei olegi. Helikunstnik Peeter Konovalov on nende hääled helitausta salvestanud, nad on olemas ja kõik on kenasti tasakaalus.

 

Kuidas ja miks otsustasite oma mõtete ja teadmiste väljendamiseks valida näidendite kirjutamise?

Kuidagi on juhtunud, et Eestiga seostuvad tekstid on näidenditeks saanud, Lähis-Idaga seostuvad aga proosaks. Ma ei teagi, miks nii on läinud. Mõned aastad tagasi tundsin, et ei saa ristisõdadega enne edasi minna, kui olen mõned isiklikumat laadi lood ära rääkinud. Ja need nõudsid kuidagi teistsugust vormi. Teistsuguseid hääli, mis tuli “linti võtta”.

 

Teil on oma kirjutatu laval nägemise kogemus (“Leegonärid”), mis tundeid see teis tekitas?

Oma teksti kuulamine tekitas meelehärmi, mõtlesin, et oleksin pidanud rohkem pingutama. Kalmeti lavastust seevastu oli põnev jälgida. Nüüd on see kõik saanud hoopis teistsuguse tähenduse. Kuna kirjutasin Suur-Einari tegelaskuju oma isa pealt, kes eelmisel aastal lahkus, siis on mul võimalik temaga Tarvo Sõmeri esituses kohtuda. Midagi sarnast kogesin, kui taaskohtusin Rein Sepaga Madis Kõivu näidendis “Lõputu kohvijoomine” Priit Pedajase lavastuses. Teatrimaagia või nii.

Mis hetkel laual on, kas romaan, uus näidend, ajalooline uurimus?

Kirjutan novelli, mille tegevus leiab aset 1914. aastal Hiiumaal. Kui see on valmis, siis lähen edasi ristisõdade triloogia kolmanda osaga.

 

Kui tähtis teile inimesena on, et olete eestlane, kirjutate ja mõtlete eesti keeles?

See on esmatähtis. Ma võin oma lugusid mujalt otsida ja isegi leida, aga ma kirjutan eesti keeles ja läbi eestlase mõtlemise. Ma arvan, et see on pigem avardav kui piirav.

 

Miks on nii, et (vähemalt mulle tundub) maailm ajaloost ei õpi?

Õpib kindlasti, ainult see õppetund ununeb kiiresti. Teinekord üheainsa põlvkonnaga.

 

Kas on ikka nii, et ajalugu kordub farsina?

Sellega ei saa ma nõustuda. On mustreid, mis korduvad, aga mitte kunagi ajalooprotsessi kui terviknähtusena. Pigem on meie mõtlemine häälestatud kordumiste äratundmisele, me tunneme nende äratabamise üle rahulolu ning uus ja oluline jääb sageli märkamata. See on sama, et väejuhid võitlevad enamasti viimast sõda, nagu üks ajaloolane ütles. Ilmselt on selleski mingi seaduspärasus.

 

 

IMEDE AASTA

(Annus mirabilis)

 

Autor Tiit Aleksejev

Lavastaja Madis Kalmet

Kunstnik Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundus Peeter Konovalov (Ugala)

Valguskujundus Priidu Adlas

Näitlejad

 

Liina- Mari-Liis Lill (Draamateater)

Tom -Henrik Kalmet (Linnateater)

Riks- Helgur Rosenthal

Juss- Tarvo Sõmer (Rakvere Teater)

Vanaperemees- Hans Kaldoja

 

Etenduse juht Juula Piret Ostrov

Produtsent Märt Meos

Etendus ühe vaheajaga 2 tundi 30 minutit

 

Esietendus 5. juulil 2014 Jäneda Pullitallis

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga