Helmi Tohvelmani ja Marika Vaariku ühistants Väätsal

Marika Vaarik ja Helmi Tohvelman on mõlemad sündinud 13. oktoobril. Helmi aastal 1900, Marika aastal 1962. Ühest on alles mälestused ja nimeline preemia, teine on tippvormis näitleja, selle preemia laureaat.

 

Marika Vaarikule andis Helmi Tohvelmani preemia üle selle esimene laureaat Laine Mägi. Pildistas Viio Aitsam, Maalehes ei ilmu.

Ma seal Väätsal, Tohvi (Helmi Tohvelmani laialt levinud hüüdnimi – MM) sünnikohas, preemia üleandmisel esmakordselt mõtlesin, et kui esimest korda lavaka tantsuõpetajat nägin, oli ta 74aastane. Ta tõesti oli… selline läbipaistev. Ja kamandas meid tantsutundides ennast liigutama, oli seal koos Viive Ernesaksaga, kes mängis Tohvi taktilöömise järgi klaverit. No ei osanud ma siis mõelda, et see naine oli nii vana. Täna mõtlen veel, et tantsutunnid tantsutundideks, Helmi tuli teisest ajast. Temast hoovast selle aja suursugusust, loomingulist vaimu, kasvatust, esteetikat. See jäi märkamatult meelde. Kas külge ka, ei julge öelda. Mingi elurõõm ja sirgeselgsus on sellest väikesest naisest meeles siiani. Paradoksaalne, aga meeles on ka see, et ta suitsetas kirglikult.

Teatriliidu vastutav sekretär Riina Viiding ütles Väätsal, et Helmi Tohvelman oli tantsuõpetaja lavaka 11 lennu näitlejahakatistele. Aastates arvestuses siis 1957. aastast kuni surmani 1983.

Marika Vaarikust rääkis Ita Ever kord sellise loo: Nad olid saanud kokku tänaval, Draamateatri ja Estonia teatri vahel. Ita oli Marikat kiitnud, et on nii hea näitleja. Siis öelnud ka, et tule sealt NO99st ära. Seepeale oli Marika talle silma sisse vaadanud ja öelnud, et tahab olla just selles teatris ja teha teatrit just nende inimestega.

Kui Ita oma jutuga Marika nende sõnadeni jõudis, läksid tal silmad põlema – ütles kirglikult, Ita Everi moodi, et vaat just selline peab inimene olema. Milline uhkus oli Itas – meie, näitlejad!

Üsna sama tooniga ütles Marikaga Väätsal kaasas olnud kunstnik ja lavastaja Ene Liis Semper: „Meil on erakordne au ja õnn, et me elame Marika Vaarikuga samal ajal ja saame temaga koostööd teha. See on suur vedamine.”

Vaid üks Marikat iseloomustav detail veel: Väätsa kooli saalis oli vestluseks laureaadiga n-ö lavale asetatud ümmargune laud ja kolm tooli, millest kaks uhkemat ja üks tagasihoidlikum. Marikal oli võimalus valida, aga tugitooli ei istunud…

Marika Vaarik ütles Väätsal, et ta ei oota teatris osi ja rolle, vaid teemasid: „Ma ei mängi rolle ega õpi osasid. Ma isegi ei unista ühestki osatäitmisest. Mulle meeldib tegelda erinevate, just mind kõnetavate teemadega ja areneda nende kaudu paremaks.”

Ühes viimase aja lavastuses, mida tema teater tähistas numbriga NO30,5, „Käbikojas” laulab Marika Vaarik ebamaise väega: Pole maailmas rahu,/ pole ilmas und /—/ Tahan hoiatust rahval öelda/ kõik, mis elab, las elama jääbki/ kõik, kes vetes, las ujuvad aina/ las jääb loodu kõik sedasi alles/ nagu oli, nii olgu ja saagu/ ärge jätke vaid häda ja valu oma lastele/ säästke maailm/ nagu aegade alul see oli.”.

Marika Vaarik – riskiv, rokkiv, rabav

Pühapäeval, 14. oktoobril anti Marika Vaarikule kätte Helmi Tohvelmani nimeline auhind, mille seekordne tunnuslause on „riskiv, rokkiv, rabav”.

Helmi Tohvelmani nimelise auhinna statuut ütleb, et see antakse loominguliselt silmapaistvale näitlejale, kelle plastiline või psühhofüüsiline liikumine väärib tunnustust, või liikumisjuhile, kelle liikumisseade ühele või mitmele lavastusele on esiletõstmist väärt.

Auhind loodi aastal 2000 teatrikriitik Margot Visnapi ettepanekul tantsupedagoog Helmi Tohvelmani (1900–1983) mälestuseks. Alates 2010. aastast antakse auhinda välja üle aasta. Seekordse laureaadi otsustas žürii koosseisus Laine Mägi, Rein Oja, Andrus Vaarik, Katariina Unt ja Tambet Tuisk.

Auhinna andis Marika Vaarikule kätte selle esimene laureaat Laine Mägi. Auhinnaga kaasneb Tõnu Tormise kujundatud auaadress ja Eesti Kultuurkapitali rahaline preemia.

Piduliku pärstlõuna ja auhinna üleandmise korraldasid Väätsa Põhikool ja Eesti Teatriliit.

Varasemad laureaadid ja nende tunnuslaused

2000 Laine Mägi – tuletungla ülevõtmise eest.

2001 Rein Oja – kaasaegse lavavõitluse isale.

2002 Mall Noormets – tantsuga ja tantsus.

2003 Hannes Kaljujärv – hingega igas viipes.

2004 Juhan Ulfsak – provokatiivsele, väljendusrikkale ja mõtestatud kehakeele valdajale nii draama- kui ka tantsulaval.

2005 Aleksander Eelmaa – isikupäraselt täpse ja kordumatu lavalise plastika eest ning põhjaliku ja süvenenud pedagoogitöö eest lavalise liikumise õpetamisel.

2006 Tambet Tuisk – pideva enesetäiendamisega tegelevale omapärase plastikaga näitlejale.

2007 Indrek Sammul – ausale, südamlikule, põhimõttekindlale võitlejale.

2008 Hilje Murel – igas žestis on sõna.

2009 Ago Anderson – liikumatult ja liikudes tragikoomiline, südamlik, eheda ja kerge kehakeelega.

2010 Katariina Lauk – sitke ja kirglik nii hinges kui kehas.

2012 Kaie Mihkelson – otsiv, lummav, andev.

2014 Andrus Vaarik – teekond stampidest üle – kordumatu omapärani.

2016 Külli Teetamm – kõrgelt lendaja, kahe jalaga maas.

2018 Marika Vaarik – riskiv, rokkiv, rabav.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga